Järgmise aasta riigieelarve keskendub kokkuhoiule ja riigi rahanduse korda tegemisele, kirjutab rahandusminister Mart Võrklaev.
Meie riigirahanduses on pikaajalisem probleem, mis algas juba enne kriise. Heade majanduskasvu aastatel, 4–5% majanduskasvu juures, lasti eelarve struktuursesse defitsiiti. See oleks olnud aeg eelarvepositsiooni parandamiseks ja reservide kogumiseks.
Headele aegadele järgnenud kriiside ajal kukkusime aina sügavamale auku ja oleme olukorras, kus sellest välja ronimine võtab nüüd aastaid. Struktuurne puudujääk tähendab seda, et pelgalt hea majanduskasvuga me eelarvetasakaaluni ei jõua, sest koos majandusega kasvavad ka eelarves olevad kulud.
Märtsis ametisse astunud Kaja Kallase kolmas valitsus on seetõttu teinud poliitiliselt raskeid, kuid Eesti tuleviku huvides olevaid otsuseid – päriselt kokku tõmmata aastaid pidurdamatult kasvanud eelarvekulusid ja leida juurde uusi tulusid. Nende otsuste nägu saab olema 2024. aasta riigieelarve, mille kokkupanemise protsessiga olen koos kolleegidega valitsusest ja põhiseaduslikest institutsioonidest algust teinud.
Peame ausalt tunnistama, et viimastel aastatel tekkinud eelarve puudujääk on püsiva iseloomuga. On õige, et kriisiolukorras, kus ettevõtted ei saa harjunud kombel toimetada, tuleb riik appi ja teeb majanduse elavdamiseks täiendavaid kulutusi. Paraku näeme, et viimaste aastate kriisidest tingituna on eelarvesse lisandunud valdavalt püsikulusid.
Toon lihtsa näite – eelmise aasta veebruaris alanud täiemahulise Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas suurendas valitsus jõuliselt meie kaitsekulutusi vähemalt 3%ni SKPst, millele lisanduvad meie liitlaste vastuvõtukulud. Teated Ukrainast ja Venemaalt ei anna meile erilist lootust, et lähiaastatel oleks põhjust seda taset langetada. Riigieelarvele tähendab see aga täiendavat kulu suurusjärgus 400 miljonit eurot aastas.
Püsikulude lisandumine tähendab ka seda, et Eesti riigi võlakoormus on iga kriisiga hüppeliselt kasvanud. Jooksvate kulude finantseerimine laenudega ei ole kindlasti põhjendatud. See lihtsalt pole jätkusuutlik lahendus ja süvendab tulevikus võlakoormuse kasvuga seonduvate probleemide riske.
Kuhu niimoodi käituv riik võib jõuda, nägime kümmekond aastat tagasi Kreeka näitel – kui valitsus ei suuda riigi finantsseisu korrastavaid otsuseid teha, tuleb keegi teine ja teeb need otsused valitsuse eest ning need otsused on kõigile inimestele juba palju valusamate tagajärgedega. Finantskriisi aastate tipphetkel ulatus töötus Kreekas üle 25% ehk igal neljandal inimesel polnud tööd, ka täna on töötuse määr seal 11% kandis, meil võrdluseks 5% lähedal.
Üks reitinguagentuuridest on juba Eesti riigireitingut alandanud. See on halb uudis, sest see teeb meie laenud kallimaks. Kui ka teised agentuurid reitingut langetavad, võib laenuintress meile edaspidi kasvada suurusjärgus 0,2–0,3 protsendipunkti. Iga laenatud miljardi kohta teeb see 2–3 miljonit eurot täiendavaid intressimakseid.
Riigi rahanduse korda tegemiseks ja riigi kohustustega toime tulemiseks on kevadel loodud koalitsioon oma eesmärgiks seadnud eelarve tasakaalu poole liikumise, tagades kõigepealt maksimaalselt eelarve puudujäägi 3% SKPst. Samal ajal nõuab meie riigieelarve seadus, et kui eelarve on defitsiidis, siis tuleb struktuurset eelarvepositsiooni parandada 0,5% SKPst aastas. See tähendab, et reaalsuses peame pingutama oluliselt rohkem ehk vähendama kulusid ja suurendama tulusid.
