Ootused ÜRO kliimakõnelustele muutuvad iga aastaga üha suuremaks ning suhtumine „parem kui mitte midagi“ kliimakriisi ei leevenda.
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on saanud juba selle algusaegadest palju kriitikat – kokkulepetest ei peeta kinni, VIP-id lendavad kohtumisele eralennukitega, fossiilkütuste lobiste on kohutavalt palju ja kohapealne konverentsi korraldus, nt tohutu prügimajandus, jätab soovida. Iga COPi peaeesmärk on leida lahendusi 1,5 kraadi piiride sisse jäämiseks ning kliimamuutuste leevendamiseks.
Olles eelmisel aastal Eesti noorte kliimadelegaat COP27l, õnnestus mul paaril korral ka COPi köögipoolt näha. Läbirääkijad ei puhka – kui üks COP lõppeb, alustatakse tööd juba uue kallal. Iga aasta juunikuus kohtuvad läbirääkijad Bonnis, et valmistada ette seisukohad aasta lõpus toimuval COPil vastuvõtmiseks.
Kokkuleppeid on keeruline saavutada olenemata eeltööst. Laua taga on pea kõikide maailma riikide esindajad ning diskussiooni teeb keeruliseks asjaolu, et kuigi kliimamuutused ei tunne riigipiire, on kliimamuutuste mõju geograafiliselt siiski väga erinev ning see tähendab, et mitte kõik riigid ei tunneta kiireloomulist vajadust kliimakriisiga tegeleda.
Ka on paljudel riikidel kliimapoliitikaga huvide konflikt, kui nende peamine tuluallikas on fossiilkütuste kaevandamine. Siiski on rahvusvaheline koostöö, mis COPil sünnib, äärmiselt vajalik, et Pariisi kliimaleppega seatud globaalseid eesmärke üle vaadata, uuendada ja monitoorida. COP28-lt oodati eelkõige ühte suurt kokkulepet – fossiilkütustest järkjärgulist loobumist.
Mis juhtub, kui kliimakonverentsi korraldaja on naftariik
Suhtumine COP28-sse muutus ühtaegu negatiivseks ja ironiseerivaks juba eelmisel aastal, kui selgus, et konverents toimub Araabia Ühendemiraatides ning et COPi presidendiks saab sultan Al Jaber – viimane on ühtlasi ka Abu Dhabi õlitööstuse Adnoc juht ning AÜE on kogu maailmas õlitööstuse liider. Näiteks aastaks 2030 eeldab riik, et õlitoodang jõuab 5 miljoni barrelini – see on 794 miljonit ehk pea miljard liitrit. Õlitööstusest elatuv riik ja õlitööstuse juht kliimakõneluste eesotsas näitab selget huvide konflikti ning asjatult ei arvatud, et COP28 võib kujuneda kohutavaks farsiks.
21. novembril ehk umbes poolteist nädalat enne kliimakonverentsi algul ütles Sultan al-Jaber ühel veebikonverentsil, et fossiilkütustest loobumise vajadus kliimaeesmärkide saavutamiseks ei ole teaduslikult tõestatud ja juhul, kui me ei taha uuesti „elada koobastes“, puudub reaalne jätkusuutlik 1,5 kraadi piiridesse jääv teekaart, mis ei sisalda fossiilkütuste kasutamist. Samuti ütles ta, et kuuldused selle kohta, et Adnoc kavatseb tulevikus fossiilkütustesse investeeringuid suurendada, on ebatõesed ning sellist infot levitavad allikad on „kallutatud ja valed“.
Ka Al Jaberi teod räägivad enda eest. COPi toimumise ajal lekkisid ajakirjandusse dokumendid, kust leiti, et sultan Al Jaber plaanis COPi presidendi staatust ära kasutada õlitööstuse äri edendamiseks ja uute ärisuhete ning lepingute sõlmimiseks. „Private meetings are private“ oli õlitööstuse riigi esindajate ainus kommentaar ajakirjandusele. Lekkinud dokumendid sisaldasid jutupunkte koostöö osas erinevate riikide ettevõtete ja valitsustega, kus avaldatakse toetust fossiilkütuste kasutamisele ning lootust koostöös uute fossiilkütuste äride avamisele. Muuhulgas leiti dokumentidest ka näiteks Saksamaaga läbirääkimisteks jutupunkte.
