Haridusteemad on ühiskonnas hetkel väga kuumad. Rõhuasetus on eelkõige õpetajate palkadel, aga kuna avaliku sektori palgad ei ole asi iseeneses, siis toob palgatõusu debatt paratamatult kaasa arutelu teemal: kust tuleb raha. Küsimus ise kõlab ju täiesti ebaseksikalt ja ega vastuski palju põnevam pole: raha tuleb riigile maksudest ja dividendidest, kirjutab Riigikogu liige .
Vaadates neid debati komponente võiks arvata, et mis seal ikka vaielda. Tahad palka tõsta, peavad tõusma kas maksud või peab kusagilt kokku hoidma. Õpetajate palgatõusu puhul on võimalikuks ja loogiliseks kokkuhoiukohaks koolivõrk. Näited koolidest, kus on neli õpilast, neli õpetajat ja lisaks ka üks huvialaõpetaja, kes laste huviringe korraldab, ei ole tänapäeva Eesti haridusmaastikul täiesti haruldased.
Kindlasti ei saa nende koolide puhul rääkida efektiivsusest, kahtlane tundub ka hariduse ning sotsiaalse suhtluse kvaliteet, mida sellised koolid lastele suudavad anda. Ja kuigi kogu probleem tundub olevat matemaatiline, siis mingil hetkel muutub debatt sel teemal üliemotsionaalseks, et mitte öelda ülesköetult segaseks.
Kuulasin hiljuti raadiost intervjuud Marju Lauristiniga. Juttu oli muu hulgas nii usaldusest riigi vastu, sellest kuidas üks poliitiline jõud seda usaldust sihipäraselt hävitab ja milline võiks olla ajakirjanduse roll selle usalduse hoidmisel. Marju Lauristin oli väga kriitiline ajakirjanduse suhtes selles osas, et viimane võimendab seda tunnet, et kõik lähebki viltu, et Eesti riiki pole enam usku ja iseendasse pole enam usku ja see on lõppkokkuvõttes hukatuslik.
Ega ajakirjandus üksnes ei tunneta avalikku arvamust, ajakirjandus toodab seda. Nii nagu reklaam toodab huvisid, toodab ajakirjandus arvamusi.
Saatekülaline tõi ka positiivseid näiteid just sellest samast haridusvaldkonnast, mille osas ajakirjandus avaldab ainult «hädakisa ja Hiiobi sõnumeid». Saatejuht katsus seejuures Marju Lauristinile selgeks teha, et ega ajakirjandus ei tee ju midagi muud kui jälgib ja vahendab avalikku arvamust. Marju ütles selle kohta väga selgelt, et ega ajakirjandus üksnes ei tunneta avalikku arvamust, ajakirjandus toodab seda. Nii nagu reklaam toodab huvisid, toodab ajakirjandus arvamusi.
Minu lapsed on juba suured, koolid läbitud ja selles osas mul tänapäeval hariduse ega koolidega mingeid otseseid muresid pole. Tegelikult polnud ka siis väga palju muresid, kui lapsed veel koolis käisid. Kool oli väga hea, õpetajad samuti, koolipapa Hendrik Agur võitles nagu lõvi nii kooli kui kogu koolipere eest.
Ega mul lapsevanemana polnudki väga palju vaja muretseda – vahel võtsid õpetajad minuga ühendust kui mu laps laulukooris kõigist teistest üle laulis või ühiskonnaõpetuse tunnis vapsid ja kommunistid ühte patta pani. Ikka juhtub. Ainuke tegelik hirm ja mure oli mul see, et mu lapsed kedagi koolis ei kiusaks, kellegi kiusamises ei osaleks ja kui kiusamist näevad, vahele astuks. See oli õpetus, mille neile kaasa andsin, mida neile sisendasin.
Poliitikas on paraku kiusamisest saanud tavapärane vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Importunus adultus võiks selle nähtuse ladina keelne vaste olla. Eesti keeli siis täiskasvanute kiusamine. Tegemist on täiesti legaalse ettevõtmisega, mille eesmärk on tavaliselt enda moraalse üleoleku tõestamine kellegi teise sopaga ülevalamise kaudu.
