Eero Merilind: arstide puudus suureneb – kes hakkavad meid maal ravima?

Arvamus
|
11.10.2023

Arstide puudus on aastatega süvenenud ning võib juhtuda, et tulevikus ei olegi võimalik maapiirkondades arstiabi saada, kirjutab perearst ja riigikogu liige Eero Merilind.

Mõned päevad tagasi leidsin internetist hea perearstist kolleegi kuulutuse: «Otsin endale oma elutöö edasiviijat, pakun riigikogu liikme palka, ametiautot, eluaset (maja) – ole ainult hea ja tule maale tööle.» Arstide puudus on aastatega süvenenud ning võib juhtuda, et tulevikus ei olegi võimalik maapiirkondades arstiabi saada.

Eesti Perearstide Seltsi aastakonverentsil tõi dr Le Vallikivi välja olulised teemad, millele otsitakse vastuseid – kas suudame Eestis jätkata olukorraga, kus igal Eesti inimesel on oma isiklik perearst, või liigume tagasi aega, kus iga kord tervisemurega arsti juurde minnes on seal uus arst ning tuleb kogu oma haiguslugu otsast peale alustada.

Kas Eestis aastaid toiminud perearstisüsteem laguneb, sest pole arste, motivatsiooni perearstina töötada, võtta vastutust, olla järjepidev ning hoolitseda oma patsientide eest? Isemajandamine ja meeskonna ühtsena hoidmine on nii keeruline, et kergem on olla palgatööline.

Maailmas on kõrgelt kvalifitseeritud töötajate meelitamiseks erinevaid lahendusi. Eestis pakutakse maapiirkonda tööle minevale perearstile 45 000, maakonnahaigla arstile 30 000, apteekrile 15 000 ning tervishoiusüsteemi tagasi pöörduvale ja maapiirkonnas tööd alustavale õele 30 000 eurot. Kohustuseks on töötamine maapiirkonnas vähemalt viis aastat. Alates 2012. aastast oleme nii saanud maale 94 arsti.

Eestisse on ehitatud Euroopa Liidu toetusega üle 50 kaasaegse tervisekeskuse, kus lisaks perearstile on olemas ämmaemand, koduõde ja füsioteraapia võimalused. Tervisekassa toetab tervisekeskustes mänedžeri ja kliinilise assistendi rahastamist, mis võimaldab arstidel ja õdedel pühenduda paremini inimeste ravimisele.

Lisaks aitavad inimesel mure kiiremini ja operatiivsemalt lahendada digiplatvormid, millega saab oma tervisemure, retseptisoovi jne saata tervisekeskusele.

Kuigi on olemas uhked ruumid ja digilahendused, on inimesel siiski vaja ka arstiga suhtlemist.

Kindlasti on abi ka kogenud pereõdedest, kuid riigina peame arvestama, et tervishoiuteenus ja tervishoiuteenuse kvaliteet peab olema ühesugune üle terve riigi. Puuduvat arstiabi maapiirkondades, piiri ääres või saartel võib pidada ka julgeolekuohuks. Peame riigina tegema kõik, et inimene saaks abi õigel ajal ja õiges kohas.

Oleme jõudnud ajajärku, kus äraelamiseks ei pea arstid ja õed töötama 1,5–2,0 koormusega, mis tähendab, et normtööaega liikudes on meil tervishoiusüsteemist puudu nii arste kui ka õdesid. Kui õe koolitamiseks kulub 4–6 aastat, siis arsti koolitamine võtab minimaalselt 10 aastat. Eilsed otsused mõjutavad tänast olukorda ja tänased otsustamised või mitteotsustamised mõjutavad homset ja ülehomset.

Kergeid lahendusi olukorrale, kus maal või teatud piirkonnas pole arsti, ei ole. See on ülemaailmne probleem.

Inimene vajab piirkonnas elamiseks tööd, elukaaslast, lasteaeda, kooli ja arstiabi. Kui millestki jääb puudu, siis elu seal arenema ei hakka, vaid kärbub.

Kergeid lahendusi olukorrale, kus maal või teatud piirkonnas pole arsti, ei ole. See on ülemaailmne probleem. Arstiõpe on pikk ja keeruline ning töötamine arstina nõuab empaatiat, suhtlemisoskust ning teadmisi. Erinevad riigid on arstide puudust lahendanud erinevalt. Näiteks Soome on edukas värbaja teistest riikidest: Helsingi panustab uute arstide leidmisse 2,5 miljonit. Soomes võib arst teenida kolm-neli korda rohkem kui Eestis, ainuüksi nädalavahetuse valvega on võimalik teenida rohkem kui Eesti arsti kuupalk. See teeb Eestile veelgi keerulisemaks arstide leidmise maale. Avatud tööturu tingimustes on veelgi paremad sissetulekud Rootsis, Norras ja Ühendkuningriigis.

Teiseks võimaluseks on tervishoiutöötajate suurem koolitustellimus ning paindlik meditsiiniõpe, ülikooli õppekavade muutmine ning praktilise koolitusega alustamine kogenud juhendajate all veel varem kui praegu. Juhendamine tuleb muuta paindlikumaks (nt videolahendused) ning praktikabaasid peavad asuma maakonnakeskustes ja maaperearstikeskustes. Olen rääkinud Tartu Ülikooli meditsiiniõppe dekaaniga, et muuta kõikide arstide residentuuriõpet nii, et kohustuslik oleks vähemalt 9–12-kuune töötamine esmatasandis (nii on see Soomes). See annaks meile igal aastal umbes 150 noort arsti maapiirkondadesse juurde. Loodan kohtuda uue dekaaniga oktoobris ja seda teemat veel kord arutada.

Kolmanda lahendusena on välja pakkuda paindlik arstide ümberõpe ja töötamine kogemustega juhendajate juures. Abiks on, kui haiglaarstid saavad omandada kogemuse ja rakendada oma teadmisi esmatasandis, töötades ja täiendades ennast nii, et oleks võimalik appi tulla tervisekeskustesse. Arstide (ja õdede) tagasi toomise programm tuleb muuta iga-aastaselt rahastatuks ning anda võimalus ümberspetsialiseerumiseks ja eriala vahetamiseks juba aastaid töötanud tervishoiutöötajatele.

Teistest riikidest tulevatele arstidele on vajalik korraldada keeleõpe ning teadmiste hindamise ja arvestamise süsteem. Nii oleme praegu juba saanud juurde arste ja õdesid.

Lähtetoetuste suurendamine on võimalus juurde ja tagasi tuua meditsiinitöötajaid maapiirkondadesse. Näiteks nii oleme saanud 2012. aastast 43 perearsti ja 20 sisehaiguste arsti maapiirkondadesse.

Loodan, et hea kolleeg leiab endale oma elutöö jätkaja ning kogukond saab innuka ja targa noore kolleegi, kes lisaks arstimisele aitab ka kohaliku elu arengule kaasa, puhub selle lõkkele ning muudab tugevaks. Nii tugevaks, et ka teised inimesed tahavad seal elada, olla ja oma lapsi kasvatada ning olla uhked ja väärikad. Nagu laulus: kuni su küla elab, elab ka Eestimaa.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt