Seoses Rootsi jõudmisega NATO eeskotta peab Eesti jõuliselt tegutsedes kaasama Rootsi uue aja kaitsetegevustesse, sest merealade kaitsel on meil naabritega, Soome ja Rootsiga ühised huvid, ühised eesmärgid, ühised võimalused. Ilma merekaitseta on Eesti riigikaitseline tulevikuvaade puudulik, kirjutab endine kaitseminister, praegune justiitsminister Kalle Laanet.
Euroopa ja eeskätt meie oma kodumaa kaitsmisel suure kurja Venemaa vastu on viimaste kuude kuum küsimus Rootsi NATO väravas, mõistagi lisaks Ukrainas toimuvale agressioonile ja terrorile, mida kahetsusväärselt harjumuspäraselt Ukraina sõjaks nimetatakse.
NATO Vilniuse tippkohtumise järel näikse asi olevat edasi liikunud, kuid tegelikult peame tõdema, et Rootsi on piltlikult öeldes ja parimal juhul ikkagi alles NATO eeskojas.
Meie ülemerenaaber on kolme aastakümne vältel riigikaitse teemadel olnud üsna muutlik. Gotlandi riigikaitsealane hülgamine ja taasasustamine on selles vaates ühtviisi nii markantne näide kui ka eraldi uurimist väärt.
Rootsi positsioon on Eesti jaoks igal juhul tähtis ning otsused ja tegevus Gotlandi kaitse taastamisel kui vigade parandus näitab naabrite usaldusväärsust kaitsetahte asjus.
Kesk- ja Ida-Euroopa ning Vene teemade hea asjatundja Edward Lucas kirjutas (Edward Lucas: Gotland on NATO Balti bastion, Postimees, 4. juuli 2023), et Almedalen on nagu rokkfestival, kuid muusika asemel on poliitilised arutelud. Poliitika suurkujud suhtlevad valijatega Gotlandi pealinna Visby tänavatel, faktidel põhinevad arutelud on põhjalikud ja avameelsed.
Edward Lucas peab silmas Almedaleni nädalat, mida võib vast võrrelda Eesti arvamusfestivaliga. Olaf Palme poolt 1968. aastal algatatud ettevõtmisest on saanud iga-aastane enesestmõistetav poliitikakeskne foorum. Rootsile omaselt on tõeline sõnavabadus riiklikus poliitikas tõsiselt praktiseeritav, ka riigikaitse küsimustes.
Lucas toob esile, et Almedalenis kõneldi sel aastal Rootsi riigikaitse puudustest ja probleemidest. Üks neist on paratamatu – Gotlandi asukoht poolel teel Mandri-Rootsi ja Eesti vahel. “Kui Venemaa hõivaks kriisi ajal saare, siis võiks ta Läänemere piirkonnas domineerida ja muuta Balti riikide mere või õhu kaudu toetamise äärmiselt keeruliseks.”
Eestimaa kaitsmisel mere poolt näeme Läänemerel moodustuvat mitut nii-öelda väravat, millel meie – Rootsi, Soome, Eesti, aga ka Poola, Saksamaa ja Taani – seisukohast on võimalus saada kaitsetõkkeks või lõksuks. Lõksuks võivad sellised väravad saada nii meie ründajale kui meile endile. Kumbapidi see Venemaa rünnaku puhul juhtub, sõltub meie valmisolekust ja koostööst. Läänemere teatud kitsustele lisavad pinget Taani väinad kui looduslik tõke vabale kulgemisele.
Läänemeregi kaitse seisukohast on vaja nimetada, et vabad lääneriigid seisavad Ukraina selja taga üksmeelse veendumusega, et Venemaa agressioon Ukrainas lõpetatakse. Millal ja millistel tingimustel, selleks pakutakse igasuguseid stsenaariume, kuid lõpptulemust me praegu ei tea. Õnneks ei seata lääneleeris enam kahtluse alla Ukraina territoriaalset terviklikkust, see tähendab Krimmi ja Ida-Ukraina vabastamist, sõja võitmist. Aga ega sellega Vene ähvardus naaberriikidele ei lõppe, sest ei Ukraina ega NATO liitlased Venemaad vallutama ei hakka ning oma riigi asjade korraldamine jääb ikka Venemaa kodanike ülesandeks. Senine ei anna kahjuks põhjust arvata, et meie suur naaber demokraatlikule teele pöörab ja naabreid enam ei ohusta. Eesti peab igal juhul valmistuma igasuguste võimalike rünnakute vastu, et liitlastega koos välistada – ennetada! – igasugune rünnak.
