Türi vallavanemana töötades oli mul kombeks nalja visata, kui sooviti eelarvest ikka rohkem raha ühe või teise vahva asja tarvis: küll oleks hea, kui saaksime puudujääva raha võtta Paide eelarvest, aga kahjuks ei saa, peame oma rahaga hakkama saama.

Ka kogu Eesti riigi ülalpidamine ei põhine kellegi teise rahakotil, vaid ikka meie enda elanike maksutuludel. Nii see on ja nii see jääb. Sellest aru saades on paratamatu, et makse tuleb maksta, nii Eestis kui ka vist igas teises riigis. Arutelu peetakse alati selle üle, palju on paras ja mida kodanik maksude eest siis saab.

Praegu ei ole ükski maks veel tõusnud, seepärast ei tasu lugeda neid artikleid, kus ahastatakse juba valitsuse hävitatud majanduse ja elujärje üle. Tõtt on neis sama vähe kui ühes hirmutavat tulevikku lubavas valimisreklaamis, kus näidati pimedas, külmas ja näljas värisevaid inimesi.

Toetused inimestele, kes ei suuda näiteks tervise tõttu oma hakkamasaamist ja sissetulekuid mõjutada, peavad ju alati jääma ja koos elukalliduse tõusuga oleks neid väga vaja suurendada. Kuna riigi tulud jäävad praegu püsivalt vajalikest kuludest väiksemaks, siis ongi peamine küsimus, kuidas ja mille arvel suurendada nii toetusi kui riigilt palka saavate õpetajate, päästjate ja politseinike palka.

Selgelt ei saa me selliseid igapäevakulusid katta laenuga ning usun, et seda ei sooviks teha ükski vastutustundlik riigikogulane, sõltumata maailmavaatest ja erakonnast. Seega on maksutõusud ilmselt siiski vältimatud, ekslik oleks plahvatuslikule majanduskasvule loota.

Keda ja kuidas maksustada? See on keeruline küsimus, millele on vist kõigil esmalt lihtne vastus: mitte mind! Reaalsus on, et maksukoormus tuleb jagada ühiskonnaliikmete vahel ja põhiliselt käibki vaidlus mitte maksude, vaid selle üle, kes ja kui palju neid maksma peaksid.

On paratamatu, et väikese sissetulekuga inimestel kulub arusaadavalt lõviosa rahast esmavajalikule. Alampalga ja maksuvaba miinimumi kiire tõus kaitseb aga enim just väikesepalgalisi inimesi, kes vastavalt oma sissetulekule peavad maksudena nii protsendina kui ka absoluutsummas endiselt vähim riigikassasse andma.

Tavaliselt kaasnevad suurema töötasuga ka suuremad nõuded ja eelnev panustamine oma haridusse ning karjääri, enamasti ka suurem töökoormus ja vastutus. Seepärast ei ole õiglane karistada neid inimesi erineva maksustamisega.

Kõrgemat palka teenivate inimeste makstavad maksud on juba absoluutsummas suuremad ning tundub ebamõistlik, et mida rohkem tööd teed, seda rohkem peaksid igalt väljateenitud eurolt maksu maksma. See on maksuküüru kaotamise idee ja soov liikuda tagasi õiglase maksustamise juurde. Suurele hulgale inimestele (õpetajad, politseinikud, päästjad jne) annab maksuküüru kaotamine palgale juurde ligi tuhat eurot aastas, mis on ilmselt suurem kui neile lisanduv maksukulu.

Autod on maal elavatele inimestele hädavajalikud ja mitte ainult – ka linnalistes piirkondades on palju inimesi, kes ei saa ilma hakkama. See ei tähenda aga, et mootorsõidukimaksu ei peaks olema – me maksame makse ka teiste vajalike ja vältimatute tegevuste puhul.

Meile on Eestis veel võõras mõte keskkonnaga seotud isiklikust vastutusest, seepärast ei taha me uskuda, et iga inimese eraldi tehtud otsused mõjutavad kokkuvõttes siiski paljut. Seepärast pean ma keskkonnakoormusega seotud automaksu­ õigeks.

Väljapakutud kujul võib maksu suurus olla küll ebameeldiv, aga teinekord panebki väike nügimine meid oma valikuid vaagima. Tunnistan, et CO2 näitajaid ei ole mina küll kunagi sõidukit valides jälginud ega ole seda teinud ilmselt enamik eestlasi.

Nüüd on põhjust järgmise ostuotsuse puhul kaaluda, milline sõiduk on otstarbekas. Argumendid, nagu vajaksid kõik maal elavad inimesed suuri ja võimsaid autosid, ei vasta ju tõele. Enamik ei vaja, võin seda eluaeg maal elanud inimesena ja kümneaastase vallavanemakogemuse najal kinnitada.

Kõik inimesed ei saa aga autost loobuda, vajavad tavakasutusest võimsamaid sõidukeid või ei suuda soetada samaväärset elektriautot. Ka meie kasutatav elekter pole veel teab mis roheline, ammugi ei ole meil võimsusi ega taristut, kui suur hulk inimesi sooviks selliseid valikuid teha.

Saan muidugi aru neist, kes ütlevad, et mootorsõidukimaksust kogutavat raha tuleks kasutada teede korrastuseks, kuid ei saa väita, et me seda ei tee. Jah, mootorsõidukimaksust kogutav tulu laekub samamoodi riigieelarve üldisesse potti, nagu muudestki maksudest kogutav tulu, kuid selle eest saamegi rahastada riigile olulisi kulutusi. Muuhulgas investeerida teedeehitusse ja -hoidu ning ühistransporditeenuse parandamisse.

Käibemaks mõjutab kõiki. Niipea kui midagi ostad, pead tasuma ka käibemaksu. On inimesi, kel on iga euro arvel ja eelarved piltlikult sama pinevad kui Eesti riigil. Kaks protsentipunkti käibemaksu tõusu on ka neile siiski üsna väikese mõjuga: kui ostukorvis on praegu kaupa näiteks saja euro väärtuses, siis uue määraga tuleks maksta sellesama kauba eest 1,66 eurot rohkem.

Igaüks võib arvutada, mitmesaja euro eest ta sisseoste kuus teeb, ja vastavalt siis arvutada, kas käibemaksu tõus toob kaasa kuus kolm, kuus või kümme eurot lisakulu. Loomulikult mõjutab iga maksutõus meid ka kaudselt, tõstes tootjate ja transportijate kulusid, seetõttu kujuneb hinnatõus veidi suuremaks. Samal ajal on palgad samuti tõusnud, Järvamaal näiteks 11 protsenti võrreldes eelmise aasta teise kvartaliga.

Kokkuvõtlikult. Alati küsitakse, mida me selle eest riigilt rohkem saame, kui maksame enam makse. Soovitan seda küsimust sõnastada teisiti: millest me senisega võrreldes tänu maksutõusule ei pea loobuma?

Makse tõstmata senisel viisil edasi minna kahjuks ei saa, seepärast on aus teha ka poliitikuna riigimehelikke, kuigi ebapopulaarseid otsuseid. Ma väga loodan, et neid otsuseid oskavad hinnata meie lapsed ja lapselapsed tuleviku turvalises, mõistlike laenukoormusega, meeldiva elukeskkonna ning endiselt maailma parimat haridust, tervishoidu ja rahvakultuuri pakkuvas Eestis.