Me teame, mis juhtub ettevõttega, mis ei suuda oma kulusid tuludega katta – lõpuks ta läheb pankrotti ja lõpetab eksistentsi. Päris paljud on kogenud enda või tuttavate näitel, mis juhtub, kui inimene elab pikalt üle oma võimete. Tagajärjed ei ole meeldivad.
Ettekujutus, et riik saab elada pikalt üle oma võimete, on ekslik. Kreeka on näide sellest, kui halvasti võivad asjad minna ja mis on selle tagajärjed: lõpuks otsustavad võlausaldajad, mida ja kuidas teha ning riigi kodanikel jääb valida ette pandud väga halva ja veel halvema vahel. Riik saab tõesti pikalt väikse puudujäägiga toimetada, kuid kuskil tuleb lõpuks paratamatult piir ette. Piir on seotud võlaga, millega eelarve puudujääki kaetakse.
Jõudsalt kasvav võlg koos püsiva suure puudujäägiga on kindel osutus sellele, et varem või hiljem on riigis tulemas maksutõusud ning eelarve kulukärped, millega kaotatakse võlausaldajaile liialt rikkalikuna tunduvad toetused. Paratamatult tähendab see ühiskonnas rahulolematust ja pingete kasvu, mistõttu nii kodumaised, kuid eriti välismaised, ettevõtjad ja investorid leiavad, et mõistlikum on olla ettevaatlik. Mis tähendab, et majanduslikud väljavaated lähevad kehvemaks, kuna investeeringud vähenevad.
See on põhjus, miks ka riigieelarveline pidev suur puudujääk ja kasvav võlakoormus, on probleem. Eesti võlakoormus on veel üpris mõõdukas, kuid suured püsikuludest tingitud puudujäägid on võlga kiirelt kasvatanud ja teinud laenuandjad närviliseks. Selle peegeldus on suhteliselt riigi kõrge – 4%-line laenuintress.
Kümme aastat ülekulu
Eelarveseisu halvendavaid otsuseid on viimase kümnekonna aasta jooksul tehtud kõikide valitsuste poolt. Põhjuseid on mitmeid alates lühinägelikkusest ja koalitsioonides olnute osalejate huvidest ning lõpetades paratamatute kuludega covidi ajal ja nüüd julgeoleku valdkonnas. Seetõttu pole minu arvates süüdlaste otsimisel mõtet, arukas oleks keskenduda asjade paremaks tegelemisele.
Eesti majandusseis ei ole praegu just eriti hea, kuid ta on kindlasti oluliselt parem 2009. aasta omast. Samas on ebakindlust väga palju ja väga erineval põhjusel. Eestis peab majandus muutuma: peame tootma teisti, teisi asju ja otsima vajadusel teisi turge. Kuidas täpsemalt, seda ei saa riik otsustada, see on ikka eelkõige ettevõtjate teha. Küll saab riik ühes ja teises kohas oma toimimist parandada. Samas on Eestis ajapunktis, kus tuleb asju hakata teisti tegema – teisiti lihtsalt ei saa edeneda – ja see tähendab ka olulisi muudatusi.
Eesti riik ei saa lubada endale aastakümneid kestvat sügavat puudujääki ja kiirelt kasvavat võlga. Peame mõistma, et asjad võivad minna praegusest halvemaks ja siis on abiks see, kui oleme end arukalt nii majanduses kui ka riigieelarves joonele ajanud. Lihtsustatult öeldes peame ühiskonnana otsustama, kas tahame paksemat riiki rohkemate toetustega aga ka praegusest oluliselt kõrgemate maksudega või praeguste maksudega, kuid oluliselt vähemate toetustega riiki. Ei ole võimalik teha suurenevaid kulutusi väiksemate maksudega.
