Juulis jõustus üks viimaste aastakümnete olulisimaid muudatusi sotsiaalvaldkonnas – hooldereform. Selle käivitamine on nõudnud suuri pingutusi ja koostöötahet nii riigi, kohalike omavalitsuste kui ka teenuseosutajate poolt.
Enne reformi jõustumist tuli eakatel, kel ilmnes hooldekoduteenuse järele vajadus, müüa kohatasu katmiseks tihti oma vara või loota lähedaste toele. Sellest suvest see aga muutus ning abivajaja ja tema pere koormat kergendati hooldereformi tulemusena märkimisväärselt.
Ent kuidas teha reformi, mis aitab inimest siin ja praegu ning vaatab ühtlasi tulevikku? Kui teenusevajaja jaoks oli esmajärjekorras tähtsaim hooldekodude kohatasude vähenemine, siis riigi vaates peame keskenduma samal ajal ka teiste teenuste kättesaadavusele. Oluline on niisiis luua jätkusuutlikke rahastusmudeleid, mis muudaksid vajalikud teenused kiiremini kättesaadavaks ning toetaksid ennekõike kodus elamist, olenemata sellest, kus kellegi kodu asub või milline on sissetulek.
Et tagada meie inimestele väärikas vananemine, peame mõistma aga laiemat pilti. See tähendab, et hooldekodukohtade kättesaadavuse kõrval on sama tähtis tagada ka kvaliteetne koduteenus. Eesmärk ei ole ju inimesi oma kodust ära saada, vaid neid iseseisvuses toetada.
Selleks võetigi hooldereformi rahastamisel aluseks eakate arv igas omavalitsuses. Nii jaotatakse riigi antav hooldereformi toetus kohaliku omavalitsuse üksuste vahel proportsionaalselt seal elavate 65–84-aastaste ja vähemalt 85-aastaste arvu alusel, makstes iga 65–84-aastase elaniku kohta 93,6 eurot ning iga üle 85-aastase elaniku kohta 449,5 eurot kuus hooldekodukoha tasumiseks.
Eesmärk ei ole ju inimesi nende kodudest ära saada, vaid neid iseseisvuses toetada.
Sel aastal investeeritakse sel moel ühtekokku ligi 40 miljonit eurot üldhooldusteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks, järgmisel aastal aga juba ligi 58 miljonit eurot.
Rahastamise aluseks ei ole hooldekoduelanike arv, sest üldhooldus ei tohi olla ainus võimalik lahendus inimese abivajadusele. Omavalitsused peavad tegema otsuseid, lähtudes individuaalsetest vajadustest, ning riik ei saa võtta üle omavalitsuse kohustust hooldekodukohtade tagamisel. Omavalitsused vastutavad oma inimeste heaolu eest eeskätt ise. Abivajaduse suurenemist ei põhjusta ju üksnes east tulenev tervise halvenemine, vaid ka elukeskkonna piirangud ning koduse abi puudumine. Ka need on teemad, millega omavalitsused inimeste heaolu arvesse võttes peavad pidevalt tegelema ning riigi toel on seda võimalik nutikal moel ka teha.
Seetõttu on mul väga hea meel, et rahandusministeeriumi sügisprognoos kinnitab omavalitsustele laekuva raha lisakasvu enne reformi prognoosituga võrreldes. See tähendab, et omavalitsuste tulubaasi laekub 2024. aastal ligikaudu 1,2 miljonit, 2025. aastal ligi neli miljonit ja 2026. aastal ligi 6,4 miljonit eurot lisaks. Ka need on summad, mida saab investeerida teenustesse, mis toetaks inimese hakkama saamist just nimelt kodus.
Hooldereformi eesmärk on aga teenuse saajate igakuiste kulude, mitte omavalitsuste omapanuse vähendamine.
On olnud juhtumeid, kus nii omavalitsus kui ka teenuseosutaja on leidnud võimaluse hooldereformiga lisandunud rahastusega muuta senist hinnakujundust. Sealjuures jäädes ehk üleliia lootma, et riik võtab enda kanda kogu senise omavalitsusliku ülesande.
Hooldereformi eesmärk on aga teenuse saajate igakuiste kulude, mitte omavalitsuste omapanuse vähendamine. Seetõttu said omavalitsused võimaluse välja töötada ka kohalikke olusid arvestavad piirmäärad, mis tagavad, et inimesel on valida igal juhul paari hooldekodu vahel, kus saab teenuskoha pensioni eest. Selle on taganud pea kõik omavalitsused.
Poolte hooldekodude omanikud või asutajad on omavalitsused ise ning seeläbi on võimalik oma sihtrühma tundes teenushindade kujunemisel rolli mängida. Ühelt poolt on hinnatõusud muidugi mõistetavad: energiahinnad kasvavad ning ka personal ootab palgatõusu, samas ei saa need tõusta määral, mis inimeste senist olukorda üldse ei leevenda.
Sotsiaalvaldkond on oodanud muutusi juba kaua. Senine ühetaoline süsteem otsib aina uusi võimalusi arenguks ja kindlasti on hooldereform esimene suurem samm selle poole. Näeme juba nüüd, et see on toonud kodudest välja omastehooldajad, kes pole seni kaalunudki, et hooldekodu võiks nende hooldatavale lähedasele olla taskukohane valik.