Liitlaste ja kaasatundjate surve kiiresti edu saavutada on praegu lausa kahjulik, leiab Eerik-niiles Kross Ukraina sõja arenguid analüüsides.
Ukraina pealetung lõuna- ja idarindel on alanud, kuigi esialgu veel üsna piiratud jõududega. Ei ole selge, milline on pealetungi põhisuund ja Ukraina väejuhatus proovib sõjaudu hoida nii tihedana kui vähegi võimalik. Eelmisel nädalal algasid esimesed aktiivsed lahingkontaktid kolmes põhilises löögikiilus Donetski ja Zaporižžja oblastites. Ukrainlased kuulutasid välja täieliku eetrivaikuse ja mitu päeva jõudis Twitteri-kindraliteni ainult Vene blogijate ja Vene ametlike kanalite info.
Leopard venelaste kätte ei langenud
On ilmne, et umbes 10. juunini toimus pigem luurelahingute seeria, kus ukrainlased katsetasid vaenlase kaitseliinide tugevust, peilisid välja tulepesasid ja jätsid mulje kohe-kohe algavast suurrünnakust eri paigus. Sõjakunstis loetakse suuremahuliste pealetungide üheks edueelduseks just vastase ära petmist tegelikus löögisuunas.
Tundub, et sedasorti tegevus käib veel praegugi, ent suurimat edu on Ukraina saavutanud löögiga Velika Novosilka linnast lõunasse. Seal on alates 9.–10. juunist vabastatud vähemalt seitse asulat ja praegu, 13. juuni õhtul toimuvad lahingud lähtepositsioonidest umbes 12 km lõuna pool Staromlinivka lähistel. Viimasel on venelaste kaitses piirkondliku sõlmpunkti tähtsus ja selle vallutamine annaks Ukrainale selles suunas operatiivselt olulise edu.
Sealsamas Velika Novosilkast lõunas sõitis miinile ukrainlaste Leopard, mille põlemise videosid Venemaa mitu päeva võidukalt presenteeris. Ka Lääne ajakirjandus kippus kaasa minema jutuga, et kõik on läbi. Isegi Putin jõudis 9. juunil teatada, et ukrainlaste vastupealetung on luhtunud. Konteksti mõttes on oluline meenutada toimuva mastaape ja vaimse tervise huvides on oluline säilitada rahu.
Ukrainlased on pealetungiks välja õpetanud tõenäoliselt 12 brigaadi värsket jõudu, neist 9 on suuremalt osalt NATO relvastusega. Brigaadis on umbes 5000 meest. Luurelahing, kus Leopard viga sai, käis umbes kompaniisuuruse üksusega. Ukrainlased ise ütlesid hiljem, et nende 70 meest sõdis venelaste 200 vastu. Venelased ei lasknud Leopardi puruks, vaid see sõitis maamiinile ja venelaste kätte ei langenud. Mõni päev hiljem ilmusid samast lahingust ukrainlaste videod, kus venelased hulgakaupa liduvad.
Ukrainlaste suured kaotused
See kõik ei tähenda, et esimesed lahingud poleks olnud rasked, mitmel pool olid ukrainlastel ka suured kaotused. Ent veelkord, jutt on kompanii-, mõnel juhul ehk pataljonisuurustest üksustest. Ukraina põhijõud ei ole praegu lahingusse asunud. Nagu mõne päeva eest meenutas kindral Hodges, võib täismahus pealetungi alanuks lugeda siis, kui lahingus nähakse kahte-kolme brigaadi ühes suunas surumas. See tähendab mitte seitset, vaid 750 tanki ja soomusmasinat. Ühes Ukraina tankipataljonis on 31 tanki, brigaadis kolm tankipataljoni ja üks-kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni. Seega on ühes brigaadis üle 250 soomusühiku.
Vaatamata küllaltki hoogsale minekule Velika Novosilka all on kõik, mis rinnetel seni toimub, alles suurrünnakut ette valmistav faas. Ukrainlased on mõne üksusega peale tunginud ka Bahmuti all idas ja Orihivkast lõunasse läänes. On võimalik, et rünnaku «põhisuund» saab olema hoopis neis kummaski kohas. Ukraina esimeseks võiduks ei saa praegu lugeda kümmekonna küla vabastamist, vaid asjaolu, et meie ega ilmselt ka venelased ei tea, kuhu tuleb põhilöök.
