Toomas Kivimägi: ei saa me läbi sillata...

Arvamus
|
Toomas Kivimägi
|
21.08.2023

…ega ka Lätita. Heaoluspaale on lätlased number üks väliskülalised, edestades isegi soomlasi. Estonia Resort Hotel & Spa näitel jagunevad külastajad järgmiselt: 50% on eestlased, 30% lätlased ja 10% soomlased. Pole ka ime, sest Pärnu spaad on maailma tipptase. Kiitus tegijatele, kiitus tulijatele.

Majutusasutuste käibe maksumäär oli üheks peateemaks kevadisel Riigikogu istungjärgul. Kuna hotellid ja spaad annavad märkimisväärse osa Pärnu tööhõivest ja majandusest, on teema väga oluline. Seni kehtis 9%-ne soodusmäär (üldise 20% kõrval), ehk sama mis ravimitel. Veidi kalambuuritsedes: puhkus ongi tihtipeale parim ravim!

Enamikes naaberriikides on majutusasustustel samuti sooduskäibe maksumäär. Kui maks oleks algse idee kohaselt tõstetud 22% peale, tekkinuks üleaedsetega ebavõrdne konkurents, mis oleks mõjutanud negatiivselt meie lipulaeva majandustulemusi ja tulevikuväljavaateid.

Enamikele lugejatele tuleb kindlasti üllatusena, aga numbrid ei valeta: majutussektor on ainus valdkond, mis ka aastal 2022 jäi miinusesse võrreldes 2019. aastaga ja seda nii käibe- kui kasuminumbrilt. Hotellis või spaas arvet makstes tundub raske uskuda, aga nii see on… Olin kategooriliselt majutusasutuste käibemaksumäära 22% peale tõstmise vastu ja rõõmustan, et aktiivne suhtlus pea- ja rahandusministriga kandis vilja: kompromissmääraks sai 13%. Hundid söönud, lambad terved. Ootamatu on seejuures sektori ettevõtjate jätkuvkriitika 5%-se tõusu peale. Kõik peavad panustama.

Vaid repliigina: miks kõik need maksutõusud? Eraldivõetuna pole ükski maksutõus liialt suur, kuid summa summaarum toovad riigikassasse lisaraha suurusjärgus 500 miljonit eurot (lisaks väiksemad kulud, mõned kümned miljonid). Piltlikult öeldes kulutasime eilseni iga päev 4,5 miljonit eurot rohkem kui teenisime. See on arve, mille pistame oma lastele ja lastelastele taskusse. Selliselt jätkamine pole ei vastutustundlik ega jätkusuutlik. Või olnuks õigem silm kinni pigistada ja õli tulle juurde valada (loe: raha juurde laenata)? Minu vastus on „kindel ei“. Rääkimata kaitsekuludest ja maksuküüru kaotamisest.

Aga kuskilt peab tulema raha ka meie teiste ootuste ja soovide täitmiseks. Olgu selleks või püha kolmassild. Ütlen kohe, et katteallikad olid enne viimaseid maksumuudatusi olemas, aga Pärnul on palju teisigi soove, kus riigi tuge vajatakse. Aga sild tuleb! Lubasime seda enne valimisi, tegelesime intensiivselt (et mitte öelda enamgi) riigipoolse rahastuse otsimisega ja nüüd on „õunad“ laual: silla ehitus on alanud.

Selles, et jõuaksime siiamaani, mängis määravat rolli kolm komponenti. Esiteks kokkuleppe saavutamine valitsusega riigipoolse rahastuse kohta. Saime maksimumi lähedale küündiva toetuse – 5 + 15 miljonit eurot. Teiseks edu võtmeks oli linnavõimu idee ja julgus viia läbi projekteerimis- ja ehitushange nö võistleva dialoogi vormis. Seda võimalust riigihangetes liiga palju ei kasutata, mistõttu olid ka riskid suuremad, aga tulemus tunnustab otsustajaid ja hanke läbiviijaid.

Kolmas edu võti oli aeg. 15. märtsil 2022 avatud hanke tulemuste järgi kujunes odavaimaks pakkumiseks 71,4 miljonit eurot. Sellise hinnaga ehitama asumine oleks olnud hullumeelsus ja pankrot terendanuks ees… Nüüd on hinna-lipikul 27 miljonit eurot(koos juurdepääsudega siiski enam kui 40 miljonit), millel on omakorda kakspõhjust: taristu ehitushinnad langesid sõjaeelsele tasemele, pluss valitud hankemeetod ning koos viimasega ka odavam tehniline lahendus. Kaua tehtud, hästi tehtud.

