Meie rahva suur laulupidu on selleks korraks läbi. Tähelepanu pöörab mujale. Mulle helistas üks sõber: „Kuule, mis sa sellest Prigožinist arvad?“
Maailma ja Eesti ajakirjandus kubiseb erinevatest seletustest, erinevatest vandenõuteooriatest, erinevatest arvamustest. Peamine on analüüsida erinevaid vandenõuteooriaid ja Putini peatset hukku. See kõik häirib mind veidi. Poliitikas on tihti nii, et eriti tagantjärele menetletakse igasuguseid keerulisi kombinatsioone, tegelikult on asjad palju rohkem juhuslikud ja mitte nii keerulised.
Jevgeni Prigožin oli juba peaaegu rahvuskangelane, kõva sõjamees. Iga päev näitas televisioon tema nägu ja tema sõdalaste vägitükke. Tal oli palju häid tuttavaid Venemaa sõjalises ja poliitilises ladvikus. Ja Prigožin oli meeletult edev, tema enesehinnang tõusis taevasse.
Ja siis tulid sõbrad sõjaväe ja FSB kindralite hulgast ja rääkisid: „Venemaal on kõik mäda, eriti sõjaväes, aga ka poliitikas. Korruptsioon, ebakompetentsus. Jevgeni, sina oled liider. Midagi tuleb ette võtta! Võta juhtimine enda peale!“
Ja Jevgeni otsustas tegutseda. Tankid sõitsid Moskva peale. Noorukid hüüdsid: „Elagu Wagner! Elagu Jevgeni!“
Aga kõik muud tegelased olid vait. Jevgeni sõbrad, FSB ja sõjaväe kindralid olid vait. Poliitikud ka. Jevgeni sai aru, et oli teinud saatusliku eksituse. Ta sai aru, et tal ei ole palju aega elada jäänud, ja otsustas põgeneda. Kuidas ta Valgevene asjamehe rüppe sattus, seda saame hiljem teada. Siin on küll õige mitmeid variante, kuidas see toimuda võis.
KGB mehe Putini esimene reaktsioon sai ainult olla: „maha lüüa! Hävitada mässulised!“ Aga tõenäoliselt leidus nõuandjaid, kes soovitasid tal maha jahtuda. Kui läheb tõesti tulistamiseks, ei ole kindel, kuidas see lõpeb. Las parem läheb. Siis on mässul lõpp ka. Ja nii läkski.
Kas Putin kukub? Ei tea. Aga Ukraina vabadussõja seisukohalt pole see väga oluline. Ei maksa teha illusioone. Tuleb lugeda Mihhail Šiškinit („Sõda või rahu?“) ja markii de Custine`i („Kirjad Venemaalt“). Vene rahvas on sõjaleer, mille sõjakus kasvab, nagu uudised kõnelevad. Ja seda rahvast on palju. Inimelu ja kannatused ei maksa midagi. Neile on tähtis impeeriumi taastamine.
Putini propaganda on õnnestunud peamises – rahvas on üha rohkem uskuma jäänud, et Venemaale on kallale tunginud NATO, see tähendab – meie. Sõda võita pole probleem, on vaid vaja leida õige vaenlane. Nii olevat öelnud Hitler.
Hea on olla pessimist. Pessimist ei pettu kunagi, pessimisti saab alati meeldivalt üllatada. Mina küll ei arva, et sõja lõpp, sellisena, nagu tahame meie ja tahab Ukraina, saabub kergelt. Palju raskeid aegu on veel ees. Aga ma olen rõõmus, kui ma eksin.