Pered ja kaitse
Eesti riigina oleme teinud mitmeid olulisi valikuid. Peame tähtsaks kaitsekulutuste olulist tõstmist, sealhulgas ka elanikkonnakaitses. Me oleme tähtsustanud lapsi ja peresid, mistõttu on Eesti toetussüsteem enamuse riikidega võrreldes väga rikkalik. Me kulutame suhteliselt palju haridusele, kuid oleme samas hädas õpetajate leidmise ja palgaga, sest väga suur osa hariduskulutustest läheb hoonetele, mis on tihtipeale liialt suured ja seetõttu kulukad ülal pidada. Me tahaksime enam kulutada tervishoiule ja tahame paremat sotsiaalhoolekannet, suuremaid pensione ja rohkem tuge ettevõtlusele. Me hoolime loodusest ja metsast, kuid oleme tihtipeale kitsid tegemaks kulutusi loodussäästlikumale ja loodusressursse enam väärindavale tootmisele ja tarbimisele.
Loomulikult annab riigi toimetamises teha asju palju ratsionaalsemalt. See ei ole siiski nii lihtne kui kõrvaltvaatajale tundub. Ametnike ja poliitikute arvu oluline vähendamine ei lahenda eelarve probleemi, sest puudujääk on liialt suur, lisaks vajab riik toimimiseks ka inimesi. Loodud regulatsioonidel on mingi põhjendus ja loogika, kuigi praeguseks ei pruugi kunagised lahendused olla enam arukad.
Bürokraatia
Tulebki üles leida need, mis pole head ja luua mõistlikud. On olukordi, kus asjaosalised sõdivad muutuste vastu, sest vana on harjumuspärane või on isiklikud huvid mängus. Väga palju vaieldakse ka seetõttu, et see, mis ühele tundub mõistlik, võib teisele olla rumaluse tipp või lausa kuritegelik. Kasvõi erinevad load, mida tuleb näiteks tootmisettevõtte rajamiseks saada.
Mida siin ratsionaliseerida, mida mitte, et tagada naabrite ja huviliste meelerahu? Nii võib menetlusaegade lühendamine viia selleni, et mõni oluline aspekt – näiteks tootmise mõju lindudele – jääb hindamata või tehakse pealiskaudselt.
Erinevalt ettevõtjast peab riik toimetama kooskõlastuste ja läbirääkimistega. Kui need jäävad lühikeseks, on pahameel täiesti õigustatult üüratu. Samuti tuleb riigil teha hankeid, millega tihtipeale kaasnevad vaidlustused, mis hea mõtte realiseerimise kaugele lükkavad. Me peame leidma viisi, et teha asju ratsionaalsemalt riigi rahakotile ja asjaosalistele, kuid nii, et erinevad huvid on tasakaalustatud. Ega sellise kompromissi leidmine ei pruugi alati väga lihtne olla ja seetõttu peame paratamatult tegema valikuid, mis kõigile ei meeldi.
Kahe otsaga kitsidus
Me peame valikud tegema ka selles, millele riik kulutab ja kui palju, ehk mis on tähtsam ja kõige tähtsam. Eestist on saanud soovide ja tahtmiste mõttes heaoluriik, kuid riiki panustamise mõttes oleme mentaalselt endiselt 30 aasta taguses minevikus ehk tahame anda võimalikult vähe. Sellel kitsidusel on hea ja halb pool: hea on see, et see peaks sundima meid mõtlema, mida me vastu saame, kuid halb on see, et me tegelikult ei mõtle sellele.
Aga oleks viimane aeg, sest riigina elame me üle oma võimete ja see ei saa pikalt kesta. Ei tee kedagi rõõmsaks maksutõusud ning meeldivam on raha saada kui välja anda. Kuid riigina pole meil valikut. Praegu on võimalik ja arukas teha kompromiss kasutades nii maksutõuse, kulukärpeid, asjade teisiti tegemist kui ka mõnel juhul loobumist liiglahkest eelarvelisest kulutamisest. Tuleb teha kõike nimetatut, vaid ühele või teisele tegevussuunale keskendumine tekitab probleeme lisaks. Need, kes väidavad, et Eesti riik saab püsivalt kulutada enam vähem tulu kogudes, valetavad teadlikult.