Mootorsõidukimaks on pärast üheksat kuud saavutanud oma vormi ja jõudnud riigikokku viimaseks lihviks. 2025. aasta algusest jõustuma plaanitud mootorsõidukimaks on ennekõike keskkonnameede ja selle peamine eesmärk on aidata kaasa autostumise vähendamisele, eeskätt linnades, suurendada säästlikku liikuvust ja nügida inimesi eelistama keskkonnasõbralikumaid sõidukeid.
Eesti autopark on Euroopas üks vanemaid ja saastavamaid. Samuti on siinne autopark suur – Eestis on iga 1000 elaniku kohta pea 700 sõidukit, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopas. Murelikuks teeb see, et soetame ka uutena suuremaid ja saastavamaid autosid. Kui Euroopa Liidu keskmine heitmenäit uute sõidukite registreerimiste järgi 2022. aasta seisuga oli 108 g CO2/km, siis Eestis oli see näitaja Euroopa kõrgeim ehk 142 g CO2/km. Mis meid veel teistest riikidest eristab, on see, et me neid autosid kuidagi ei .
Mootorsõidukimaks mõjutab suurt osa ühiskonnast ja vaja oli leida lahendused, mis toetaks nii keskkonnaeesmärke kui ka tooks raha juurde ning oleks igati jõukohased Eesti inimestele ja ettevõtetele. Seega sai maksu disainides kirja rida põhimõtteid, eesmärgiga leida optimaalne, kõiki huvisid tasakaalustav maksumudel.
Olen kuulnud kriitikat, et kuna maksul on mitu eesmärki, siis keskkonnaeesmärke me sellega ei täida ja pole ka aru saada, miks seda maksu üldse tehakse.
Me ei saa panna suurt hulka Eesti inimesi olukorda, kus mootorsõidukimaksu tulemusel ei suuda nad enam autot omada.
Automaks ei tohi pärssida sõiduki omamist
Esiteks, mootorsõidukimaks keskkonnamaksuna üksinda kõiki probleeme ei lahendagi, vaid on üks mitmest meetmest kliimaeesmärkide täitmisele kaasaaitamiseks. Küll aga võib oodata, et mõjul hakkab sõidukite arvu suurenemise tempo vähenema ja kokkuvõttes on Eesti teedel sõitmas 1–3% võrra vähem autosid võrreldes sellega, kui me mitte midagi ei teeks. Lisaks sellele saame lahti ka pikalt lahendamata romusõidukite probleemist. 2030. aastaks peaks maanteetranspordi süsinikuheide täiendavalt vähenema 6%-10%.
Teiseks ei saa me suurimat maksu panna kõige vanematele sõidukitele. Seda lihtsal põhjusel, et meil on selliseid autosid väga palju, need on ringi liikumiseks vajalikud ja nende ümbervahetamine ei pruugi kohe võimalik olla. Me ei saa panna suurt hulka Eesti inimesi olukorda, kus mootorsõidukimaksu tulemusel ei suuda nad enam autot omada. Siin ongi oluline leida mõistlik tasakaal keskkonnahoiu ja maksevõime vahel, aga anda ka selge sõnum, milline on meie nägemus tulevikust, et autoostjate järgmised valikud oleksid juba keskkonnasäästlikumad. Seega sai maksevõimega arvestamiseks maksuvalemisse sisse toodud sõiduki vanuse komponent, mis eraisikutel maksu vähendab.
Kolmandaks on iga maksu aluseks eelarvetulu ja ei tohiks olla tabu ka sellest avatult rääkida. Prognooside järgi toob mootorsõidukimaks eelarvesse ligikaugu 230 miljonit eurot aastas. See on tulu, mis kogutakse eeskätt saasteallikatelt, erinevalt näiteks käibemaksust, mis jaotub laiapõhjaliselt kõikide tarbijate vahel ja mille minimeerimine ei ole tihti, eriti just väiksema sissetulekuga inimesel, lõpuni tema võimuses. Mootorsõidukimaksu, eriti registreerimistasu, on omanikul võimalik vähendada tarkade valikutega, mis samal ajal aitavad kaasa meie kõigi elukeskkonna parandamisele.
Kui me tahame viia ellu liikuvusreformi, mis muuhulgas parandab ühistranspordi ja alternatiivsete liikumisvõimaluste kättesaadavust nii linnas kui ka maapiirkondades, siis on riigil nendeks ja ka paljude muude valdkondade tegevusteks lisaraha vaja.
Eelarve puudujääk on automaksu tulust palju suurem
Laekuva raha saame suunata sinna, kus enam pitsitab, näiteks ühistransporditeenuse parandamisse, ka linnakeskustest väljaspool, teedeehitusse ja -hoidu (sh kergliiklus- ja rattateed). Järgnevatel aastatel on juba neisse valdkondadesse võimaluste piires täiendavat raha planeeritud, kuid see pole kaugeltki piisav.
Kui me tahame viia ellu liikuvusreformi, mis muuhulgas parandab ühistranspordi ja alternatiivsete liikumisvõimaluste kättesaadavust nii linnas kui ka maapiirkondades, siis on riigil nendeks ja ka paljude muude valdkondade tegevusteks lisaraha vaja.
Eelarve puudujääk on aga kordades suurem kui mootorsõidukimaksust laekuv tulu. Sel aastal on meil eelarvest puudu üle miljardi euro, mis igal aastal kasvab, sest paljudel püsikuludel puudub kate. Mootorsõidukimaks on seega ka täiendav püsitulu, et vähendada eelarves puudujääki ja suurendada riigi jaoks vajalikke investeeringuid.
Eesti hõljub endiselt Euroopa keskmise piirimail, isegi allpool. Ootused riigile aga pigem ületavad Euroopa keskmist, nõudes avalikke teenuseid mahus, mis on tavapärane kõrge põhjamaadele. Mootorsõidukimaksust saadav tulu aitab meid nendele ootustele sammukese lähemale ja teeb head ka keskkonnale.