Toetuste tõstmise asemel peame arutama, kuidas riiki säästlikumalt ülal pidada.
Mul on hea meel, et riigi kulude kokkuhoiu debatt on ühiskonnas käivitunud, selmet arutada aina uute toetuste ja lennukilt raha jagamise üle, nagu tagaks see meie riigi pikaajalise edukuse ja majanduskasvu. Käib tihe arutelu, miks eelarve kulude ja tulude tasakaal on oluline.
Selgub, et see ei ole vaid ühe erakonna mantra, nagu on aastaid üritatud väita. Märksa vaiksemaks on jäänud need, kes nõuavad rohkem laenuraha „investeeringutena“ toetustesse paigutamist ja samal ajal maksude langetamist, mis peaks siis kaasa aitama majanduskasvule ja meie riigi pikaajalisele arengule.
Eduka riigi ja majanduskasvu aluseks saab olla korras rahandusega ja endaga hakkama saav riik. Riik, mis on rahaturgudel usaldusväärne, saab väga headel tingimustel laene ja suudab neid teenindada. Riik, mis suudab katta oma kohustusi, tulla toime ettenägematute kriisidega, mitte olla ise abivajaja. Riik, mis suudab pakkuda häid ja efektiivseid avalikke teenuseid ning teha vajalikke investeeringuid.
Tulude ja kulude tasakaalustamise vajaduse mõistmisele on kindlasti kaasa aidanud tänane reaalsus, kus intressimäärad tõusevad ja rahal on taas tekkinud hind. Võetud laen tuleb tagasi maksta ning seda koos kõrgete intressidega.
Meist paljud tunnevad kerkinud koormat igakuiseid laenumakseid tasudes, samas olukorras on ka riik. Kasvanud intressid söövad raha, mille saaks investeerida näiteks koduremondi, puhkusereisi, enda või laste harimise jaoks, riigi puhul jällegi elanike heaolu ja parema elukvaliteedi tagamiseks.
Hea meel on tõdeda, et arutame, milleks meile riik ja milleks maksud. Tervislik on küsida, kuhu riigil raha kulub, kas me saame pidada oma riiki säästlikumalt, kas kõiki tegevusi on vaja teha, kas meil pole liialt bürokraatiat, kas kõik toetused on põhjendatud ning kas osa tegevusi saaks edukamalt delegeerida erasektorile.
Arutame, kuidas riiki võimalikult efektiivselt ülal pidada
Kuna debatt on juba kenasti käivitunud, teen üleskutse: märka raiskamist ja anna sellest mulle teada! Kui näed eraisiku või ettevõtjana võimalust riigi efektiivsemaks toimimiseks, bürokraatia ja aruandluse vähendamiseks, topelttöö vältimiseks, mõne ajale jalgu jäänud toetuse ümber disainiks või lõpetamiseks, siis pane oma mõtted mulle teele.
Asendame võistluse, kes suudab rahva raha eest neile suuremaid kingitusi teha, hoopis aruteluga, kuidas riiki võimalikult efektiivselt ülal pidada ning pakkuda võimalikult häid ja personaliseeritud teenuseid.
Kindlasti ei lükka uus valitsus vastutust ainult meie elanike ja ettevõtjate õlule, vaid on riigi efektiivsemaks muutmise oma üheks eesmärgiks võtnud. Räägin veel kord üle, mis on tehtud ja töös:
- Ministeeriumitele on juba eelmiste valitsuste poolt riigi eelarvestrateegia 2022-2025 koostamise käigus antud suunis vähendada järgnevatel aastatel tegevuskulusid: 2022. ja 2023. aastatel kokku ligi 121 miljonit eurot, 2024. aastal 134 miljonit eurot.
