Viimastel aastatel usinalt opositsiooniliikme ülesandeid täitnud inimesena võin kinnitada, et majanduskriisi ja pingelise rahvusvahelise olukorra ajal annab opositsioonis olemine maksimaalsed eelised ja minimaalse vastutuse. Kõik muutub, kui satud võimuerakonda ja oled sunnitud tegema ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid.
Kas tahame elada laenude najal?
Kahjuks mängitakse koalitsiooni ja opositsiooni vahelisi draamasid ning vastasseise sageli avalikkuse vajadustele vastavaks. Kulisside taga mõistavad ja tunnistavad poliitikud, olenemata erakondlikust kuuluvusest, et majanduslik olukord on tõesti raske ja häid lahendusi pole eriti palju – kui neid üldse on. Üks EKRE liige heitis istungite vaheajal mu reformierakondlasest kolleegile sarkastilise repliigi: „Paras teile, meie kulutasime ja teie pingutage meie eest!“ Kuid nagu teada, on igas naljas ainult osake nalja ja kõik muu on tõde.
Tõde seisneb selles, et viimastel aastatel ei ole riiki valitsedes liiga palju hoolitud eelarvedistsipliinist, vaid on tehtud väga populaarseid ja heldeid otsuseid, mis paraku käisid meie riigile üle jõu. Paljud otsused olid muidugi peale sunnitud, kuna tuli reageerida koroonaviiruse pandeemiale, Ukraina sõja majanduslikele tagajärgedele Eesti jaoks, põgenikevoolule, energiakriisile ja ettevõtete vajadusele oma äri ümber korraldada. Kuid mitmed näiliselt populaarsed otsused, näiteks inimestele teisest pensionisambast raha väljavõtmiseks loa andmine või suurperede toetuste järsk tõstmine, ei aidanud meie riigi rahalist tervist hoida.
Nii, et suures plaanis ei olnud riigil suurt valikut – oli vaja kas kulusid kärpida ja makse tõsta või võtta lisalaen. Koalitsioon, kuhu kuuluvad Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, valis ebapopulaarse, kuid vajaliku tee. Nende otsuste tulemusel jääb 2024. aasta struktuurne eelarvepuudujääk lahkuva aasta tasemele ja on miinus 1,2% SKPst ning nominaalne puudujääk on miinus 2,9% SKPst. Kui riik poleks oma kulutusi üle vaadanud, oleksid kevadel need näitajad olnud juba 2,6% ja 4,2% SKPst. See oleks tähendanud, et oleme eelarvestandarditest väljas, mis omakorda oleks tähendanud võetud laenude kallinemist ning meie riigi usaldusväärsuse vähenemist võimalike investorite silmis.
Opositsiooni ettepanek võtta lisalaenu, et tõsta pensione, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate palgad soovitud tasemele ning säilitada kiirkorras tõstetud peretoetused endisel tasemel, oleks lükanud meie eelarve veelgi suuremasse miinusesse. Laenatud raha tuleb ju tagastada koos intressidega. Ja jooksvate kulude laenuga tasumine on liiga vastutustundetu – see on nagu SMS-laenu peal elamine, teadmata, kuidas ots otsaga kokku tulla.
Mis on järgmise aasta eelarves head?
Vaatamata sellele, et opositsioonipoliitikud eelarvet südamest kritiseerisid, võib dokumenti hoolikalt uurides leida sealt palju positiivset. Sotsiaalsfääris on toimunud muutused, mis peaksid suurendama kindlustunnet tuleviku suhtes kõige haavatavamates elanikkonnarühmades – üksikvanemates, pensionärides ja peredes.
Suurperede toetus jääb ka pärast riigile jõukohasemaks muutmist Euroopas üheks suurimaks. Lisaks lõpetati lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud väikelaste vanemate suhtes kehtinud ebaõiglus. Kui varem maksti neile haigus- ja hooldushüvitist miinimumpalga alusel, siis uue aasta 1. juulist arvestatakse seda nende sissetuleku või vanemahüvitise alusel. Sõltuvalt sellest, kumb on pere jaoks soodsam. Riigieelarvele tähendab see küll lisakoormust, kuid teisalt pakub noortele peredele suuremat kindlustunnet. See on vajalik, et sünniks rohkem lapsi.
Järgmisel aastal tõuseb 100 eurolt 200 eurole kuus elatisabi, mida riik maksab lapsele juhul, kui elatist maksma kohustatud vanem elatist ei maksa või ei tee seda vajalikus mahus. Lisaks suurendatakse rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust lastele ning haruldasi haigusi põdevate laste raviks eraldatakse järgmise 4 aasta jooksul 20 miljonit eurot.
Tänu indekseerimisele tõusevad pensionid enam kui 11%, mille tulemusena tõuseb keskmine pension 70 euro võrra ja on 774 eurot. Pensionäri maksuvaba tulu saab olema 776 eurot. Üksi elava pensionäri toetus, mida makstakse kord aastas, tõuseb 200 euroni.
Muljetavaldav summa, ligi 300 miljonit eurot läheb elamute ja kohalike omavalitsuste hoonete renoveerimiseks ja energiasäästlikuks muutmiseks. See on oluline nii ettevõtetele, kes saavad majanduslikult keerulisel ajal tellimusi, kui ka inimestele, kes saavad säästa küttele kuluvat raha.
Eestikeelsele õppele ülemineku elluviimiseks on eelarves ette nähtud ligi 72 miljonit eurot ning õpetajate palgatõusuks 24 miljonit eurot. Lisaks saab õpetajate palgafond uuel aastal juurde 8 miljonit eurot. Kahjuks on Haridustöötajate Liidu juht pidanud neid lisamiljoneid ebapiisavaks, mistõttu saame lähipäevil ilmselt teada, millal õpetajate streik toimub ja kaua kestab.
Loomulikult on see keeruline olukord nii riigile, haridussüsteemile kui ka õpetajatele endile. Lisaks õpilastele ja nende vanematele. Ka järgnevad aastad ei tõota tulla kergemad. Õpetajate palga kõrval nõuab meie kõigi ühist pingutust ka eestikeelsele õppele ülemineku reformi läbiviimine. Siiski usun, et kui kõik osapooled soovivad teha koostööd, suudame üheskoos ületada ka kõige keerulisemad väljakutsed.
Samuti väärib märkimist, et tuleva aasta eelarve võeti vastu arusaamaga, et tegelikud tulemused ei ole nähtavad kohe, vaid teatud aja möödudes. Ja kui aasta-kahe pärast näeme majanduskasvu, inflatsiooni aeglustumist ja madalamat tööpuudust, siis võib väita, et ebapopulaarsed otsused on toonud soovitud tulemuse.