“Et te elaks huvitaval ajal,” ütleb vana Hiina needus. Tõepoolest, praegune üleilmne julgeolekuolukord on turbulentne ja väljakutseid esitav. Sündmustel, mis toimuvad ühel ajal eri maailmajagudes, on nii otsene kui kaudne mõju meie kaitstusele ja heaolule. See on Ameerika Ühendriikide politoloogi Samuel P. Huntingtoni sõnastatud tsivilisatsioonide kokkupõrke kontseptsiooni realiseerumine nii füüsilisel kui kognitiivsel lahinguväljal.
Praeguste konfliktide ühisosa on see, et Vene Föderatsioon, meie põline vihamees, on otseselt või kaudselt osaline kõikides käimasolevates konfliktides. Putin pole teinudki saladust, et tema eesmärk on koormata Pax Americana´t määrani, kus Ameerika Ühendriigid ei ole võimelised kõikidele väljakutsetele enam vastama. Tema tagamõte on väärata tänast reeglitel põhinevat maailmakorda ja saada uue maailmakorra administraatoriks. Tõsi, viimase eesmärgi saavutamise asemel on Venemaa pigem langemas või juba langenud Hiina vasalli rolli.
Venemaa juhib paariariikide koalitsiooni
Seega, hiljuti lahvatanud Iisraeli ja Hamasi kokkupõrge ei ole pelgalt kahe põlise vihamehe konflikt. Sellel on oluliselt suurem üleilmne mõõde, mille osaks on ühel ajal toimuvad kokkupõrked Kosovos, Aserbaidžaani-Armeenia võitlus, Aafrika riigipöörded ja Ukraina sõda. Kes on selle taga? Kaugele pole vaja vaadata, selle taga on Venemaa juhitud paariariikide koalitsioon.
Esialgu võib paista, et Hamasi ja Iisraeli sõjalõõm on eraldiseisev ega oma puutumust ida ja lääne kultuuriruumide võitluses. Kuid käimasoleva konflikti pikem eesmärk on Araabia ja islamimaailm, sh enklaavid Euroopas mässama ajada ja sellega ebastabiilsust süvendada. See omakorda on kooskõlas nii armeekindral Valeri Gerassimovi tutvustatud hübriidkontseptsiooni kui ka kadunud armeekindrali, kunagise Vene sõjaväe teaduste akadeemia presidendi Mahmut Garejevi käsitusega kontrollitavast ebastabiilsusest Venemaa huvisfääris olevates regioonides.
Vahemärkusena tuleb siiski tõdeda, et ebastabiilsus on isepäine nähtus ja kindlaid kontrollimehhanisme sellele ei ole. Ent kui ebastabiilsus hakkab räsima lääne kultuuriruumi ühiskondi, siis on see kooskõlas Kremli püüdlustega. Kuid ebastabiilsusel on ootamatuidki pöördeid ja see võib ka initsiaatorile ebameeldivaid arenguid kaasa tuua. Aserite ja armeenlaste konflikt näiteks on mõneti huvitav, kuna võib märkida Venemaa mõjude kahanemist nii Kaukaasia kui Kesk-Aasia regioonis. Samas ei saa välistada, et Armeenia mahamüümise hind võib avalduda teistes, meile praeguseks mitte teada olevates vormides.
Venemaa jäljed Lähis-Ida konfliktides
Peame tunnistama, et kui jätta välja Ukraina sõda, mis oli hübriidkontseptsioonist kõrvalekaldumise tööõnnetus ning Putini & Co suur valearvestus, siis üldjoontes on venelased jätkuvalt oma hübriidoperatsioonides edukad. Tuletame meelde 2005. aastal Putini sõnastatud operatsioonide motot: asümmeetrilised, intellektuaalse üleolekuga teostatud odavad operatsioonid. Näiteks Kesk-Aafrika Vabariigist suruti prantslased, kes olid sinna kulutanud miljardeid, välja käputäie Wagneri võitlejatega, kellele maksti kohalike võimurite poolt peale. Odav, asümmeetriline ja innovatiivne.
Kas käimasolev Lähis-Ida konflikt on venelaste mahitatud? Otseselt seda veel väita ei saa, kuid terrorirühmituse Hamas ja Venemaa jõustruktuuride, sh riikliku Wagneri terrorirühmituse kontaktid on ilmsed. Ja kui ka otsest Kremli-poolset mahitamist polnud, siis kasu loodetakse saada ikka. On näha, et Ukraina sõjast on õpitud, droonide kasutamine Iisraeli sensorite ja mehitamata kaitserajatiste ründamisel oli läbi viidud Vene vägede mehitamata õhuvahendite doktriinile ja taktikale omaselt.
Wagneri kontaktid Iraani loodud ja toetatud Hizbollah´ terrorirühmitusega on avalik teave. Hizbollah ja Hamas omakorda omavad tihedat sidet.