- Lisaks eelnevale, otsisid kõik ministeeriumid järgmise aasta riigieelarve koostamiseks veel täiendavaid kokkuhoiukohti, mis vaadatakse üle ja kinnitatakse sügisel. Tegu on kokkuhoiukohtade otsimise esimese ja kiirema etapiga, et saaksime nendega arvestada juba 2024. aasta eelarves. Selle etapi käigus on hakanud oma elu elama 50 miljonit, mis arusaadavalt tekitab pahameelt, sest jääb mulje, et valitsus proovib vähesega hakkama saada. Nii see aga kindlasti pole ega jää.
- Suuremaid aga ilmselt ka raskemaid reforme tuleb otsustada järgnevatel aastatel eelarverevisjoni ja nulleelarve koostamise käigus, mille eesmärk on leida mahukamaid kokkuhoiu- ja ümberkorralduskohti, et seeläbi riiki efektiivsemaks muuta ning seda igal aastal teatud hulga ministeeriumite ja haldusalade kaupa. Siin on kindlasti heaks sisendiks „Märka raiskamist“ üleskutse abil laekunud mõtted.
Mõistmaks paremini, kuhu riigil raha kulub ja mis on meie 17 miljardi suuruse eelarve põhilised kuluallikad, tuleb alustada sellest, et umbes 80 protsenti riigieelarvest on juba seadusega paika pandud kuludeks (pensionid, tervishoid ja nii edasi), mida inimeste elu ja turvatunnet oluliselt mõjutamata on pea võimatu muuta.
Ligikaudu pool riigieelarvest kulub sotsiaalvaldkonnale ja erinevateks toetusteks nagu näiteks pension, ravikindlustus, töövõimetoetus, laste-, pere- ja vanemahüvitised, erinevad majandustegevusega seotud toetused, liikmemaksud ja nii edasi.
Teine suur osa koosneb julgeoleku ja riigikaitse kuludest, hariduse rahastamisest (sealhulgas tasuta kõrgharidus ja õpetajate palgad), teadus- ja arendustegevustest, sisejulgeoleku tagamisest, transpordivõrgustiku arendamisest, kultuurist kuni välispoliitikani välja.
Pidev sendi saagimine ei ole jätkusuutlik
Mitmetest arvamusavaldustest on silma jäänud, justkui kuluks ebaproportsionaalne summa riigiametnike palkadeks ja et ametnike vähendamine tooks kokku sõnavõtjate eesmärgiks seatud poolemiljardilise kokkuhoiu. Reaalsus on hoopis midagi muud. Kui võtta kitsalt ministeeriumite kulud eraldi, siis kõikide ministeeriumite tööjõukulud ja majandamine kokku maksab riigile 343 miljonit eurot, seega „sadu miljoneid“ ei õnnestu siit kuidagi leida. Vastasel juhul peaksime kõik ministeeriumid üldse ära kaotama.
Tulles tagasi suurema pildi juurde, siis on nüüd otsustamise koht, kuidas kasutada eelarvest viiendikku summat, mis ei ole seadusega paigas ja mille kasutamisel saab olla paindlikum. Kas me katame sellega vajalikke ja majandust ergutavaid investeeringuid või jätkame laenamist ning selle arvelt toetuste tõstmist ja kulutame raha aina kasvavate intresside maksmiseks?
Riigina pidev sendi saagimine ei ole jätkusuutlik. Aga just pragune ülejõu elamine seda tähendab. Kogu aeg on raha puudu ja kokkuvõttes riigi arendamiseks justkui midagi teha ei saa.
Tänase valitsuse soov on ehitada Eestit, kes on tubli ja edumeelne väikeriik, kes on kaitstud, valmis kriisideks. Me kasutame laenuraha väga headel tingimustel riigi nutikamaks muutmiseks ja tagamaks meie kõrget konkurentsivõimet. Soovime olla jõukad ja pakkuda oma tublidele õpetajatele, päästjatele, politseinikele ja teistele riigi teenistujatele korralikku palka. Ehitada vajalikke teid ja raudteid ning olla väärikas endaga hakkama saav riik.