Näib, et meie oma riik on midagi võõrast ja kauget, kelle käest saab muudkui nõuda. Ainult kulutada, saada, tarbida, võtta. Mitte panustada ei oleviku ega tuleviku vajadustesse. Masendav.
Suur tänu Tallinna linnavalitsusele, kes on meie teadvusesse toonud nähtuse nagu tõeline liiklusummik. Ummikud ongi Eestis põhiliselt Tallinna nähtus, natuke Tartu ka.
Auto on kõige mugavam liiklusvahend, mida inimene saab kasutada. Pole piiranguid ajas – sõidad siis, kui vaja. Ei piiranguid ruumis – sõidad sinna, kui vaja. Sõidad üksi ja koos lastega. Eriti mugav on perega puhkusele sõita.
Kui just ummikusse toppama ei jää. Kütusekulu kasvab järsult. Hea, kui sootuks otsa ei lõpe. Õhku mürgitavad gaasid. Lapsed tahavad pissile. Aga kiirtee ääres on piirded, kust üle ei saa. Vesi lõpeb otsa.
Jõukas Euroopas on tohutult palju autosid. Ja igaüks, nii veoautojuht kui tavaline puhkusele lõunasse sõitev perekond võib sattuda ummikusse. See on Euroopa liikluse suurnuhtlus.
2011. aastal kiitis Euroopa Liit heaks transpordipoliitika programmi, nn. Valge raamatu. Raamatu trükivariant algab minu kirjutatud eessõnaga. Pilt ka ja puha. Sest see dokument oli minu ja minu meeskonna vedada.
Valge raamat pani paika Euroopa transpordipoliitika prioriteedid. Seal oli ka CO2, aga esimene prioriteet oli liiklusummikute vähendamine. Rotterdami sadamasse sissepääsu pidi suured veoautod ootama päevi. Ei mahtunud lihtsalt läbi. Jääda mõnel kiirteel tunniks ajaks ootama, sest ees oli avarii, pole midagi erilist. Aga suve- ja talvepuhkuse ajal on autoliiklus Euroopas ettearvamatu hullumaja.
Vähendame ummikuid, aga…
Selleks, et liikluse ummikustumist vähendada, on Euroopa Liit teinud panuse investeeringutesse raudtee- ja jõetransporti. Kui vähegi võimalik, sõidetakse ülimugavate kiirrongidega, metroodega, trammidega. Nende teiste transpordiliikide kasutamine kasvab. Kuigi enamus maismaatranspordist ja reisijateveost on ikka autode vedada. Autoteede ehitus ja hooldus ei jõua autoliikluse kasvuga sammu pidada.
Alternatiivsete liikumisvõimalustega toimub kummalisi asju. Mulle meenub, et mitukümmend aastat tagasi unistati trammiteedest, mis ühendaksid äärelinnu Tallinna kesklinnaga. Praegu on Tallinna kesklinn paralüseeritud, sest ehitatakse trammiliini sadamast lennujaamani.
Millised reisijate massid sellel trassil liiguvad? Aga Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Jüri, Pirita? Strasbourgis on trammid, mis kulgevad kiiresti, takistusteta ja sujuvalt.
Prantsuse kiirteed on autosõitja jaoks muinasjutt. Aga need teed on eraomand ja nende kasutamise eest tuleb maksta. Korralikult.
Eesti teedeehitajad nõuavad teede ehituseks neli miljardit eurot. Liiklusregistris on üle miljoni sõiduki (transpordiameti juht riigikogu majanduskomisjonis).
Teede ehituseks on siis vaja 4000 eurot auto kohta. Perekonnalt kahe autoga 8000 eurot. Miks me tahame, et teede ehituse raha tuleks võtta meie laste ja lastelaste õpetajate, meie politseinike, meie arstide palkade arvelt?
Eesti on rahanduslikus soos
Autoliiklus on suur koormus ühiskonnale. Nii Euroopas kui Ameerikas jagatakse seda koormust autoliiklejatega. Automaksud, teedemaksud, maksud tunnelite ja sildade kasutamise eest. Auto omamine pole hädavajadus, see on hüve, aga mitte vaesteabi.
Lisaks liikluse ratsionaliseerimisele peetakse igal pool loomulikuks, et autoliikluse maksustamine täidab ka riigikassat.
Eesti on rahanduslikus soos. Rahanduslik usaldusväärsus on kõige otsesemalt seotud julgeolekuga. Kui lugeda NATO laienemise ajalugu (M.E. Sarotte, Not One Inch, 2021), võib leida, kui oluliseks pidid otsustajad, et Baltikum on riiklikult ja rahanduslikult usaldusväärne. Kontrollimatu riiklik rahakulutamine peletab investoreid.
Me vajame majanduskasvu, selleks on vaja investeeringuid ja tööjõudu. On vaja vabariik rahanduslikust soost välja tõmmata. Kavatsetav automaks on üsna väike panus sellesse ettevõtmisse.
Väiksemgi ettepanek panustada oma taskust Eesti Vabariiki kutsub esile mõõdutundetu hüsteeria. Näib, et Eesti Vabariik pole vajalik. Näib, et meie oma riik on midagi võõrast ja kauget, kelle käest saab muudkui nõuda. Ainult kulutada, saada, tarbida, võtta. Mitte panustada ei oleviku ega tuleviku vajadustesse. Masendav.
„Automaksu pole absoluutselt vaja!“ (Opositsioon) Muidugi poleks vaja, kui kõik oleksid nõus eelarve kulutusi vastavalt kärpima. Tegelikult võiks autoomanike käest julgelt kasseerida tunduvalt suuremaid summasid, kui praegustes plaanides on. Miljon sõidukit, tuhat eurot igalt, miljard eelarve tasakaalustamiseks, rahandusliku usaldusväärsuse taastamiseks.
Kui meie ühiskond hoiab, hambad ristis, kinni riigilt saadavatest hüvitistest, siis tuleb ka adekvaatselt riigi tuludesse panustada.