Rohkem kui 20 dokumendis sisaldusid õlitööstuste Adnoci ja Masdari lobistide jutupunktid, kus näiteks kaas-naftariikidele Saudi Araabiale ja Venezuelale seisis, et „riigi säästva arengu ja kliimakohustuste ning looduslike maavarade kasutamise vahel pole mingit konflikti“. BBC ajakirjanikud nägid ka e-kirjavahetust, kus COP28 korraldusmeeskonnale öeldi, et fossiilitööstuste Adnoci ja Masdari jutupunktid peavad sisalduma igas kohtumisi ettevalmistavas briifis. Korraldajad AÜE-st lükkasid väite tagasi.
UNFCCC ehk ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on COPi presidentriikidele kehtestanud erapooletuse kohustuse. Ning COP iseenesest otsib globaalsel tasandil lahendusi kliimamuutustele, ilmselgelt ei saa rahvusvahelisi kokkuleppeid teha ainult ühe riigi huvidest lähtuvalt. Ja ei tohiks isegi võimalik olla, et COPi juhtiva riigi huvi on maailma riike innustada avama uusi fossiilkütuste kaevandusi. Rahvusvaheline energiaagentuur IEA on selgelt öelnud, et 1,5 kraadi piiridesse jäämiseks ei tohiks ühtegi uut fossiilkütuse äri avada.
Fossiilkütuste lobistide arv lõi üle COP27 rekordi
Juba eelmisel COPil oli fossiilkütuste lobistide arv murettekitavalt kasvanud ehk võrreldes COP26-ga 25%, mistõttu otsustas ÜRO sel aastal kehtestada kõikidele konverentsil osalejatele nõude deklareerida oma esindajaorganisatsioon. Nii saadigi kliimaläbirääkimistelt põhjalik ülevaade kõikidest lobistidest ja andmed on ehmatavad.
Nagu emiraatide „isiklikust“ farsist vähe oleks, oli selle aasta COPil rekordarv fossiilkütuste lobiste – eeldatavalt pea 2500 inimest. Lobiste oli kokku rohkem kui ükskõik millises riigi delegatsioonis (va Brasiilia ja korraldajariik AÜE) ning võrreldes neid näiteks põlisrahvaste esindajatega, oli suhe 7:1, loomulikult lobistide kasuks. Ka oli fossiilikütuste lobistajaid rohkem kui kümne kliimamuutustest enim mõjutatud riikide esindajaid.
Oluline on märkida, et rahvusvaheliste kokkulepete juures võiks olla esindatud võimalikult palju osapooli, keda lepe mõjutama hakkab – kliimapoliitikast rääkides ka fossiilkütuste ärid – kuid teadlased on kindlaks teinud fossiilide kaevandamise ja põletamise ning kliimamuutuste vahelise seose ning seetõttu peaksid just fossiilkütuste ärid olema need, kes muutuste vajadustest aru saaks, mitte need, kes proovivad energiafirmasid vanale ja saastavale rajale kallutada.
(Konksuga) positiivsed arengud kliimapoliitikas
Eelmise aasta novembris lepiti COP27l kokku, et arengumaade riike kliimamuutuste leevendamisel toetav kahju ja kaotuse fond (ingl loss and damage fund) saab lõpuks asutatud. Kuigi fondi vajadusest on aastaid räägitud, on siiski üllatav, et rahvusvahelist skaalat arvestades tegi ÜRO fondi ametlikuks juba selle aasta novembris COP28l, ehk aasta peale esmast kokkulepet.
Kliimamuutustega võitlemine ja nende leevendamine on iseenesest majanduslikult väga kulukas, aga mida aeg edasi, st kliimakriisi eskaleerudes, seda enam kasvavad kulud.
