Lõuna-Eesti lapse lugu ei jäta külmaks. Mulle räägib see lugu valjul häälel, et erivajadustega laste peredel on abi vaja. Peredele mõeldud toetuste parem sihtimine aitab pakkuda rohkem tuge neile lastele ja nende vanematele.
Igal lapsel peab olema turvaline elukeskkond ja perel vajalik abi, kui ise hakkama ei saa. Riik ja omavalitsused on neile peredele appi tulnud, makstes toetusi, osutades teenuseid, pakkudes eriõpet ja jagades infot pakutava abi kohta. Kuid olgem ausad, erivajadustega laste ja nende perede jaoks pole abi kunagi ülemäära palju.
Alati saab paremini. Selleks tuleb toetusi paremini sihtida, koolitada tugispetsialiste ja maksta neile korralikku palka ning teha vajalikud teenused kõigile abivajajatele kättesaadavaks. Pidades oluliseks hapramas olukorras laste ja perede toetamist, muutsime kevadel peredele mõeldud toetuste maksmist.
Tehtud muudatuste tulemusel hakatakse ligikaudu 25 miljonit eurot paremini sihtima. Raha hakkavad saama need pered, kes suuremat abi vajavad. Peale erivajadustega laste saavad lisatuge üksi last kasvatavad vanemad ja vanemliku hooleta lapsed. Sügisest kahekordistub vajaduspõhine tudengitoetus ning haigus- ja hooldushüvitist hakatakse maksma vanemahüvitiselt tööle läinud vanematele nende tegeliku sissetuleku järgi.
Tagasi erivajadustega laste juurde. 2020. aasta seisuga oli Eestis 36 500 abivajavat last ehk 14 protsenti kõigist lastest vajab sotsiaal-, haridus- ja/või tervishoiuvaldkonnast suuremal või vähemal määral lisatuge. Nende laste vanemad ei saa elada parimas mõttes tavalist elu, nad on pühendanud suure osa, mõnel juhul kogu oma aja ja tähelepanu oma erilist hoolt vajavale lapsele.
Nii väga, kui ma neid peresid ka mõista ei püüaks, ei ole see lõpuni võimalik isegi hoolimata sellest, et üks minu lastest on vajanud logopeedi abi. Küll aga saan ma aru ja näen, et neil ei ole kerge. Ühelt poolt peavad nad last hooldama, teiselt poolt pere üleval pidama. Sinna juurde veel iseendaga hakkama saamine, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt vormis enda, oma lapse ja pere jaoks.
Mida teeme erivajadustega laste heaks?
Tugiteenused, kättesaadav arstiabi. Teisisõnu kvaliteetne ja turvaline elukeskkond, kus vajaminevad teenused on kõigile soovijatele kättesaadavad. Justkui ühest suust ütlevad erivajadustega laste vanemad, et üks suurimaid probleeme on vajalike teenuste kättesaadavus.
Erivajadustega laste tugiteenuseid, peamiselt lapsehoidja ja tugiisik ning nende teenuste tarvis transpordi korraldamine, on Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud 2015. aasta sügisest ligikaudu 7–8 miljoni euroga aastas.
Sellest hoolimata on meil peresid, kus erivajadustega lapsed ei saa piisavalt teenuseid. Ent puudega laste peredele, kelle hakkama saamine oleneb sageli lapse hakkama saamisest, ka sellest, kas vanem saab lapse kõrvalt tööl käia või mitte, on vajaliku teenuse õigeaegne kättesaamine väga oluline. Sellepärast eraldatakse 3 miljonit eurot, et teha puuetega lastele teenused paremini kättesaadavaks.
Lisaraha saavad ka harvikhaigustega lapsed. Järgmistel aastatel on kavas toetada sellise haigusega laste peresid 5 miljoni lisaeuroga.
Võimalikult varajane märkamine ja vajaduse korral sekkumine aitab suurendada laste heaolu. Nii riigikontrolli auditid kui ka analüüsid kinnitavad, et erivajadusega laps ei pruugi saada abi liigselt killustatud, aeganõudva ja bürokraatliku tugisüsteemi tõttu.
Abimeheks on personaalse riigi reform, mille abil loome, nagu on põhjanaabridki loonud, ühtse tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande süsteemi, et erivajadustega laste pered ei peaks abi saamiseks eri süsteemide vahet jooksma.
Erivajadustega laste abistamiseks tehti suur samm kaks aastat tagasi: reformima hakati erivajadustega laste tugisüsteemi. Reformi käigus tehakse lastele vajaliku abi kättesaamine terviklikumaks, kiiremaks ja lihtsamaks.
Teiselt poolt on vaja ka riigi ja omavalitsuse tugevamat koostööd ning sotsiaalvaldkonna järelevalvet, et märgata abivajajaid võimalikult varakult, osutada neile õigeid teenuseid ja pakkuda abi või suunata neid teenuseid ja abi saama. Mõeldes Lõuna-Eestis juhtunu peale, siis siin on vaja koostöös omavalitsusega leida lapsele tugiisik või hoidja, kes on temaga siis, kui vanemad ei saa teda valvata.
Tean, et on hulk lugejaid, kes nüüd ütlevad: aga meil ei ole neid inimesi. Nõus, tugispetsialiste napib. Nii nagu napib erivajadustega lastele sobivaid lasteaiarühmasid. Samal ajal on riik mitu head aastat tagasi suurendanud erapedagoogide ja logopeedide tellimust.
On kokku lepitud, et aastatel 2022–2025 võtab Tartu ülikool igal aastal eripedagoogika esimese ja teise astme õppekavale mõlemale vastu vähemalt 50 üliõpilast. Tallinna ülikool võtab eripedagoogika õppekava mõlemale astmele vastu vähemalt 40 üliõpilast.
Vaadates ülikoolidesse sisseastujate eelistusi, on tegu erialaga, mis on Tartu ülikoolis magistritasemel esiviie hulgas. Miks ei jõua need inimesed haridussüsteemi? Tõenäoliselt on põhjus avaliku sektori madalas palgatasemes ja suures töökoormuses võrreldes erasektoriga, kus pakutakse suuremat palka.
Teisisõnu, kui me tahame haridussüsteemi rohkem tugispetsialiste, tuleb hakata neile korralikku palka maksma. Teine lahendus on hakata olemasolevaid inimesi koolitama. Arusaadavalt ei soovi kõik pedagoogid eripedagoogiks ümber õppida. Kuid neile, kes on valmis seda tegema, tuleb seda võimaldada.
Me saame muuta maailma lastele turvalisemaks ja peame seda tegema. Muidugi ei ole see lihtne. Selle nimel tuleb meil kõigil teha jõupingutusi, koostööd. Ja me peame oma valikutes ja otsustes mõtlema rohkem hapramas olukorras lastele ja nende vanematele, pakkuma erivajadustega laste peredele suuremat abi ja turvatunnet.