Praeguseks on teda, et tegelikult plaanis Hamas veelgi suuremat operatsiooni eesmärgiga destabiliseerida Iisraeli ühiskonda. Terroristidelt, nii elavatelt kui surnutelt, kätte saadud dokumentides olid määratud sihtmärgid, milleks olid asulad ja linnad keset Iisraeli. Käsu kohaselt oleks need tulnud vallutada ja neid enda käes hoida mitu ööpäeva. Iisraeli allikate kohaselt on ülesande püstitus ning selle täitmiseks ettenähtud varustus ja laskemoon üks ühele GRU eriteenistuse standarditega. Hamas soovis, et Iisrael pommitaks oma külasid ja linnu ning inimesi. Kuid nad ei jõudnud neile ettenähtud objektideni, vaid hakkasid inimesi tapma lähemal, mistõttu oli neid võimalik isoleerida ja neutraliseerida.
Tsiviilisikute saatus ei huvita
Venemaa seisukohast võttes on Hamasi-Iisraeli konfliktil odav ja potentsiaalselt efektiivne muster. Pole vaja omada eriti suurt fantaasiat, et ennustada, milline saab olema Iisraeli vastus. See saab olema jõuline ja verine ning see on see, mida putinistid tahavad.
Loomulikult tekib küsimus, kas Hamas ei näinud ette, et see seab ohtu Gazas elavaid inimesi. Loomulikult nägi, ent nagu Vene Föderatsiooni võimureid, ei huvita ka Hamasi tsiviilisikute saatus. Vastupidi, tsiviilohvrid on taotluslik ja kooskõlas mõlema terroristliku kultuuriruumi brutaalse käitumisnormiga. Ründajate näol on paljuski tegemist ajupestud libamärtritega, kelle huvides on Allahilt oma neitsid kätte saada. Nendele on tsiviilohvrid ohverdus eelmainitud egoistliku eesmärgi nimel.
Planeerijad, sh Kreml, näevad tsiviilohvritega kaasnevaid mõjusid teise nurga alt. Nemad saavad suurepäraselt aru, et mitte kõik ei ole märtrid, vaid emotsioonidega inimesed, kes erinevatel põhjustel − olgu need siis religioossed, ideoloogilised või perekondlikud − reageerivad nii Iisraeli kui ka Iisraeli toetavate riikide suhtes valuliselt ning destabiliseerivalt. Emotsioonid, eriti grupikontekstis, on hõlpsasti manipuleeritavad ja sepistavad kasvulava uute märtrite värbamisele. Rahutused võivad kanduda ja ilmselgelt kanduvadki üle ka märkimisväärse moslemikogukonnaga Euroopa riikidesse. Igatahes on oodata turbulentsi.
Tehnoloogia ülehindamine maksis kätte
Loomulikult on paljudel küsimus, kuidas Iisraeli relvajõudude luureagentuur Aman niivõrd suure läbikukkumise osaliseks sai. Eks aega annab arutust, kuid mõningaid järeldusi saab teha ka nüüd. Esiteks alahinnati vastast, teiseks alahinnati inimfaktorit ja ülehinnati tehnoloogiat. Viimastel aastatel vähendati inimjõudu, sh inimluuret HUMINT lootuses seda asendada sensorite, kaamerate ja mehitamata statsionaarsete relvasüsteemidega. Hamasi koordineeritud droonirünnak hävitas või neutraliseeris ligikaudu 350 tehnilist ühikut ja olemasolev inimkomponent ei olnud võimeline adekvaatselt rünnakule reageerima.
Mis edasi? Tegelikult ei ole Iisraeli riigijuhtidel palju valikuvariante ja maaväe operatsioon Gaza sektoris on peaaegu vältimatu. Midagi meeliülendavat siin ei ole, see saab olema suhteliselt suurte ohvritega sõjategevus, kus mõlemad pooled kannavad kaotusi. Paraku on Hamasi terroristid oma tegevused varjestanud inimkilbi taha, mis teeb sõduri töö väga keeruliseks ja seab ohtu mitte ainult Gaza sektori elanike, vaid ka Iisraelist röövitud pantvangide elu.
Kuigi toimuv on geograafiliselt kaugel, oleme me kõigist neist tapatalgutest mõjutatud. Tegelikult annab Lähis-Idas ja Ukrainas toimuv piisavalt õppetunde, et neid rakendada nüüd ja praegu ka meie riigikaitse ajakohastamiseks. See on võimalik, kuid mitte lihtne. Selleks tuleb rakendada mõttejõudu, kaasata ekspertiisi ja tulla mugavustsoonist välja. See on meie ühine kohus, et tagada riigi ja rahva püsimajäämine ning rahu Eesti Vabariigi põhiseadusega kehtestatud rahvuslike väärtustega kooskõlas.