Olen kindel, et iga inimene, kes teab, mida tähendab omaste hooldamine, peab hooldereformi õigeks sammuks, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni juht Õnne Pillak.
Hooldereform on kahtlemata üks viimaste aastakümnete olulisemaid reforme sotsiaalvaldkonnas. Esimest korda hakkab riik elukaare lõpuosa teenuste pakkumisel toetama kohalikke omavalitsusi ja neis elavaid eakaid, tulles abivajajatele ja nende lähedastele hooldekodu koha eest tasumisel appi.
Meie elanikkond vananeb ja nii on kasvutrendis ka kõrvalabi ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste arv. Mõistagi soovib iga inimene elada võimalikult kaua oma kodus, aga ühel hetkel ei pruugi see olla enam võimalik.
Siin põrkumegi peamise murekohaga, milleks on tihti hooldekodukoha kõrge hind. Suurel osal üldhooldusteenuse saajatest ei kata nende peamine sissetulekuallikas ehk vanaduspension ära hooldekodu kohatasu. Selle tõttu satuvad abivajaja lähedased keerulise valiku ette, kas võimaldada oma vanematele koht tasulises hooldekodus või jääda ise hooldajaks.
Esimesel juhul kannatab üldhooldusteenust vajava inimese pereliikmete toimetulek, teisel juhul jäävad tööealised inimesed tööturult eemale. Riigi tugi on omastehoolduses väga oluline.
Seni on hooldekodu kohatasu jäänud täies ulatuses inimese enda, tema lähedaste või omavalitsuse kanda, kui abivajajal lähedasi ei ole ja sissetulek ei kata hooldekodu kohatasu.
Omavalitsuste rahastus peaks suurenema
Juulist jõustunud hoolekandereform ulatab abikäe hooldekodu kohta vajavate inimeste lähedastele, vähendades neile olulisel määral kõrget hooldekodu omaosalustasu. Omaosalus väheneb umbes poole võrra. Ehk arvestuslikult saab nüüdsest keskmise vanaduspensioniga, mis on praegu pea 700 eurot, hooldekodu omaosalus kaetud.
Kui pensionäri sissetulek jääb aga alla keskmise pensioni, hüvitab riik puudujääva osa. Nii, et kui hooldekodu kohatasu on näiteks 1000 eurot ja pension 500, siis katavad riik ning kohalik omavalitsus puudujääva osa.
Paslik on siinkohal meelde tuletada, et hooldusteenuse tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Nii see ka jääb. Riik ei võta linnadelt ja valdadelt üle kohustust tagada inimestele hinnatud abivajadusel koht hooldekodus, vaid toetab rahaliselt parema hoolekandeteenuse saamist.
Sel aastal investeerib riik üldhooldusteenuse kättesaadavuse parandamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks 40 miljonit eurot, 2024. aastal antakse riigieelarvest kohaliku omavalitsuse tulubaasi juba ligi 57 miljonit eurot ja 2026. aastaks tõuseb rahastus 62 miljoni euroni. See tähendab ajas kasvavat rahastuse tõusu vastavalt pensionide tõusule.
Sama oluline on, et omavalitsused oma rahastust hooldusteenustel ei vähendaks, vaid arvestades eakate arvu kasvu ja eluea pikenemist, peaks see rahatus hoopis suurenema. Mõistan, et erinevatele omavalitsustele on tegu vähemal või suuremal määral väljakutsega, millega rinda pista.
Mistõttu juba sügisel asuvad rahandus- ja sotsiaalministeerium analüüsima kehtivat rahajagamise valemit, et omavalitsused oleksid kindlasti õiglaselt koheldud. Lisaks hooldereformile saavad kohalikud omavalitsused taotleda sügisest sotsiaalministeeriumi kaudu toetust ka teenusmajade ehitamiseks, milleks on planeeritud 26 miljonit eurot.
Tuleb toetada eakate hakkamasaamist oma kodus
Minu väga kõrges eas vanavanemad elavad oma kodus ja näen, kui oluline see neile on. Mistõttu olen veendunud, et lähtuvalt inimesest peab esimeses järjekorras eelistama just koduteenuseid. Ja hooldereform ei tähendagi seda, et kõik suunatakse hooldekodudesse elama.
Ka kõik hooldekodule eelnevad teenused on endiselt prioriteetsed ja peavad tagama selle, et meie eakad saaksid võimalikult kaua elada kodus. Kuigi hooldereformi üks olulisemaid eesmärke on vähendada teenust vajava inimese ja tema lähedaste koormust hooldekodukoha eest tasumisel, ei tähenda see seda, et koduhooldus oleks kuidagi vaeslapse rollis.
Hoolekandes kehtiva põhimõtte kohaselt tuleb eelistada esmajärjekorras sellist abi, mis toetab inimese hakkama saamist oma kodus, ja ka see reform arvestab seda printsiipi. Nii saavad omavalitsused kasutada riigi vahendeid ka koduhoolduse korraldamiseks.
Kriitikast ka. Kui ma loen kriitikat, mida hooldereformi kohta jagatakse, siis tuleb mõista, et selle reformiga ei lahendata nipsust kõiki muresid. Eriti just hooldekodukohtade nappust. Ega hoia ära ka hooldekoduteenuse hinnatõusu.
On selge, et nii mitmetahulise reformi käigus tuleb ette komistamisi ja nurkade lihvimist. Nii suure reformi jõustumine vajab aega. Kuid tegu on väga olulise muudatusega, mis ühelt poolt annab ka omavalitsustele võimaluse kogu eakaid puudutavate teenuste korraldus komplektselt üle vaadata ja paremini rakendada nii koduhoolduse kui pikaajalise hoolduse võimalusi.
Teiselt poolt leevendab see reform märgatavalt abivajaja ja tema lähedaste koormust. 2022. aastal Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uuringu järgi võiks hooldereformi mõjul tulla tööturule tagasi ligikaudu 20 000 inimest.
Olen kindel, et iga inimene, kes teab, mida tähendab omaste hooldamine, peab hooldereformi õigeks sammuks, sest läbi selle tuleb riik rahaliselt appi, võttes tuhandete perede muret ja koormat vähemaks.