Tegemist on õigusliku agressiooniga, ründega Eesti jurisdiktsiooni vastu, kirjutab Eerik-Niiles Vene Föderatsiooni otsusest peaminister Kaja Kallas tagaotsitavaks kuulutada.
Peaminister Kallase «tagaotsitavaks» kuulutamine putinliku Vene Föderatsiooni siseministeeriumi poolt on muidugi parim tunnustus iseseisva Eesti valitsusjuhi tööle. Viimati tuli Venemaa valimiste eel niimoodi appi Edgar Savisaarele 2013 aastal kui siinkirjutaja piraatluse organiseerimise süüdistuses Interpoli «punase märke» sai.
Taolist idavaenlase sammu saab muidugi lihtsasti selgitada trollimiseks ja propagandatrikiks. Selline mõõde on venelaste ettevõtmisel loomulikult olemas. Eriti kui arvestada, et tagaotsitavaks on kuulutatud ka näiteks 67 Läti parlamendi eelmise koosseisu ja Leedust näiteks 16 Klaipeda linnavolikogu liiget.
«Kriminaalne» ajalugu
Samas on Kallas ainus NATO valitsusjuht, kelle suhtes venelased on rahvusvahelise õiguse norme rikkudes kriminaalasja algatanud. NSV Liidu okupatsiooni monumentide mahavõtmine nii Eestis kui teistes Ida-Euroopa riikides on toimunud nende riikide õigusruumis seaduslike valitsuste või omavalitsuste korraldusel kehtivate seaduste alusel.
Venemaa on, niipalju kui vähesest infost võib järeldada, algatanud kriminaalasjad Kallase ja sadade teiste Euroopa poliitikute ja ametnike suhtes kriminaalkoodeksi nn mäluparagrahvide alusel. Nende paragrahvide lisamine Vene kriminaalkoodeksisse on käinud käsikäes Putini agressioonide ja stalinismi täieliku rehabiliteerimisega Venemaal.
2014 aasta mais, kaks kuud pärast Krimmi anneksiooni, täiendati Vene kriminaalkoodeksit nüüdseks kurikuulsa paragrahviga 354-1. Sellega saab määrata kuni viieaastase vanglakaristuse «Nõukogude Liidu tegevuse kohta Teises maailmasõjas teadvalt vale informatsiooni levitamise» eest, «Venemaa kaitsega seotud sõjaliste ja mälestuspäevade kohta informatsiooni levitamise eest, mis on selgelt lugupidamatud» ja mis antud asjas ilmselt oluline: «Venemaa sõjalise kuulsuse sümbolite avaliku rüvetamise» eest.
Nii paragrahvi 354-1 kui muid vene seadusi on «Mäluküsimustes» sest saadik pidevalt kangemaks keeratud. Näiteks on aprillist 2022 Venemaal karistatav «Nõukogude inimeste otsustava rolli eitamine Natsistliku Saksamaa võitmises» ja (uskuge või mitte) «NSVL-i humanitaarse missiooni eitamine Euroopa maade vabastamise käigus.»
Kõik need seadused kriminaliseerivad Kremli omast erineva ajalookäsitluse ja neid on kasutatud Ukraina vastase agressiooni ja Putini impeeriumi taastamise projekti töövahendi ja õigustusena. Olemuselt kuuluvad nad õigusajaloo ohtlike kurioosumite hulka, nagu natside «saksa au» kaitsvad seadused, mis tuleviku Venemaal õigusvastaseks kuulutatakse. Muide, eelneva lausega panin ma Vene haldusõigusrikkumise koodeksi järgi toime rikkumise, sest alates 2022 aasta aprillist on Venemaal «NSVL-i ja Natsi Saksamaa II maailmasõja aegse tegevuse avalik samastamine» karistatav 15 päevase arestiga.
Mõjutusoperatsioon
Kõik see on ju koomiline muidugi, ent Venemaal on viimase paari aasta jooksul mäluseaduste ja «Venemaa relvajõudude kohta vale levitamise keelu» paragrahvide alusel vangi pandud üle tuhande inimese. Vladimir Kara-Murza kannab praegu «sõjalise erioperatsiooni kohta vale levitamise eest» 25 aastast vanglakaristust range režiimiga türmi karistublokis.
Venemaa on nüüd asunud demonstreerima, et tema naeruväärsed mäluseadused ei ole üksnes mõeldud stalinliku ajalootõlgenduse ja stalinliku identiteedi kinnistamiseks Venemaal vaid üritab võtta endale õigust kehtestada neid seadusi ka Putini poolt tagasi ihatud impeeriumi territooriumil.
Kriminaalasi Eesti peaministri vastu on hõlpsasti kõrvale lükatav trollimisena. Ent selles sisaldub mõtlemapanevaid sõnumised. See on teadlik rünne Eesti jurisdiktsiooni vastu. Venemaal ei ole ühegi rahvusvahelise õiguse printsiibi järgi vähematki õigust ega võimalust sellise kriminaalasjaga kuhugi reaalselt jõuda. Loomulikult teavad Bastrõkinid seda hästi. Järelikult on tegemist õigusliku agressiooniga, ründega Eesti jurisdiktsiooni vastu.
Tegemist on muidugi ka psühholoogilise operatsiooniga ja mitte niivõrd Eesti avalikkuse ja Kaja Kallase vastu. Eestlased üldiselt sülitavad venelaste taoliste aktsioonide peale. Ja Jaak Madissoni järel vaevalt just paljud Kallast Venemaale välja anda soovitavad. Aga lootus on, et vähemalt mõned vanas Läänes küsivad nagu 1949 küüditamise ajal, et kui oleks süütuid küüditatud, oleks pidanud politseisse helistama.
Tegemist on elemendiga venelaste viimasel ajal aktiviseerunud mõjutusoperatsioonis, millega püütakse istutada maailma avalikkuse pähe mõtet, et Balti riigid on teise järgu riigid, teistsugused kui muud NATO riigid. Sellesse tegevuste ja juttude seeriasse kuulub näiteks Eesti blokkimine OSCE eesistujana, Balti riikide suursaadikute väljasaatmine Venemaalt, Balti riikide ähvardamine Vene valimistega seoses jne. Tahetakse luua hoiakut, et Balti riikide riiklus on riivatavam kui muudel riikidel, et balti riikidega on venelastel rohkem õigust trollida kui teiste riikidega. Lühidalt, valmistatakse ette, nagu targad analüütikud ütlevad, «informatsioonilist valmisolekut Lääne ühiskondades» Balti riikide erikohtlemiseks.
Nende kriminaalasi välja naerda, aga ka neile sobiv õppetund pakkuda. Sobivaim tundub iga viimase kui ühe soveedimonumendi kohene kõrvaldamine. Kaja Kallase valitsus on enamuse seda tööd juba teinud, aga selle protsessi kiire ja konkreetne lõpuleviimine oleks sobiv vastus Moskvale.