Praeguse koalitsiooni üks prioriteetidest ongi rohereformide tegemine, seda korras riigirahanduse ja julgeoleku tugevdamise kõrval, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni liige Hanah Lahe.
Kevadel möödus viis aastat esimesest ülemaailmsest kliimastreigist, aga Eesti poliitikas pole kliimaküsimustes endiselt ühisosa. Selle otsimise kohaks võiks kujuneda parlament, sest kliimakriis mõjutab meid kõiki. Ka neid, kes seda eitavad. Eelmisel aastal suri Euroopas kuumalaine tõttu üle 60 000 inimese. Olgu see äratuskellaks kõikidele poliitikutele ja ühiskonnale laiemalt.
Arusaadav, et erakonnad on maailmavaateliselt erinevad, aga keskkonnateemad võiksid ometi meid kõiki ühendada. Olenemata paigutusest poliitilisel teljel on elamisväärne keskkond ja hea tervise juures inimesed kõigile olulised. Aga kui tuua kliimamuutuste konteksti asjaolu, et just kliimakriis halvendab nii meie keskkonda kui ka inimeste tervist, jääb mõnel erakonnal mõttelõng katki. Räägitakse küll meie metsade ja looduse hoidmisest, aga mitte sellest, et nendegi heaolu sõltub kliimamuutustest ja on sellest juba praegu mõjutatud.
Opositsioonierakondade põhimõtteks paistab endiselt olevat vaid sisepoliitiline heitlus, suuremat pilti ei paista enamik nende poliitikutest nägevat. Tanel Kiik ega Mihhail Kõlvart ei maininud Keskerakonna kongressil peetud kõnes kordagi keskkonda, kliimat ega isegi loodust. Isamaa peab oluliseks teada, miks naised lapsi ei sünnita. EKRE jätkab oma põhimõttelist võitlust kõigega, mida teeb koalitsioon. Ja muidugi on nende kõigi ühine prioriteet leida lahendus, kuidas Kaja Kallas võimalikult kiiresti peaministri toolilt lahkuks.
Tundub, et aina enam tahaks opositsioon muuta Toompeal toimuvat päevapoliitiliseks jageluseks, sama suppi soojendatakse ikka ja jälle, oodates uut tulemust. Kliimakriis, mille mõjud on meieni jõudnud juba praegu, jääb igapäevase kempluse varju.
Tänu meie geograafilisele asukohale pole me oma silmaga kogu õudust näinud, kuid see ei tähenda, et õudust mujal poleks. Kui ütlen mujal, ei mõtle ma kaugeid globaalse lõuna riike, vaid Euroopat, näiteks Kreekat, Itaaliat, Hispaaniat. Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon WMO teadlased on öelnud, et Euroopa soojeneb teiste mandritega võrreldes keskmiselt kiiremini.
Selle suve kuumalained mitte ainult ei purustanud taaskord rekordeid, vaid röövisid ka kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimelusid. Eelmisel aastal suri Euroopas kuumalaine tõttu üle 60 000 inimese. Kliimakriisi süvenedes näeme aina enam surmasid ka metsatulekahjude, üleujutuste, õhusaaste ja tormide tõttu.
Kanada teadlase Joshua M. Pearce’i augusti lõpus avaldatud uurimuses leidub, et kahekraadise kliimasoojenemise korral sureb maailmas eeldatavalt miljard inimest. Eelmisel aastal selgus ÜRO keskkonnaprogrammi raporti analüüsidest, et jõuame 1,5-kraadise soojenemiseni juba lähiaastatel. Samast raportist selgus, et jätkates elu samal kursil, oleme sajandi lõpuks jõudnud 2,8-kraadise soojenemiseni. 1,5 kraadi piiridesse jäämine on Pariisi kliimaleppe alustala, ent selle saavutamiseks peab kogu maailm vähendama oma süsinikuheidet pea 50 protsenti.
Tasub olla õnnelik, et kuulume Euroopa Liitu, sest tänu roheleppele oleme võtnud endale kohustuse tõsta oma kliimapoliitika ambitsioone. Kui peale valimisi oleks koalitsiooni moodustanud EKRE, Keskerakond ja Isamaa, oleks Euroopa Liit meie keskkonna- ja kliimapoliitika ehk ainuke päästerõngas, sest vaevalt oleksid need erakonnad tahtnud asuda tegudele, kuuldes märksõnu “kliimakriis”, “rohereform” või “elurikkuse kadu”.
2019. aastal ütles EKRE toonane esimees Mart Helme, et valitsusse saades kaaluksid nad Pariisi kliimaleppest lahkumist. Ma ei usu, et vahepeal esimeest vahetanud EKRE vaateid muutnud on. Küll aga usun, et nende seisukoht on muutumas siis, kui kliimakriisi täieulatuslikud mõjud või esimesed kliimapagulased meie õuele jõuavad.
Õnneks on valitsus koos kliimaministeeriumiga astumas ambitsioonikaid ja kiireid samme, et meie kliimapoliitikat edendada. Jah, oleksime pidanud paljud sammud varem tegema, aga õnneks peab kliimamuutuste kontekstis hästi paika ütlus “parem hilja kui mitte kunagi”.
Praeguse koalitsiooni üks prioriteetidest ongi rohereformide tegemine, seda korras riigirahanduse ja julgeoleku tugevdamise kõrval. Mitte kunagi varem ei ole kliimapoliitika edendamine olnud nii oluline kui praegu. Head näited on suuremate saastajate kõrgem maksustamine, kavandatav mootorsõidukimaks ja kliimaseaduse koostamine.
Iseasi on muidugi see, kui kiiresti riigikogu kõike valitsusest tulevat menetleda jõuab. Kui obstruktsioon jätkub nii, nagu kevadisel istungjärgul, takistab opositsioon mitte lihtsalt riigikogu kui institutsiooni toimimist, vaid ka keskkonnahoidu ja kliimakriisi lahendamist.
Tasub mõelda sellele, et kui rohereformid läbivad parlamendis kõik hääletused ning lõpuks jõustuvad, siis näiteks EKRE (loodetavasti mitte Isamaa ja Keskerakond) sisendab endiselt oma valijatele, et kõik eesliitega “rohe” ja “kliima” on halb. Seega võib meil olla ambitsioonikas kliimapoliitika ja selle täideviimiseks ka vajalik õigusraam, ent polariseerumine EKRE õhutusel jätkub ning osa ühiskonnast ei mõista endiselt, et kliimakriisi laastavad mõjud jõuavad sel kümnendil ka meieni.
Oleme näinud riigikogu ühtsust Ukraina toetamisel, sest vabadus pole enesestmõistetav. Aga ka planeet, millel elame, ja keskkond, mis meid ümbritseb, pole enesestmõistetavad. Ma loodan, et see tõsiasi on jõudmas ka Eesti poliitikasse.