Oleme paari viimase aastaga teinud riigikaitseliselt väga palju, kuid on valdkondi, kus otsused ja nende täitmine on veel ees. Ja nii oleme tagasi Gotlandi juures. Gotlandi ja Saaremaa vaheline värav on sama tähtis nagu Eesti-Soome ühised kaitseplaanid Soome lahele juba meie esimese iseseisvuse ajal. Lisaks seirele vajame füüsilist jõudu merel ja meres.
Maapealsete võimetega oleme heal, peatselt väga heal järjel. Õhuruumi kaitseks on olemas nii kindlad kokkulepped kui ka praktiline tegevus liitlastega. On aeg kindlustada mereriik ka vee peal ja all.
Me ei saa merekaitse asjus loota Rootsile, kuid me saame ise jõuliselt tegutsedes kaasata Rootsi uue aja tegutsemisse, sest merealade kaitsel on meil naabritega, Soome ja Rootsiga ühised huvid, ühised eesmärgid, ühised võimalused. Olles küll osalised NATO (kollektiivkaitse) vihmavarju all, oleme ikkagi piiririik ja sõjalises mõttes rinderiik. Uued kaitseplaanid annavad senisest parema ja eelkõige kiirema sõjalise kaitse. Seda enam peame tegutsema, et NATO põhimõtete kohaselt eelkõige ise enda eest seista, milles lisaks jõulisele sisule ei ole ju ka midagi uut – juba keskajal oli levinud mõtteviis, et jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad. Nii peame ka mereväe teiste väeliikidega kohasele järjele viima.
Laevade ehitamine on väga kallis, vähe sellest, see on ka aeganõudev. See omakorda toob kaasa tänapäevase probleemi: just siis, kui oleme uued laevad valmis saanud, selgub, et peame hakkama uusi tellima ja tegema, sest äsjased uued on juba… vanad. See on paratamatu laevanduses, lennunduses ja ega maismaine tehnikagi kuigivõrd erine. Aga ilma merekaitseta on meie riigikaitseline tulevikuvaade puudulik.
Pelgalt laevadest ja isegi nende korralikust relvastamisest ei sünni mingit kaitset, tähtsaim on väga hea väljaõppega mereväelased! Taas oleme vaat’ et poolel teel, sest NATO oskusteave ja kogemused on meie käsutuses ning me ei pea kõiki laineid, süvikuid ja riffe ise tundma õppima.
6. juulil avaldasid kolm endist sõjaväelast, Meelis Kiili, Neeme Väli ja Leo Kunnas, ERR-i portaalis põhjaliku käsitluse organisatsioonilistest probleemidest meie kaitseväe ja NATO vahel. Vaatamata asjaolule, et tegemist on tänaste poliitikutega ja eks artikkel oli mõõdukal määral poliitiliselt laetud, on tegemist kaitseasjanduse tundjatega ning nõustun mõnegi artiklis toodud käsitlusega. Kuid peamiselt oli teemadering seotud küsimustega, mille vastused-lahendused saadakse otsustamise ja kokkulepete tasandil. Mereväe vaates on vaja otsuseid, millele järgneb päris palju konkreetseid tegevusi ja vastavalt ka võrdlemisi suuri kulutusi. Ja selles kohas, kordan, on mõistlik esimestest sammudest alates teha koostööd kahe ülemerenaabriga. Sama oluline on õppida ka teiste vigadest.
Eesti merevägi ja Läänemeri kuuluvad ühte, samuti nagu Soome ja Rootsi sõjalaevastikud. Oma teenistuslikud laevastikud ühendasime, eks astugem nüüd ka järgmised sammud! Selleks, et Läänemere väravate võtmed – kaasaegselt siis vast juhtpuldid – nii Soome lahel kui Gotlandi ja Saaremaa vahel oleksid kindlalt meie käes. Ning pidagem meeles, et julgeolek on tervik – maal, õhus, vees ja küberruumis!