Riigieelarve tasakaal pole eesmärk omaette
Riigieelarve tasakaal pole eesmärk omaette, kuid selle poole liikumine on hädavajalik ja vastutustundlik samm Eesti tulevikku silmas pidades. Oleme väikese rahvaarvu ja avatud majandusega riik ning tulevaste põlvkondade arvel me elada ei saa. Korras rahakotist sõltub, kas ja kuidas suudame oma riiki ülal pidada. Samuti on korras riigirahandus tagatis Eesti kaitsmisele. Peame olema valmis vajadusel oma kulutusi suurendama, sest nagu minevikust teada, ei hüüa ükski kriis tulles.
Eelarvepositsiooni parandamiseks on kaks teed, kas piirata kulude kasvu või suurendada tulusid parema administreerimise, majanduse kasvupotentsiaali tõstmise, aga ka maksumäärade tõstmise teel. Et jõuda seatud eesmärgini, peame tegema mõlemat – suurendama tulusid ja leidma kokkuhoiukohti.
Kui erinevad maksumuudatused said kevadel parlamendis palju tähelepanu, siis riigi kulude kokkuhoiust on räägitud vähem. Kinnitan, et meie plaanid kokkuhoiukohtade leidmisel on ambitsioonikad ja samme selleks kindlasti astume, sest riigivalitsemise efektiivistamine ja halduskoormuse vähendamine toetab ka majanduskasvu.
Tegin mõnda aega tagasi avaliku ettepaneku märgata riigi tarbetut kulutamist ja anda sellest teada rahandusministeeriumile. Samuti said ministeeriumid ülesandeks leida oma vastutusalades kokkuhoiukohti ning juulikuuks laekus enam kui 120 ettepanekut kulude kokkuhoiuks ning tegevuste tõhusamaks korraldamiseks. Konkreetsed tegevused saavad kinnitatud juba koos 2024. aasta riigieelarve ja 2024.–2027. aasta eelarvestrateegiaga. See on riigiaparaadi panus – see, mida siin ja praegu kohe ära teha saame.
Soov muuta riiki efektiivsemaks on kõigil ja kokkuhoid sünnibki koostöös. Juba otsustatud perehüvitiste muudatusega säästame 485 miljonit. Suurendades riigi tulusid ja otsustatud kokkuhoidude mõjul hoiame intressidelt nelja aastaga kokku 77 miljonit eurot. Need on riigieelarve vaates suured ja hädavajalikud numbrid. Oleme valitsuses kokku leppinud, et täiendavaid rahataotlusi me eelarves tänavu ei menetle.
Laiapõhjalisemate ja suuremate muudatuste tegemiseks paneme rahandusministeeriumis sügiseks eelarverevisjoni osana kokku nulleelarve koostamise tegevusplaani. Selle eesmärk on leida suuremad kokkuhoiu- ja ümberkorralduskohti. Toimuma saab eelarverevisjon järk-järgult, sest sisuliselt on tegu eelarve kõigi kulude ühekaupa ja nullist läbivaatamisega. Käime igal aastal teatud valdkonnad läbi struktuursete kokkuhoiuvõimaluste leidmiseks ja küsime, kas kõiki kulusid, mida riik täna teeb, ikka on vaja.
Maksumuudatustega oleme astunud esimesed sammud riigirahanduse kordategemiseks ja Eesti kaitsevõime tõstmiseks. Sellega koos muudame oma tulumaksusüsteemi taas lihtsaks ja õiglaseks, kus maksuvaba tulu määr ei sõltu enam sissetulekute suurusest.
Alustasime sel aastal, kui pensioniealiste maksuvaba tulu võrdsustus keskmise vanaduspensioniga, nii on keskmine pension alati tulumaksuvaba. Tööl käivate inimeste maksuküür kaob 2025. aastal ja maksuvaba tulu on siis 700 eurot kuus, samal ajal tõuseb pisut ehk 22%-le ka tulumaksumäär, mis pikemas vaates tõstab igal aastal riigi tulusid.
Kuna eelarve miinus on suur, toimub osa maksutõuse juba 2024. aastal. Käibemaks tõuseb 22%-le, kerkivad nii hasartmängumaks kui ka alkoholi- ja tubakaaktsiisid, viimased järgmisel kolmel aastal 5% aastas. 2024. aasta teisest poolest on plaanitud jõustuma ka mootorsõidukimaks, mis lisaks riigieelarvesse tulu toomisele aitab meil saavutada olulisi keskkonnaeesmärke, nagu autostumise ja transpordisektorist pärit saastamise vähendamine.
Nutikama ja rohelisema majanduse jaoks on kasutada miljardid
Riigi rahandusega tegelemine ei lähe siiski vaid kärpimise ja tulude tõstmise tähe all. Üks tähtsamaid asju järgmistel aastatel on Euroopast meile eraldatud toetusmiljardite majanduse ergutamiseks nutikalt ja võimalikult kiirelt ärakasutamine.
Euroopa rahaga saame toetada majanduses vajalikke reformide läbiviimist – rohereformid ja digipööre on siin vaid üheks näiteks, samuti teha Eesti tulevikule olulisi investeeringuid. Perioodil 2021–2027 saab Eesti Euroopa Liidult erinevaid toetusi lõppeva ja uue perioodi peale kokku üle 8 miljardi euro. Raha kiire kasutuselevõtt tagab meile keerulisel ajal suurema maksutulu, kuid on ka riigi ja ettevõtjate vaates Eesti uue majanduskasvu alus.
Ühe käega raskel ajal riigi rahakotti korda tehes ja teise käega targalt meile antud ELi miljardeid investeerides peame saavutama olukorra, kus ei pea ainult sendi saagimisega tegelema. Kui püsikulud ja tulud on tasakaalus ning targalt ja vajaduspõhiselt sihitud, saame nutikalt meie tuleviku tarvis ka laenuraha eest investeeringuid teha. Kui meie rahandus on korras, on ka nende laenude kättesaadavus ja teenindamine soodsamad.
Riigina on meil mitu väljakutset, milleks korras rahandust ja tulevikus vahendeid on vaja, sest nagu öeldud, suurenenud kaitsekulutused jäävad meie eelarvesse kindlasti veel aastateks kõige olulisema valdkonnana, mida rahastada. Tähtsad on ka investeeringud majanduse veresoontesse ehk raudteedesse, kergliiklusteedesse, ühistransporti ja maanteedesse.
Peame tagama nende turvalisuse ja püsimise ning võtma suuna säästva liikuvuse poole. Samuti on meie eesmärk tark rahvas, teadus- ja arendustegevusest tulev majanduskasv. Selleks peame tagama õpetajatele ja õppejõududele väärika palga ning arendus- ja teadustegevuse rahastuse. Kõik see on kulukas ja seega keeruline ülesanne. Ka meie siseturvalisus on oluline, selleks peame tagama päästjate, politseinike, maksu- ja tollitöötajate, vangivalvurite, arstide ja õdede palga pikaajalise jätkusuutlikkuse.
Meie vajadused on suured ja tahaks loota, et augusti lõpus valmiv suvine majandusprognoos on kevadisest helgem. Kahjuks ei saa selle peale kindel olla. Positiivse poole pealt näitavad juuli majandusnäitajad ja maksulaekumised inflatsiooni pidurdumist. Statistikaameti andmete kohaselt langesid hinnad juunis juuliga võrreldes 0,6%. Eelmise aastaga võrreldes langes hinnatõus 9,2%-lt juunis 6,4%-le juulis. Aastane inflatsioon juulis on pea kahe aasta madalaim. Kuna juulis oli keskmise töötasu aastane kasv veidi üle 11%, tähendab see seda, et viimase 12 kuu jooksul on Eesti inimeste keskmine ostujõud kasvanud ligi 5% võrra.
Majandusnäitajad hakkavad tasapisi paranema, küll aga peame võtma 2024. aasta eelarvega ausa suuna kokkuhoiule ja riigirahanduse korrastamisele. Need muutused ei juhtu üleöö ja riigi korras rahakott saab oleme meie kõikide ühise pingutuse tulemus. Augusti lõpus saab tuleva aasta riigieelarve kokkupanek sümboolse stardi, kui valmib suvine majandusprognoos, mis on aluseks uue eelarve koostamisel. Lisaks 2024. aasta riigieelarvele koostame septembri lõpuks ka riigi eelarvestrateegia, mis annab suuna valitsuse järgmise nelja aasta majandus- ja eelarvepoliitikale.
Suureks väljakutseks saab jõudmine kooskõlla Euroopa eelarvereeglitega – nominaalne defitsiit peab olema väiksem kui 3% SKPst igal ajahetkel, ka kriiside ajal ning struktuurne eelarvepositsioon peab paranema 0,5% võrra SKPst aastas. Need ei ole lihtsalt Brüsselist tulnud jäigad reeglid, vaid nende taga seisab sisu, mis aitab vältida püsivalt suuremat kulutamist, kui riigil raha tegelikult on.
Väikese riigina peame säilitama oma jätkusuutlikkuse, olema valmis kriisideks ja suutma teha vajalikke investeeringuid tagamaks pikaajalist majanduskasvu. Korras rahakott on eduka riigi võti.