Eerik-Niiles Kross: peame liitlasi veenma, et ainus võimalus maailmasõda ära hoida on takistada Vene rünnakut NATOle

Arvamus
|
18.01.2024

Kõlab ehk kurioosselt, ent otsese Venemaa-poolse sõjalise sissetungi oht Eestisse langes pärast 24. veebruari 2022 märkimisväärselt ja on praegu, niikaua kui venelased on Ukrainas seotud, väga väike.

Venemaa eesmärk on lõhkuda lääne ühtsus

Massiivse maismaasõja vallapäästmine Euroopa südames seejuures ei muutnud olulisel määral Eesti ohuhinnangut. Eesti on Lennart Merist saadik hinnanud, et agressiivse Venemaa naasmine on ainult aja küsimus ja sõjaline oht Eesti vastu on olemas ning võib kiiresti kasvada. Kardinaalselt muutis 24. veebruar Saksamaa, Prantsusmaa, meie suurte Lääne-Euroopa liitlaste, ka USA ohuhinnangut. Pärast 24. veebruari ei ole NATO-s vaidlusi Vene ohu tõsiduse või reaalsuse üle.

Nüüd on küsimus ühele nõule saamises selle ohu maandamises. Mida peab NATO tegema, et Venemaa usuks NATO ründamise puhul kindlat kaotust. Vaid siis on võimalik seda rünnakut heidutada ehk ära hoida. Niipea kui Venemaa tajub, et ta võiks mõnda NATO riiki rünnates terve nahaga pääseda, saavutada mingi „kokkuleppe“, saada mingi täiesti ebaolulise tüki maad või muid järeleandmisi, niipea ta seda proovib. Venemaa eesmärk ei ole Euroopas uusi maid vallutada, vaid lõhkuda lääne ühtsus, lõhkuda NATO ja diilitada üksikute Euroopa riikidega bilateraalselt.

Loogika, et Eesti või mõni Balti riik võiks olla Venemaa järgmine kujuteldav sihtmärk, on ainult osaliselt õige. Jutud, et „Eesti on järgmine“ pärinevad pigem poliitikutelt ja pigem Venemaad halvasti tundvatelt poliitikutelt. Aga ütleme siiski, et muidugi, Eesti võib olla Putini järgmine sihtmärk ja tal ei ole vaja meid tõsiselt kahjutavaks sõjaliseks operatsiooniks ülemäära pikka ettevalmistusaega. Halbade asjaolude kokkulangemisel ei pea selleks isegi Ukraina sõda läbi saama. Sellise stsenaariumi realiseerumine täna on märksa ebatõenäolisem kui oli veel kolm aastat tagasi.

NATO sõdib, venelane on upakil

Pean võimalikuks, et Eesti on Putini järgmine sihtmärk kahel juhul. Esiteks, juhul kui tõesti algab NATO-Venemaa laiaulatuslik konflikt Soomest Türgini ja Põhjamerest Vaikse ookeanini. Usutavasti on Venemaa plaanides siis ka katse haarata Läänemere idakallas. Selline stsenaarium saab olema küll kole, ent mingiks kestvaks eduks venelased kindlasti võimelised ei ole.

Kui NATO sõdib, siis on venelased üsna kiiresti upakil. Meenutame näiteks, et Vene armee pani kogu jõu mõnekümnetuhande inimesega Bahmuti linna vallutamiseks ja see võttis neil üle poole aasta. Nad ei suuda Ukrainas sammugi edasi liikuda. Kas keegi kujutleb, et kui sõjaliselt 15 korda suurem NATO ennast kaitseb, siis neil võiks Euroopas kontinendi vallutamine kuidagi paremini õnnestuda.

Teine võimalus Eestil otsese agressiooni alla sattuda on juhtum, kui Venemaal õnnestub mõjutustegevuse tulemusel NATO sisemine ühtsus niivõrd murendada, et Artikkel 5 ei käivitu või venelased usuvad, et see ei käivitu. Just siin on suur oht ka venelaste valearvestuseks, sarnaselt Ukrainale, kus nad eeldasid, et vastupanu ei tule ja lääs hoiab kõrvale.

Eesti ülesanne riigikaitses on seega mitte ainult sõjaline valmistumine, vaid ka pidev informatsiooni, n-ö kognitiivse domeeni kindlustamine. Selles domeenis on meie mureks mitte ainult Venemaa, vaid ka meie liitlased. Venemaa peab olema veendunud, et Eesti hakkab igal juhul kõigi jõududega vastu. Eesti peab loomulikult kasutama praegust, ükskõik kas kolme viie või kümneaastast ajaakent maksimaalseks relvastumiseks ja valmistumises.

Eesti peab veenma venelasi, et kui nad tulevad, on nad vastamisi kogu ühiskonnaga ja igast aknast saab tuld. Eesti peab ka veenma oma liitlasi, et ainus võimalus hoida ära Kolmandat maailmasõda, on hoida ära venelaste rünnak NATO vastu. Sest kui venelane juba tuleb, alustame me selle sõja ise.

Kaitsekulutustest olulisem on valmisolek

Küsimusele, mitu protsenti SKP-st selleks just vaja on, puudub lõplik õige vastus. Võib väita, et kunagi pole piisavalt, võib väita, et juba praegu on liiga palju. Ma usun, et poliitiline ülevälja kokkulepe kulutada 3% SKTst kaitsele on üsna optimaalne. Kui seda veel tõsta, hakkab varsti kätte jõudma ühiskonna valulävi. Laiemalt on ka hariduse, tervishoiu ja taristukulud kaitsekulud. Me peame suutma ka ehitada ja hoida riiki, kus inimestel on hea elada. Usun, et ehk 3,5% peale võiks kaitsekulud veel lükata, aga kõrgemaks esialgu mitte.

Lisaks on Eesti ülesanne saavutada võimalikult suure hulga NATO riikide relvastuse eelpaigutus, viimistleda kaitseplaane, kus konkreetsetel liitlaste üksustel on kokkulepitud roll Eesti kaitsmisel, neid plaane läbi harjutada, panna suuremat rõhku kaitsetööstusele, toetada tehnoloogiasiirde Eestisse sõjaliste suurhangete raames jne.

Ehk aga kõige olulisem või vähemalt sama oluline on valmistada ühiskonda sõja võimaluseks. Rahulikult, praktiliselt, kindlameelselt. Ainult sõjaks valmis olles saab seda ära hoida. Eesti mudel on paratamatult sarnane Iisraeli mudelile.

Ka välisinvesteeringud ei karda riiki, mis on võimeline ennast sõjaliselt kaitsma, kuigi võib asuda julgeolekulises pingekoldes. Eestil on täna haruldaselt hea sõjaline ja julgeolekupoliitiline seis. NATO liige, kiiresti relvastuv, kõrge kaitsetahte ja ühiskonna teadlikkus. Seda tuleb hoida, rahu säilitada ja valmis olla. Rünnak Iisraeli vastu tuli, kui Iisrael muutus muretuks ja tegeles sisepoliitilise kaklemisega. Siit ka õpetus Eestile.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt