Jürgen Ligi: Eesti valitsuskriitika viletsusest

Piir valitsuse ja oma riigi kirumise vahel pole kunagi korralikult pidanud, aga ajalooliselt on seda ületanud ikka Keskerakond ja Rahvaliit/EKRE. Siin ent on olulisi muutusi, kus mitte neis kahes pole suurt uudist. Uudist on, et Isamaa on oma isamaa materdamisega ühinenud ja teeb ta kohta avastusi, millele ametlikku kinnitust on raske leida. Ja ega leiagi, kui mitte tahta riiki, kus partei ja valitsus on kõigi probleemide lahendus, kui ta pole parajasti põhjus, nagu on nende jaoks praegu.

„Kõiges on süüdi valitsus“

Isamaa juhtide pilt Eesti olukorrast on mitte ainult traagiline, vaid autorid on suutnud avalikkust ja huvigruppe veenda, et on ka pooleaastase valitsuse kihvakeeramiste tagajärg. Too tagajärg ent on Urmas Reinsalu esinemiste ja Mart Laari kirjutatu järgi „süvenev majanduslangus, perede majandusliku olukorra halvenemine, riiklike investeeringute vähenemine, konkurentsivõimet tagava energiapoliitika puudumine, süveneva majanduslanguse ajal maksutõusudega lajatamine, toiduainetete hindade tõus, tööturu murettekitav olukord.“

Mitte miski selles ent pole faktiliselt tõsi, olgu olulisel määral või üldse mitte. Praktiline probleem selliste meeleolude külvamisega on, et majanduses on sel omadus vilja kanda, rääkimata inimeste enesetundest. See teadagi ei sega parteid süüdistamast ebakindluse külvamises valitsust.

Akadeemilises vaates asuvad mehed mingil oma ajaskaalal, kus mööduv on saabuv ja tagajärjed on käes toimumata sündmustel, sõnade tähendused on aga nihkes. Ideoloogiliselt omistavad nemadki nüüd sõja ja sellega seotud hinnatõusude mõjud Eesti valitsusele ja vastavalt nõuavad ka väliste probleemide lahendust Eesti riigilt.

Vaatame majanduse tegelikku pilti

Olemasolevas ametlikus statistikas on nende „süvenev majanduslangus“ SKT vähenemise peatumine kolmandas kvartalis, eranditult kõigi autoriteetide prognoosides aga majanduskasv tuleval aastal. Reinsalu viitas riigikogu arutelul küll korduvalt konjunktuuriinstituudi raportile, mis ka justkui olukorra halvenemist näitavat, ent ka too nimetab hoopis taastumist.

On muidugi, millest taastuda ja prognoosid võivad eksida, aga parteid ei tohi eksida ei masenduse külvamise ega ise prognoosimisega. Statistika ja prognoosid on vabas maailmas seadusega kaitstud sõltumatud institutsioonid. Ka ei tohi nad välistegureid panna kodumaa süüks ega suruda neile kilplaslikult peale siseriiklikke retsepte.

Sõda ja ka selle ettevalmistuseks aasta varem vallandatud energiasõda on ühe teise riigi teod. Aga kui Eesti sai objektiivsetel põhjustel teistest varem pihta, siis teised riigid on selles järele tulnud. Hinnatõusult oleme praeguseks ELi tagumises pooles ja majanduse suund on meil pigem üles pööramas, kui paljudel on alles alla.

Perede majandusliku olukorraga on vahe sõnade ja tegelikkuse vahel veel ilmsem. Viimase aastaga on eestlaste ostujõud hoopis kiiresti taastunud, palkade ca 11-protsendiline ja netopensionide 21-protsendiline kasv ületab praeguseks neljale protsendile langenud hinnatõusu kordades. Toiduainete hinnad on kolm kuud isegi langenud ja aastaga ei ole ka tõusnud Reinsalu väidetud 12, vaid alla 10 protsendi.

Miski pole lõplik, aga energiahinnad on isegi oluliselt langenud ning äsjane Eurostati ülevaade ei kinnita eestlastesse sisendatud musta masendust ega „konkurentsivõimelise energiapoliitika puudumist“. Elektri lõpphind Eestis oli esimesel poolaastal 25 protsenti alla ELi keskmise. Arvesse on siin võetud ka ettevõtteid ehk konkurentsivõimet. Diiselkütus, jutt taas konkureerivast kaubast, oli värskete andmete järgi riikide järjestuse teises pooles. Maagaasi hind oli kodutarbijatele 7,5 protsenti alla ja ettevõtetele üks protsent üle ELi keskmise.

Tuleb ka meenutada, et me majandust ja konkurentsivõimet lämmatanud inflatsiooni põhjused ei olnud ainult välised. Isamaa ei peaks siin olema liiga tagasihoidlik ega enda teeneid pisendama, Ratase valitsuste ajal käest lastud eelarvedefitsiidil ning teise pensionsamba enneaegsel tarbimisse laskmisel on siin olnud oluline roll. Ja see ei ole tagantjäreletarkus.

Tööpuudus ja maksutõusud

Ka tööturu olukorda ei tohiks hullemaks rääkida. Tööpuudus on tõusuteel küll, aga kardetust hoopis madalam. Tööhõive lõi teises kvartalis ajaloolise rekordi, ulatudes 695 000ni. Siin sees on ka ukrainlaste osa, mis ent ei muuda pilti palju ja hõivest rohkem tõstavad nad tööpuuduse numbrit. Hõive on väga kõrge ka ilma ukrainlasteta, nende rakendatus aga suhteliselt hea, mis mõlemad räägivad pigem tööjõupuudusest kui tööpuudusest.

Tugevad trumbid isamaa kriitikute käes on muidugi maksutõusud. Aga isegi siin ei saa nad läbi valemänguta. Esiteks on maksutõusud käest lastud eelarvepoliitika tagajärg ja Isamaal on siin kandev roll nii Keskerakonna ja EKRE võimuletoomisel kui tasakaalureeglite lõdvendamisel, nii katteta kulualgatustes üle-eelmise valitsuse ajal kui poliitilistes väljapressimistes eelmise valitsuse sees.

Ent maksud ei tõuse majanduslanguse ajal, nagu nad ette heidavad, vaid kõigi prognooside järgi kasvava majandusega 2024. ja 2025. aastal. Seejuures ei ületa maksukoormus EKREIKE aegset taset ja tõus SKT suhtes on mõni protsendikümnendik. See jääb paraku kaugele eelarve stabiliseerimiseks vajalikust.

Kuna nii väga rõhutakse Eesti ettevõtete konkurentsivõimele, tuleb meenutada, et esimesena tõuseb käibemaks, mis mõjutab ainult sisetarbimist ja on rahvusvahelise konkurentsivõime ja üldmajanduse suhtes ohutu, riigirahanduse parandamise kaudu on aga isegi positiivne. Tööjõu tulumaksukoormuse vähendamine maksuvaba miinimumi võrra ent tõstab konkurentsivõimet. Ja praeguse lauskriitika peale ei saa jätta meenutamata rõõmsat sädet Mart Laari silmis 2008. aastal, kui eelarve päästmise krokodillide komisjonis käibemaksu tõstmine päevakorda kerkis. Teadsime, et käibemaksu tõus tasub ühiskonnal riigi ja ta rahanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt ära kannatada. Ja kannatatigi.

Seevastu ettevõtete tulumaksu tõus konkurentsivõimet tõesti halvendab ja pikka abi pole sellest, et see juhtub alles 2025. Pisut kompenseerib seda tulumaksuvaba miinimumi tõus, mis tööjõu maksukoormust kaugelt rohkem vähendab kui tulumaksu määra tõus tõstab. Ka rõhuva enamuse perede tulumaksukoormus langeb.

Aga Isamaa on oma kriitikas paindlik. Ta ei räägi maksu langetamisest, vaid Reformierakonna kulukast valimislubadusest. Maksu tõusu poole nimetab aga lajatamiseks. Peale eelarveprobleemi vajas paraku lahendust ka maksusüsteemi väärmoodustis, millega kõiki kooskõlastusi eirates tõepoolest lajatas 2016. aastal Ratase valitsus – põhjusel, et see oli ühe vandenõulase, Isamaa kulukas valimislubadus. Vigade parandus seevastu läbis vajalikud protseduurid ja sellest on ka pikalt ette teada antud.

„Konservatismi“ jätkusuutmatus

Millegipärast propageerib tavapäraselt säilitamist väärtustav “konservatism” tänapäeval ikka ja jälle jätkusuutmatuse aadet. Me suhteliselt talutav energiahind näiteks tuleneb sellest, et Isamaa propageeritav ja “universaalteenuse” vormis pealesurutav fossiilenergia ei pääse konkurentsivõimetuse tõttu turule, ehkki Eesti tootmisvõime on alles.

Samas kirutakse rohepööret, aetakse sõrgu vastu Eestile eluliselt vajalikele liitlassuhetele ja rahanduslikule distsipliinile. Enne Ratase valitsusi Euroopas riigirahanduse eeskujuks toodud Eesti peab praegu pingutama, et täita isegi ühenduse lõtvu miinimumnõudeid. Kuid Reinsalu soovitab parlamendis otsida võimalusi neistki mööda minna.

Enamus Laari ja Reinsalu kriitikast on siiski triviaalsused, milles riigil tulebki alati paremaks saada, näiteks haridus ja teadus, bürokraatia piiramine, kaasamise parandamine, investeeringud. Eks nad ise kõige staažikama võimuparteina tea, mis on neis pika vinnaga asjades tegemata jäänud.

Kuid maksusüsteemis me konkurentsivõime suurimaid muresid küll ei leia. Maksukoormus jääb alla ELi ja OECD keskmise ja süsteem sai äsja kümnendat korda sihtasutuse Tax Foundation esikoha. Ka majanduse konkurentsivõime tabelis oleme viimasel ajal järsult tõusnud. Ja investeerimist Eesti mitte ei vähenda, nagu väidavad me kriitikud, vaid suurendab tänavuselt 5,5 protsendilt 5,7 protsendini SKT kohta. Jälle peab kordama, et see on ELi tipp ja keskmisest pea kaks korda kõrgem.

Ei saa muidugi välistada, et faktide ja numbrite väänamine ongi see suur uus narratiiv, mida Isamaa esimees majandusele lubas. Kuid halvemaks väänamine saab majandusaktiivsust ainult halvendada. Mida siin majandus vajab, on hoopis lootus, ja seda sõltumatud analüüsid ja prognoosid siiski pakuvad.

Ei oleks muidugi midagi uut selles, kui partei eksimused majanduse vallas oleksid ebateadlikud. Kuid kahtlemata teadlik on, et valitsuse tümitamise käigus mängitakse EKRE-le kaasa ka teistes põhiseadusliku liberaalse demokraatia elementides peale vaba majanduse.