Eriti tulemuslik on selline kiusamine siis, kui sellesse suudetakse kaasata või seda isegi eest vedama panna mõni meediamaja. Arvamusi tootma ja juba toodetud arvamusi võimendama. Mõni ütleb, et see ongi ju ajakirjanduse roll, mõni teine vaidleb vastu ja põhjendab sellist nähtust ajakirjanduse ärimudeliga. Mina ei pretendeeri selle fenomeni põhjuste defineerimisele, ma küsin lihtsalt kõige usinamatelt kiusajatelt kahte asja. Esiteks – mis annab teile õiguse kedagi teist sellise moraalse võltspaatosega vaenata? Teie enda poolik haridustee, nigelavõitu karjäär ja luhtunud poliitilised ambitsioonid? Või lihtsalt inimlikkuse puudumine ja piiritu kättemaksuhimu?
Riigikogus on selline tegutsemine mõnes mõttes isegi arusaadav. Kui olid populist 20 aastat tagasi Res Publica juhtfiguurina, siis oled tõenäoliselt populist ka täna. Kui sõimasid naistevastase vägivalla kritiseerijaid «Kanakarja kambaka» tegijateks ja said selle eest endale umbusalduse kraesse viis aastat tagasi, siis on ju peaaegu eeldatav, et proovid naissoost peaministrit ise ka viis aastat hiljem igal võimalusel halvustada ja mõnitada. Ning umbusaldada.
Millest ma üldse aru ei saa, on see täiesti varjamatu tasakaalustamatus, millega kaks meediamaja jätkuvalt oma uudiseid kujundavad ja avalikku arvamust toodavad, mille ainus sisu on silmaklappidega näägutamine teemal «Kaja Kallas on paha, teda me ei taha». Kahetsusega mõtlen selliste näägutajate lapsepõlvele ja sellele, et nende isad ei öelnud neile vist omal ajal, et kõige hullem, mis sa koolis teha saad, on teisi kiusata.
Et ise ka mitte täiesti tasakaalustamatuna tunduda, olen siinkohal valmis tunnistama, et tagasi mõeldes möödunud aastatele, tuleb mulle meelde teisigi näiteid peale Kaja Kallase, kelle materdamisega on ajakirjandus mingil hetkel liiale läinud. Jüri Ratas, aga ka Martin Helme ja Andrus Ansip näiteks.
Ka Kaja Kallas on mingis osas saadud kriitika välja teeninud, aga mingis osas on kriitika läinud üle isiklikuks kättemaksuks ja sellest on saanud Täiskasvanute Kiusamine.
Kõik nad – ka Kaja – on mingis osas saadud kriitika välja teeninud, aga mingis osas on kriitika läinud üle isiklikuks kättemaksuks ja sellest on saanud Täiskasvanute Kiusamine ehk siis teisisõnu Importunus Adultus. Ja see võiks olla punane joon, millest isegi sõltumatu ja kõiketeadev ajakirjandus üle ei astu. Või kuidas?
PS. Olin just oma arvamusloo valmis saanud, kui minuni jõudis Eurobaromeetri liikmesriikide Meediauuring 2023. Minu tähelepanu pälvisid vastused küsimusele «milliseid uudiste allikaid sa kõige rohkem usaldad»? EL keskmised palju ei muutunud. Rahvusringhäälingud miinus üks protsendipunkt, suurem kasv Youtube’il ja suunamudijatel. Eestis näeme üldjoontes sarnaseid trende. Üks suur erand on ERR-i usalduse märkimisväärne langus – miinus 8 protsendipunkti ühe aasta jooksul. EL27 riigi seas on see langus suurim.
Kui eelmisel aastal jagas ERR 2. ja 3. kohta (koos Portugaliga) (esikohal Soome YLE), siis sel aastal oleme langenud 6. ja 7. kohale (koos Luksemburgiga). Meist ees Soome, Portugal, Rootsi, Taani, Holland. Jah, alati võib end lohutada sellega, et ungarlaste ja poolakate usaldus nende rahvusringhäälingute vastu on pea olematu. Nii et ERR-il on taandarengu ruumi veel küllaga. Aga kas see on lohutus?
Ei julge isegi seda kahtlust välja öelda, aga äkki on mu arvamuslugu selle uuringu kaudu kasvõi kaudse tõestuse saanud?