Türgi puhul on märkimisväärne ka värske tugev toetus Ukraina NATO liikmelisusele, kiidab välispoliitika ekspert ja eurosaadik Urmas Paet.
Pärast peaaegu aasta kestnud venitamist sai Rootsi lõpuks NATOga liitumiseks Türgilt rohelise tule. Ja eeldatavalt tuleb sama otsus ka Ungarilt, kes ei taha Rootsi blokeerimisel üksi jääda.
Rootsi ja varasem Soome liitumine NATOga tõstavad Põhja-Euroopa julgeolekuruumi kvaliteedi kõrgemale tasemele ning on suure tähtsusega nii Eesti kui kogu Läänemere piirkonna jaoks.
Vene Ukraina-vastase agressiooni ajal oli kummaline, et Türgi ja Ungari Rootsi, aga ka Soome NATOsse lubamisega viivitasid, arvestades selle sammu olulisust Euroopa julgeoleku tagamisel. Nüüd on see siiski lõpuks tehtud.
Türgi sai sellest protsessist teatava muudatuse Rootsi kurdide-poliitikas, mis on Türgit pikka aega häirinud. Aga ka laiema tähelepanu ja ehk parema mõistmisegi Türgi julgeolekuprobleemidele seoses kurdide vastupanuliikumisega. Praktilise poole pealt saavutas Türgi ilmselt lõpuks võimaluse USA-lt hankida F-16 hävituslennukeid, mida ta pikalt on soovinud.
Türgi toetus Ukrainale on tugev
Türgi puhul on märkimisväärne ka värske tugev toetus Ukraina NATO liikmelisusele. Pärast äsjaseid Türgi presidendivalimisi on Erdogan olnud selgem oma NATO liitlastega suhete tugevdamisel ning ka Ukraina toetamise osas oma väljendustes reljeefsem. Ilmselt jõuab järjest enam kohale, et praeguses olukorras üheaegne sõbrustamine demokraatliku läänega ning agressorriigi Venemaaga pole toimiv.
Türgi viimase aja sammud on ajanud närvi Vene režiimi, kes nägi Türgit pigem riigina, kes soovib ka Venega suhteid hoida. Seda suurem on pettumus Kremlis, et Türgi lõpetas Rootsi blokeerimise ning avaldas tugevat toetust Ukraina NATO liikmeks saamisele. Vene tegelased on juba nimetanud seda noa selga löömiseks ning Türgit ebasõbralikuks riigiks.
NATO laienemise kontekstis on tõusetunud küsimus, kas see võib tähendada ka Türgi uut huvi üles soojendada omaenda liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis kümmekond aastat tagasi katkes. Türgi soovib kindlasti veelgi soodsamaid tingimusi näiteks ELi ühisturule pääsemiseks, kuid täielik ELi liikmelisuse eesmärk pole Erdogani valitsusajal tõenäoline ega realistlik.
See tähendaks liitumiskõneluste taastamist, millest peaksid olema huvitatud lisaks Türgile ka kõik ELi liikmesriigid. Viimase kümnekonna aasta jooksul on suhted ELi ja Türgi vahel siiski niivõrd pingestunud, et liitumiskõneluste taastamist Erdogani ajal pole kuigi realistlik ette kujutada. Lisaks rida vastastikuste suhete probleeme mõne ELi liikmesriigiga, nagu Küpros, Kreeka, aga ka Prantsusmaa.
Ka Türgis endas on viimase kümne aastaga toimunud suured muutused. Näiteks ühiskonna toetus ELiga ühinemisele on langenud umbes kolm korda. Seda muidugi ennekõike Erdogani enda sõnumite ja hoiakute tõttu.
Samas on selge, et Türgi on ja jääb ELile väga oluliseks partneriks. Seda nii majanduslikult kui julgeoleku mõttes. Näiteks Lähis-Idast ja kaugemaltki Euroopasse liikuvate põgenike pidurdamisel ning enda juures hoidmisel kui Lähis-Ida konfliktide turbulentside puhverdamisel enne Euroopat. Aga samuti olulise faktorina Lõuna-Kaukaasia ning Ukraina otseses naabruses.
Seega on ka ELi huvi, et suhted Türgiga püsiksid toimivad ning suudetaks vältida uusi konflikte ja pingeid.
Seda aitab kõige paremini tagada ELi ja Türgi erisuhe, mis põhineb suurtel vastastikustel elulistel huvidel ning ka Türgi NATO liikmeks olekul. Seda on võimalik teostada ka ilma täieliku liikmelisuseta Euroopa Liidus. Nii nagu mitme riigiga juba praegugi on see võimalik. Vajalik on selleks aga tugev tahe nii kõigilt ELi liikmetelt ja muidugi Türgilt endalt. Türgi viimased sammud NATOs nii laienemise pooldamise kui ka Ukraina toetamise teemal annavad lootust selleks, et ka ELi ja Türgi suhted saaksid ratsionaalsemaks muutuda.