Linnas pole vaja ei lärmavat ja saastavat maasturit ega mootorratast. Teiste inimeste tervise ja elukeskkonna kahjustamist on paslik maksustada. Kui Eesti transpordisektori heitmed ei vähene, maksame alates 2030. aastast igal aastal veerand miljardit eurot trahvi. Maal on autot vaja rohkem kui linnas. Kas soovime linlasi rohkem maksustada?
Inimestel on vabadus ise valida, kuidas nad liiguvad. Ja kuhu nad oma raha paigutavad. Igapäevane elu on parem, kui tänavail on vähem autosid. Siis on kaugemalt saabuvatel autojuhtidel sujuvam sõita, sest kohalikud saavad poes ja tööl autota käidud. Kondijõul on ohutu liikuda, õhusaastet ja müra on vähe. Sest selleks on madalad kiirused ja taristu. Sest valdav osa inimestest, linlased, on hakanud mõtlema, kasutama ja nõudma ühistransporti ning rattateid.
Teistes Põhjamaade suuremates linnades on see juba argipäev. Meie inimestel pole valdavalt vabadust liikumisviisi ise valida: ruum meie ümber tingib meie otsused. Ja see on reeglina autosõiduks mõeldud: pikad vahemaad, tühjad tänavad. Mootorsõidukimaks on esimesi samme selles suunas, et kõik ei valiks igaks liikumiseks kogu aeg eraautot.
Auto on tähtsam kui tervis
Liberaalsus tähendab inimese vabadust elada ja lasta teistel elada. Igaüks on oma õnne sepp. Piiritut vabadust aga pole: liberaalsuse piir jookseb sealt, kus ühe inimese tegutsemine hakkab teist inimest oluliselt segama, näiteks tema tervist või vara kahjustama. Kes tahab sõita fossiilkütustega, kulutada raske masinaga asfaltteid ning mürarikka mootoriga inimeste tervist kahjustada ja laste elu ohtu seada, saab vabas ühiskonnas samamoodi edasi talitada. Põhiseaduse paragrahv 53 ütleb, et saastaja maksab. Maksku, ja korralikult.
Linnades, igatahes pealinnas, on meil palju tarbetult võimsaid ja suuri masinaid, millega sõitmine saastab õhku ning kahjustab müraga siin elavate inimeste tervist. Linnas pole maasturit vaja. See on maitseküsimus. Kahjuks mitte ainult: liiklusmüra pärast sureb enneaegselt kümneid inimesi, Tallinnas ja Tartus on mürakulud maksumaksjale üle 150 miljoni euro. Rasvumine ja vähene liigutamine ning nendest tingitud haigused on tõusuteel.
Tihti jääb kõlama väide, et praegune tagasihoidlik, eri sissetulekuid ja eri piirkondades elavaid inimesi arvestav mootorsõidukimaks peaks elu väljaspool linna vaat et välja suretama. Kui proovida kaasa mõelda, siis mis variandid meil on? Kas peaks raskeid võimsaid lärmavaid mootorsõidukeid, näiteks linnamaastureid ja mootorrattaid, oluliselt rohkem maksustama? Kes on ostnud endale saja tuhande euro eest võimsa auto või mänguasjaks lärmaka mootorratta, ei loobu ühiskonnale kahjulikust sõidukist mõne tuhande euro pärast. Aga äkki mitme tuhande euro pärast, kui lisame nulli juurde?
Vaevalt et kavandatav tagasihoidlik maks mõjutab mitut keskmist palka teenivat inimest, kel üks või mitu linnamaasturit. Olgu ka muuseas öeldud, et keskkonnavaenuliku vara või teo maks ei tähenda kellegi edu, töökuse või suure palganumbri karistamist. See tähendab mõõdetavalt ja teaduslikult tõestatud endale ja teistele negatiivse käitumise maksustamist.
Nii arutledes võib seega küsida, miks mitte kehtestada mootorsõidukimaks ainult Tallinnas või suuremates linnades. Korduvalt on vastatud, et siis registreeritaks autod maale ja asjal pole mõtet. Järgmiseks, miks ei tehta asukoha järgi? Kas me tahame kohustust osta miski geograafilist asukohta näitav kallis jubin? See oleks jälgimine, see oleks kulu autopidajale ja riigile, see oleks meile kõigile kallis. Olgu. Aga linnade tee- või ummikumaksud? Need on omavalitsuste teha. Näiteks Tallinnal puudub visioon, julgus ja otsustusvõime: linnavalitsus maadleb kordamööda lumekoristuse ja eesti keelega, neil pole olnud ega vist ka tule mahti autostumisprobleemi lahendada.
Kas jääbki üle maksustada suurusjärgu võrra rohkem neid kõige saastavamaid ja suuremaid luksusautosid? See võimendaks ju automaksu signaali kordades: kaaluge keskkonnale ja endale säästvama auto soetamist või säästvamat liikumisviisi. Saaksime rohkem tulu. Win-win-win? Aga kas sellest piisaks?
Autode kulusid eiratakse
Kogu Eesti autopark on vanimaid ja autostumise määr on halvimaid Euroopas. Leidke liikuvusekspert või linnaplaneerija, kes ei näeks selles suurt probleemi. Autode üleliigse hulga ja liigse sõitmise mõõdetavalt negatiivse mõju vähendamist soovitavad Eesti inimarengu aruanded, SA Rohetiiger, asjatundjad, OECD ja Euroopa Liit. Nagu „Eesti 2035“ strateegia on sõnastanud, on meil tosina aasta pärast tervemaid inimesi, kui meil on parem elukeskkond. Selle üks mõõdik on säästev liikuvus ehk autoga mitte sõitjate määr 55%. Vähem eraautosid, ühesõnaga.
Auto on tehnoloogia. Auto pole halb. Autojuht pole halb. Autosid on liiga palju. Miks? Sest Eesti riik on aastaid sisuliselt subsideerinud autostumist. Aga auto ei ole odav: me oleme eiranud selle kulu ühiskonnale. Iga maja juurde eraldi teed, torud ja elektriliinid, see on kallim kui mitme peale teha. Kes maksab? Mille arvelt võtame raha, et rajada lõputult sõiduteid 30–60-aastastele meestele, sellele peamisele autojuhtide grupile? Kas lastele ohutute bussipeatuste, kõigile mõeldud ühistranspordi või õpetajate palga arvelt?
Eesti sisemaatranspordi kulu riigile on 1,5 miljardit eurot, mis on u 5% SKTst, ning sellest kulust ligi pool on kahjulik keskkonnamõju. Kahjuliku keskkonnamõju tekitab 60% sõiduteedel reisijatevedu, mitte veoautod (Euroopa Komisjon, 2022). See on haiguspäevad, haiglakulud, hukkunud, teede parandus, ummikud ja heitmed. Transpordisektori heitmed kasvavad alates 2014. aastast, ning kui me ei saa neid langema, hakkame maksma Euroopa Liidule alates 2030. aastast veerand miljardit eurot aastas trahvi. Ka siis, kui valitsus vahetuks. Ja kohe kindlasti, kui me ei tee midagi.
Mis edasi?
Kes tahab minna odava populaarsuse teed ja öelda, et maainimesed ei suuda tasuda automaksu – kui solvav! – või et me ei vaja automaksu üldse, siis palun selge häälega ka võrrandi teine pool välja öelda. Julgelt, selgelt ja mõtet sõnade taha peitmata. Autostumine on probleem: see on transpordisektori aina kasvav süsinikuheide, õhusaaste, liiklusmüra ja liiklussurmad. Need on lahendamist vajavad päris probleemid, hinnasildid taga. Kas keegi soovib maksustada suurusjärgu võrra kangemalt suuremaid autosid ehk saastajaid? Või on teil mõni teine konstruktiivne ettepanek, kuidas säästa 250 miljonit eurot trahvi aastas, mida me kõik maksumaksjana peame kinni maksma?