Selle suve peaauhinda väärib spordi- ja meelelahutuskompleks Düün. Olukord, kus erakapital oli valmis sisuliselt avalikku linnaruumi investeerima 1,5 miljonit, annab kinnitust Pärnu tegelikust tugevusest ja atraktiivsusest. Suurelt tehtud. Linn on ainult võitnud ja ma väga loodan, et tarmukad ettevõtjad ka. Nüüd oleks lausa patt mitte taotleda rannajalgpalli EM-i või lausa MM-i korraldamist Pärnus. Aega läheb, aga küll see tuleb! Samas on see koht, kus ka linn (lisaks pikale rendile) saab ja peab tuge pakkuma, et suured asjad sünniksid. Sügav kummardus Düüni meistritele. Minu jaoks on aasta tegu tehtud ja valitud.

Teiseks säravaks tulemuseks nimetan rannapromenaadi rekonstrueerimist ühes olulises nüansis. Olnuks võimalus vahetada pelgalt kivi või laudis, ent vaadati asjale laiemalt ja võeti arvesse ajaga toimunud muutusi kasutuses. Promenaadi laiendamine oli väga hea mõte, nüüd jagub ruumi juba (peaaegu) kõigile, kaunid roosiaiad (mis pigem küll kibuvits) esile ja kõrgemale tõstetud. Aplaus.

Et eelnev oleks ikka usutav, peaks tooma sisse. Ei saa me läbi sillata… ka midagi, mis ei meeldi. Elevantide ootamatust paljunemisest ja mõnest teisest asjast tahaks esmalt rääkida tegijatega ja seejärel (vajadusel) mõnes teises loos. Tegelikult on vaid üks (paraku suur) mure – linna kulud, aga ka siin on häid märke õhus.

Lõpetuseks keskkonnast. Inimkond kasvab nii kiiresti, et ilma säästlikkuseta me peagi enam hakkama ei saa. Minu üks ja korduvalt „ e k s p l u a t e e r i t u d “ lemmik-mõtteterasid on: loodust pole me pärinud oma vanematelt, vaid saanud laenuks omalastelt. Lihtne soovitus: ärme raiska (toitu) ja tarbime vähem.

Tunnistan minagi, et kapp on riideid täis, millest rohkem kui pooli ei kasuta… Olen kaugel eeskujuks olemisest, aga ühe omapärase näitleja ettepaneku võin tuua küll: minu esindus ülikond on aastast…, mida ei julge nimetadagi. Õnneks meeste outfit’i (tõlkes rõivastuse) järele niimoodi ei luurata nagu naiste puhul. Aga kas tasubki uhkustada igal aastal Vabariigi Presidendi vastuvõtuks tehtud uue kleidiga, selmet vaadata üle oma varud kapis ja võtta sealt mõni sobiv riietus. Nagu tegi Soome presidendiproua. Äkki lepikski kokku, et järgmisel aastal ei tule keegi presidendi vastuvõtule uue kleidi või ülikonnaga… Olen kindel, et pilt pole kehvem ja saaksime palju positiivset tähelepanu. Selles muutuses ja üleskutses on suur roll meedial, kes otsib ikka ja jälle ilusaimat ning uhkeimat. Teeks seekord teistpidi: keskenduks inimestele, mitte nende riietele!

Lõpetuseks üks säästumõte paberist ja seda ikka keskkonna vaatest. Hakkasin järjekindlalt kirjutama või trükkima paberi mõlemale küljele oma 20 aastat tagasi, vahetult pärast Räpina Paberivabriku külastust. Mind mõjutas tugevalt see, kui nägin, milline vaev ja energia kulub vanast paberist uue „loomiseks“. See oli jahmatav: keeda, eralda kile, klambrid, kuivata, pressi, “triigi“, jälle kuivata jne. See tõesti muutis mind ja mina muutsin oma käitumist. Kui oleks minu teha ja öelda, muudaksin vabapaberit ümber töötleva Räpina Paberivabriku külastuse kooliprogrammi kohustuslikuks osaks. See avab silmi, kujundab ümber meid ennast ja ka maailma. Aga Pärnu jääb – piisavalt väike, et kodune, piisavalt suur, et jaguks põnevust ja seiklusi.

 


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt