On pehmelt öeldes kummaline lugeda parlamendi seiskamisega tegelevate opositsioonipoliitikute murekirju, kuidas nendega ei arvestata.
Oleme algusest peale soovinud pidada riigikogus sisulist arutelu erinevate poliitiliste algatuste üle. Nii nagu meie põhiseadus ette näeb. Samal ajal kui poliitiline vähemus on tegelenud alates kevadest väljapressimisega, et oma tahtmist läbi suruda.
Sel nädalal alustas riigikogu järgmise aasta riigieelarvega seotud eelnõude arutelu. Need on vaja vastu võtta selleks, et saaksime heaks kiita järgmise aasta riigieelarve, mis tugevdab Eesti julgeolekut, elavdab majandust ja astub sammu edasi tuleviku arvelt elamise lõpetamiseks, et saaksime oma lastele ausalt otsa vaadata.
EKRE saadikud esitasid järgmise aasta riigieelarvele ja sellega seotud seaduseelnõudele ligi 2700 muudatusettepanekut. Neid ettepanekuid ei tehtud heast usust Eesti riiki paremaks muuta, vaid sooviga lõhkuda ja nõrgestada meie parlamentaarse demokraatia alustalasid. Nende ükshaaval läbihääletamine võtaks aega pool aastat. See tähendab, et pool aastat ei saaks Riigikogu teha midagi muud, kui hääletada ainult EKRE sisutühje ettepanekuid.
Samuti ei saaks sellisel juhul parlament 2024. aasta riigieelarvet selle aastanumbri sees vastu võtta. Vastu jäänuks võtmata ka näiteks riigikaitse kulude suurendamine, haigus- ja hooldushüvitise peresõbralikumaks muutmine ning lähtetoetuste laiendamine õdedele, et neid maapiirkondades tulevikuski oleks. Samuti Ukraina aitamiseks ja taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks tehtavad algatused.
Proovisime leida opositsiooniga kompromissi, kuid see saab juhtuda vaid siis, kui mõlemal osapoolel on soov päriselt patiseisu lahendada. EKRE seda ei soovi ja esitab iga kord üha uusi ja vängemaid nõudmisi. Viimati tahtsid nad näiteks keelata Eestis e-valimised.
Nõnda ei jäänudki valitsusel muud üle, kui siduda järgmise aasta riigieelarve ja sellega seotud seaduseelnõude vastuvõtmine usaldusega. See ei olnud meie esmane soov, kuid opositsioon ei jätnud meile muud valikut. Riik peab toimima ka siis, kui mõni erakond ei ole oma valimistulemusega rahul, ja riigieelarvet vastu võtmata riik normaalselt toimida ei saa.
Opositsiooni poolt korraldatava palagani keskel on valitsusliit käitunud ülimalt soliidselt. Me ei sidunud järgmise aasta riigieelarvet ja sellega seotud seaduseelnõusid ühte kobarasse kokku, vaid tulime riigikokku 13 eraldi eelnõuga. Kõik need eelnõusid arutati komisjonides mitmeid kordi kaasates erinevaid huvigruppe ja seotud osapooli. See tähendab, et neist igaühe üle toimub eraldi debatt nii komisjonis kui ka parlamendi suures saalis, kus kõikidel saadikutel on võimalus esitada küsimusi ja pidada kõnesid.
Selle nädala istungite põhjal saab aga väita, et erilise sisukusega opositsioonisaadikute küsimused ja kõned ei hiilga. Enamasti ei kattu kahjuks need isegi selle teemaga, millist eelnõu riigikogu suures saalis parasjagu arutatakse.
Märkimist väärib seegi, et teisipäeval, kui oli näha, et päevakorras olnud kolmest eelnõust ei jõuta isegi esimest lõpuni arutada, hääletasid opositsioonisaadikud tööaja pikendamise vastu. Samamoodi ka neljapäeval. Samuti tegid nad kolmapäeva öösel katse riigikogu istungit lausa lühendada. Kus see sisuline arutelu on, kui isegi tööd ei taheta teha?
Mis edasi? Olenemata sellest, kes on koalitsioonis või opositsioonis, peavad parlament ja riik saama toimida nii nagu põhiseadus ette näeb. Järgmine samm riigikogu töö kvaliteetsemaks muutmisel peabki olema see, et tegeleme aina rohkem sisuliste aruteludega olulistel teemadel, mitte ei hääleta 10-minutiliste vahedega sisutühje muudatusi.