Kohalike omavalitsuste valimiste eel tuleb ümber hinnata valimiste põhimõtted ja korrigeerida eelnevalt tehtud viga, mis võimaldab Eestis elavatel agressorriikide kodanikel valimistest osa võtta, kirjutab Meelis Kiili.
“Valitsuse ülesanne ei ole hoida kodanikku eksimise eest, kodaniku ülesanne on hoida valitsust eksimise eest.” Robert H. Jackson
Toetan justiitsminister Kalle Laaneti välja käidud seadusemuudatust, millega saaks riigikogu peatada agressorriikide – praegusel juhul siis Venemaa ja Valgevene – kodanike hääleõiguse kohalikel valimistel.
Sõjakorrespondent ja kirjanik Martha Gellhorn on kord öelnud, et kodakondsus on karm amet, mis kohustab kodanikku avaldama oma teadlikku arvamust ja selle juurde jääma.
Peale iseseisvuse taastamist on Eesti Vabariik kestnud kauem kui esimese iseseisvuse perioodil. Selle jooksul on toimunud palju soodsaid arenguid, demokraatia edenemine ja heaolu kasv, kuid ka protsesse ja otsuseid mis võivad ohustada meie identiteeti ja iseolemist. Ühesõnaga, oleme olnud tunnistajateks muutuvale maailmale.
Selleks, et muutused oleksid heaendelised, peame kainelt ja teadlikult arendama ühiskonda, peame teadma, mida soovime ja kuhu suundume. Nagu Ülo Vooglaid on öelnud, tuleb muutuste saavutamiseks muuta tegelikkuse tegureid ja olla tähelepanelik, et ei muutuks see, mida on vaja hoida ja kaitsta. Sestap on ikka ja jälle vaja meelde tuletada, et Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, vastavalt meie rahvuslikele väärtustele ja põhiseadusele.
Heaolu tõus on uinutanud ohutunde ja reaalsustaju, sünnitanud võltsempaatia ja hägustanud õiguste ning kohustuste suhet. Oleme muutunud tolerantseks ehk ükskõikseks enda ümber toimuvale, kui see just otseselt ei mõjuta inimese enda hüvangut.
Agressorist naaberriigi toimetamised toovad meid aeg-ajalt välja mugavustsoonist, tuletavad meelde reaalset karmi tegelikkust ja ohte, mis ei ole kusagile kadunud ega kaogi. Reaalsus on see, et agressorriigi kultuuri- ja inforuum on Eestis esindatud inimeste näol, kes sellesse kultuuri- ja inforuumi kuuluvad ja kelle sümpaatia kuulub pigem Venemaa diktaatorile kui Eesti Vabariigile.
Venemeelsete saadikute häältesaak eelmistel riigikogu valimistel on selge indikaator meile võõra kultuuriruumi mõjust teatud elanikkonnale. Sestap on aeg kohalike omavalitsuste valimiste eel ümber hinnata valimiste põhimõtted ja korrigeerida eelnevalt tehtud viga, mis võimaldab Eestis elavatel agressorriikide kodanikel valimistest osa võtta.
Kindlasti tõusevad teatud huvigrupid mittekodanike valimisõiguse kaitsele, väites, et kord antud õigust ei saa ära võtta, et sellega lõppeb integratsioon, et see on põhiseaduse vastane jne jne.
Tegelikult on valimistel osalemine mitte elanike, vaid kodanike eesõigus. Põhiseadus kehtestab kodanikele kohustused ja õigused, mis täies mahus elanikele ei laiene. Näiteks on Eesti Vabariigi kodanikul nii kohustus kui ka õigus riiki kaitsta. Valimistel osalejate piiritlemine kodanikkonnaga ongi riigikaitse meede. Euroopa Liidus on 12 liikmesriiki, kus kolmandate riikide kodanikel ei ole õigust kohalikel valimistel osaleda, need on Läti, Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Malta, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa ja Tšehhi.
Omaaegne otsus kaasata võõrriigi kodanikke kohalikesse valimistesse ei olnud niivõrd õiguste andmine, kuivõrd võimaluse loomine osaleda kohaliku eluolu korraldamisel vastavalt selleaegse julgeolekuolukorrale. See oli katse läbi kaasamise integreerida okupatsiooniajal siia saabunud inimesi Eesti ühiskonda. Need, kes soovisid integreeruda, on seda nüüdseks teinud ja on vale väita, et nüüd lõimumine peatub.
Elanikkond, keda seni rakendatud meetmed ei ole Eesti ühiskonda sulandanud, vajavad lihtsalt teistmoodi lähenemist. Tuleb otsustada, kes ma olen ja kuhu kuulun. Sama kehtib kodakondsuseta inimeste kohta. See, et hall pass andis pileti nii itta kui ka läände, ei saa olla jätkuv praktika. Venemaa rünnak suveräänse riigi vastu on tõmmanud piiri Venemaa Föderatsiooni ja tsiviliseeritud maailma vahele.
Endise, invasioonile eelnenud olukorra taastumine ei ole võimalik ja seega on muutus pöördumatu. Ja kuna muutus on pöördumatu, on aeg teha otsuseid. Kodanikud peavad seisma oma riigi, rahva, kultuuri, keele ja teiste põhiseaduses kehtestatud väärtuste eest. Elanikud peavad otsustama, kas saada kodanikuks või jääda kõrvaltvaatajaks ühiskonnas toimuvale.