Mis kasu on tasuta bussist, mis kuhugi ei vii?
Alustan sellest, et tegelikult ei ole olemas sellist asja, nagu tasuta ühistransport. Kui sõidu eest ei maksa kasutaja, siis tasub selle eest maksumaksja. Sestap oleks õigem kasutada sõna „tasuta“ asemel terminit „tasutud ühistransport“.
Maksumaksja rahakott ei ole põhjatu. Seega peame hoolikalt mõtlema, milliseid kulutusi võtame ühiskonnana enda kanda ja milliseid mitte. Näiteks oleme ühiskonnas kokku leppinud, et rahastame meie ühisest rahakotist haridust, tervishoidu ja riigikaitset. Me kõik saame sellest osa, kui meie riik on hästi kaitstud ning siin elavad targad ja terved inimesed.
Mis puudutab ühistransporti, siis maksumaksja raha eest on põhjendatud selle pakkumine lastele, eakatele ja puuetega inimestele ehk neile, kel on vaja oma igapäevaeluks seda teenust kasutada, kuid kel võib olla raskusi selle eest tasumisega. Tööealise terve inimese sõitude eest tasumisel peame endale aga teadvustama, et kui need ka kinni maksame, on meil vähem võimalusi aidata neid inimesi, kes rohkem abi vajavad.
Mõistan, et see võib kõlada vastuolulisena, aga ühistranspordis piletiraha küsimine on tegelikult kasutajate enda huvides, sest see võimaldab pakkuda neile paremat teenust. Näiteks saab piletimüügist teenitavat tulu investeerida liinivõrgu parendamisse ja maksta bussijuhtidele konkurentsivõimelist palka.
Kõigile priisõidu pakkumine seevastu pärsib ühistranspordi arengut. Oleme näinud, kuidas ühistranspordikeskused on pidanud seetõttu teenust hoopis koomale tõmbama. Seega on buss tasuta küll, kuid ei vii sinna, kuhu vaja.
Seda, et kvaliteet on oluline, kinnitavad ka kasutajad ise. Transpordiameti poolt läbiviidud ühistranspordi rahulolu uuringust selgus, et peamine, mida kasutajad sooviksid, on kvaliteetsed ühendused. Kaugel lõpus oli, et võiks olla tasuta.
Seega keskendume debatis ikka sisule ja mõelgem, kuidas pakkuda inimestele seda, mida nad päriselt vajavad. Antud juhul siis kvaliteetseid ühendusi.