Mõistan, et õpetajad on ärevuses – eelmisel aastal olnud väga arvestatavalt, 24 protsenti tõusnud palk andis neile ilmselt lootuse, et palk hakkabki selliste sammudega tõusma. Kahjuks pole see riigieelarvest sel aastal siiski võimalik, kuigi ilmselt sooviks seda nii haridusminister, peaminister kui ka kõik poliitikud Toompeal.
Koalitsioonileppes on must valgel kirjas: võtame eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile Eesti keskmisest palgast. Lubadused on täitmiseks ja kinnitan, et olen kindlasti üks nendest, kes nii Reformierakonnas kui ka riigikogu liikmena seda lubadust tõsiselt mõtleb.
Küll ei jaga ma arvamust, nagu oleks lubadusi murtud. Miks arvatakse, nagu peaks see 120 protsendini jõudmise eesmärk olema täidetud kohe esimese uue eelarveaastaga?
Olen väga nõus, et haridusministril tuleb esitada valitsusele kolmeaastane plaan, mis juba teada ja lubatud palgatõusu kõrval käsitleks just olulisi valupunkte, nagu õpetajaameti kuvandi parandamine, jätkusuutlikkus, karjääritee ja selle toetamise võimalused ja liigse koormuse vältimine.
Nendele muredele lahendusi leidmata ei aita ka ükskõik kui kõrge palk tulevikus leida meie koolidesse särasilmseid ja oskustega õpetajaid.
Riigikogulastel ei sobi üldiselt palgast rääkida, kuivõrd riigikogu 101 inimese tasustamise süsteem on tõepoolest seotud majandusnäitajatega, kindlustatud pideva tõusuga ning proovitud luua selline, mis annaks võimaluse pühenduda rahva valituks saades lisatööd tegemata üksnes riigikogu tööle ega sunniks muretsema oma isikliku toimetuleku pärast.
On väga vajalik, et ka teiste meie riigis olulisi avalikke teenuseid osutavate töötajate, nagu õpetajad, päästjad, politseinikud, meditsiinitöötajad, töötasu oleks selline, mis võimaldab nii peret toita kui lubada endale ka hingetoitu ja elamusi.
Arvestades, et nende töötajate hulk on aga kordades suurem (näiteks ainuüksi õpetajaid ligikaudu 17 000), on koguvajadus riigieelarvest muidugi määratult suurem ning see on ka põhjus, miks palkade iga-aastane ühtlane tõus ei ole kahjuks võimalikuks osutunud.
Üksnes samm-sammult on võimalik teha korrektuure ja muuta kogu kulude struktuuri selliselt, et need väärikad ametid oleksid ka rahaliselt väärtustatud. Loomulikult on riigieelarves enama raha eelduseks sinna laekuvad tulud ehk siis maksud. Nendest selles kirjatükis pikemalt ei räägi, kuid usun, et seos maksudena riigile antava raha ja riigilt oma töötajatele makstava palgaga on siiski enamikule inimestest arusaadav.
Õpetajate 2024. aastaks kinnitatud 1803 euro suurune alampalk on siiski enamikus Eesti piirkondades kohalikust keskmisest palgast oluliselt suurem, seetõttu pole õpetajad vähemalt nendes piirkondades kuidagi alaväärtustatud ega pea end igapäevaelus otseselt väga halvasti tundma. Hoopis teine ja olulisem asi on õpetajaameti põhimõtteline väärtustamine ja arusaam, et õpetaja on meie riigi ja tuleviku üks olulisimaid tugisambaid, kellele on meil kõrged nõudmised ning kelle pühendumine ja oskused peavad olema ühiskonnas ka vääriliselt tasustatud.
Kuivõrd õpetajate väljateenitud keskmine töötasu, mille nad palgapäeval kontole saavad, on enamasti alammäärast oluliselt suurem, siis see näitabki meile selgelt ohukohta. Soovides teenida rohkem, koormavad õpetajad end üle, pingutavad liiast ning on seetõttu õnnetud, väsinud ja tunnevad end halvasti. Seetõttu on ainus viis tagada õpetajale aeg enesearenguks, taastumiseks ja mõtlemiseks suurendada palgamäära ning lõpetada juba tavaks saanud pideva ülekoormusega töötamine.
Kokkuvõtteks. Streik on seaduslik võimalus näidata oma tõsist muret, juhtida ühiskonna tähelepanu oma valdkonna probleemidele ja nõuda nii riigijuhtidelt kui kogu ühiskonnalt nendest arusaamist.
Aktsepteerime seda ning toetame õpetajaid nende soovides turvatundeks ja jätkusuutliku haridussüsteemi eest muretsemisel! Küll ei ole koolides hariduse andmine tükitöö ja jutt, et streigipäevadel tööplaanides olnut õpetaja hiljem lastele lihtsalt ei õpeta, ei kõlba minu arvates kuhugi ja on sügavalt ekslik.
Õpiväljundite saavutamine on ikka endiselt koolis eesmärgiks ning selline suhtumine või veelgi enam, tegutsemine kahjustaks otseselt nii lapsi kui ka õpetajaeetikat. Loodan väga, et meie õpetajad ei unusta enese eest seistes ära oma rolli ega missiooni, mis ongi ju tegelik põhjus nende erilisele kohtlemisele ühiskonnas.
Armas õpetaja! Lubadused on täitmiseks, hoian koos Sinuga silma peal, et riik ja omavalitsused jõuaksid kindlasti lubatud aja jooksul lubatud palgamäärani. Arutame koos pigem keerulisemat küsimust, kuidas hoida meie haridust senisel kõrgel tasemel ja meie õpetajaid tervete ja rõõmsatena!