Rahvusvaheline organisatsioon L&DC on leidnud, et arengumaade riigid vajaksid kliimamuutustest põhjustatud kahjudega toimetulekuks vähemalt 400 miljardit USA dollarit aastas. 2022. aastal põhjustasid kliimamuutustest tulenevad äärmuslikud sündmused – üleujutused, tsüklonid jm – arengumaades rohkem kui 100 miljardit dollarit majanduskulu. Rõhk on sõnal majanduskulu, sest kliimamuutuste põhjustatud kahju haridusele ja kultuurile ning aeglasemate sündmuste mõju – nt mereveetaseme tõus ja kuumalained – on keeruline rahaliselt mõõta.
Fondi panustasid Pariisi kliimaleppega liitunud riigid esialgu 700 miljonit USA dollarit. See on 0,2% vajaminevast rahast, et arengumaad, mis on kliimamuutustest enim mõjutatud, saaksid päriselt kahjusid korvata. Eesti panus on 50 000 eurot, Soomel 3 miljonit eurot, Prantsusmaal ja Saksamaal 100 miljonit eurot/dollarit, Euroopa Komisjonil 25 miljonit eurot ning näiteks USAl vaid 17,5 miljonit ja Jaapanil 10 miljon dollarit.
Summad näivad eraldiseisvalt tohutu suured, ent võrreldes neid fossiilkütuste subsiidiumitega, tunduvad need naeruväärsed. Bloombergi koostatud uuring leidis, et 2022. aastal toetasid 19 üksiku G20 liikmesriigi valitsused ja riigiettevõtted kokku 1,3 triljoni dollari ulatuses fossiilkütuseid. Suur osa toetustest on seotud ka ülemaailmse energiakriisiga, kuid siiski, üle 400 miljardit dollarit läks fossiilkütuste tootjatele ajal, kus paljud neist olid saavutanud rekordilise aastakasumi – suurimate nafta- ja gaasiettevõtete puhaskasum kasvas 2022. aastal 84%.
„Parem kui mitte midagi“ suhtumine kliimakriisi ei leevenda
Mida sellest kõigest järeldada? Kahju ja kaotuse fond ei ole kindlasti mitte perfektselt teostatud ega rahulda ka arengumaade riikide vajadusi, ent on siiski kriitiliselt oluline samm efektiivsema globaalse kliimapoliitika saavutamiseks. Lisaks kahju ja kaotuse fondile loodi arengumaade abistamiseks COP28l ka ÜRO Roheline Kliimafond ja kohanemisfond. Arenenud maade riigid peavad olema valmis aitama arengumaid, et kliimamuutustest põhjustatud kahjudega toime tulla. Ja mitte ainult – toetama ka nõu ja jõuga, et nemadki kliimaneutraalse riigi eesmärgini lähedamale jõuaksid.
Lisaks lepiti COP28l kokku, et maailma riigid peavad 2030. aastaks kolmekordistama taastuvenergia osakaalu oma energiaportfellides ning järk-järgult fossiilkütustest loobuma. See kokkulepe on selge teenäitaja rohelise ja puhtama tuleviku suunas.
Iga aastaga lähevad COPi kokkulepete osas ootused suuremaks, kuna 1,5 kraadi piiridesse jäämiseks on kohutavalt vähe aega. Ning jõupingutusi peab tegema globaalselt. Ajakriitilisus ei paista enam välja ainult paberil aastaarve jälgides, vaid meid ümbritsevas keskkonnas. Iga aasta on soojem, kui eelmine. Jah, ka Eestis.
Sestap on ka iga kokkulepe COPil kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalik, aga „parem kui mitte midagi“ suhtumine kliimakriisi ei leevenda. Kuniks globaalsel kliimapoliitika arutelul domineerib teaduse asemel fossiilkütuste ärihuvi, lisame kliimamuutuste eskaleerumisele vaid kuumust juurde, otseses mõttes.