Selline strateegiline ebamäärasus on klassikaline clausewitzlik ja äärmiselt muljetavaldav sõjakunst. Muide, kui veel korra sellest kuulsast Leopardist rääkida, siis üsna kindlasti oli tegemist «pardiga». Lääne vaatlejate jahmunud küsimusele, miks ometi saadeti Leopard esmajärjekorras rindele, tuleb ilmselt vastata: selleks et kõik seda küsiksid, selleks, et kõik seda vahiksid ja ei vahiks samal ajal mujale.
Rõõmustagem selle üle, et me esialgu ei tea ukrainlaste plaani. Olgem lootusrikkad, ent kannatlikud.
1000 km rinne
Teoorias on venelastel enamikus ligi 1000 km pikkusel rindel rajatud kolm kaitseliini ja vähemalt mingil määral harjutatud nende kaitsmist. Ei ole selge, kas näiteks kolmas ehk tagumine on mõeldud tugevamaks kui esimesed kaks. Enamasti see nii on. Mõni vene üksus on ka esimest liini viimase meheni hoidnud. Näiteks Neskutšnes keeldus üks Vene kompanii alistumast, kuigi seda pakuti, ja vangi läks 60 mehest üks, teised langesid. Samas on mitmelt poolt teateid, et Vene üksused jätavad positsioone maha ja põgenevad.
Vähemalt Velika Novosilka alt on ukrainlased Vene esimesest kaitseliinist läbi ja lahingud käivad teisel liinil. Võimalik, et Ukraina väejuhatus hoiab veel oma käed vabad, jätkab vastupanu testimist erinevates suundades ja otsustab põhisuuna lahingväljal toimuvast sõltuvalt. Ei saa välistada, et põhijõude mingil põhjusel esialgu üldse lahingusse ei paisata ja peetakse vajalikuks ettevalmistustega jätkata. Kindel on, et Ukraina tegelik rünnakupotentsiaal alles ootab lahingusse astumist.
Vaatamata Kiievi üleskutsetele olla rahulik ja lasta sõjaväel oma tööd teha on liitlaste ja kaasatundjate surve kiiresti edu saavutada praegu lausa kahjulik. Väidetakse, et Ukraina peab «näitama edu» NATO tippkohtumiseks, väidetakse, et kui pealetung ei edene, peaks justkui alustama rahuläbirääkimisi, Wall Street Journal kirjutas üleeile, et Ukraina ei tohi Lääne abiandjatele «pettumust valmistada» jne.
Tohutult kiire internetiajastu uudistetsükkel ei ole ilmselgelt suurel territooriumil peetavale konventsionaalsele sõjale sobiv. Kui iga tunni aja järel või vähemalt kord päevas edulugu ei tule, muutub telefoninäppija kannatamatuks. Oluline on, et sellepärast ei tohi nõuda sõjapidamise, vaid ikka uudiste tootmise modifitseerimist.
Vaatamata sellele näeb üldpilt praegu välja oluliselt parem, kui oleksin julgenud loota. Ukraina domineerib lahingväljal üha enam ja on võtnud tagasi oma positsioonid ka kognitiivses domeenis. Kuigi seda võib naeruvääristada, on Ukraina eduks ja jätkuvaks aktiivseks toetuseks liitlaselt tarvis, et Lääne inforuum neisse usuks. See nädal on viimases vallas positiivsem kui eelmine. Strateegilistel aga terendab Ukrainale minu arvates Krimm veel selle aasta lõpus. Eriti kui brittide kriitiline raketiabi jõuab kohale piisaval määral. Teised suurriigid kahjuks vist endiselt mökutavad sellega.
Mõne päeva eest tegi Ukraina Kaitseministeeriumi pressiesindaja sõjavaatlejatele kena tervituse Twitteris: «Viis või kuus inimest maailmas teab praegu, mis on Ukraina sõjaplaan. Teie ei tea ja mina ei tea. Lõpetage halisemine ja uskuge Ukraina relvajõude. Meie usume ka!»