Head erakonnakaaslased!
Suur rõõm on astuda teie ette seekord veidi teistsuguses rollis, et anda ülevaade Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni tegemistest Toompeal ning kirjeldada veidi meie tulevikuplaane.
Enne kui vaatame tulevikku tahan alustada sellest, et tänada oma eelkäijaid sellel ametipostil. Veel tahan tänada saadikuid, kes eelmise koosseisuga lõpetasid oma riigikogulase karjääri ja otsustasid teisi väljakutseid proovida. Aitäh, teie panus Eesti ja Reformierakonna edusse on hindamatu!
Meie Riigikogu fraktsiooni töö viimaste aastate jooksul on olnud selge edulugu – pärast meie jaoks ootamatut opositsiooni langemist 2016. aastal oleme sellelt positsioonilt võitnud kahed Riigikogu valimised, suurendades mõlemal korral fraktsiooni suurust, kõigepealt 34 ja siis 37 saadikuni.
Oleme tajunud, et paljusid Riigikogu erakondi on nende aastate jooksul, hoolimata erinevatest maailmavaadetest, ühendanud soov vastanduda Reformierakonnale või vähemalt soov proovida meid valitsusest eemal hoida. Just alates Jüri Ratase esimese valitsuse võimule tulekust asuti riigi püsikulusid mõõdutundetult paisutama ja headel aegadel üle võimete elama. Selle lõdva ja populistliku rahanduspoliitika tulemustega oleme viimastel aastatel paraku pidanud pidevalt tegelema.
Aga meie konkurentide soov meid valitsusest eemal hoida ei õnnestunud. Oleme viimaste aastate jooksul pidanud kolmed edukad koalitsiooniläbirääkimised ja Kaja Kallas on Riigikogult saanud kolm korda volitused valitsuse moodustamiseks. Meie valitsuspartneriteks on olnud kõik Riigikogus esindatud erakonnad peale EKRE. Mis kõige olulisem, nende aastate jooksul oleme Eesti elu reaalsuseks muutnud väga mitmed asjad, mille eest Reformierakond on aastaid seisnud: olgu nendeks tihedamad liitlassuhted, suurem panus Eesti kaitsmisele, üleminek eestikeelsele haridusele, töötavate pensionäride tulumaksuvabastus või kõrghariduse ja teaduse suurem rahastamine.
Reformierakonna juhtimisel on Eesti jätkuvalt kõrgetes kohtades edetabelites, mis reastavad riike majandusvabaduse, maksusüsteemi konkurentsivõime või ettevõtluskeskkonna järgi.
Kõigil neil põhjustel tundsin suurt vastutust, kui peaminister tegi mulle sel kevadel ettepaneku asuda juhtima Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni. Selle positsiooni täitjate nimekiri on aukartustäratav – Mart Võrklaev, Kaja Kallas, Jürgen Ligi, Hanno Pevkur, Kristen Michal – kui vaid viimaseid esimehi nimetada. Tänan veelkord selle usalduse eest ja luban anda oma parima, et olla nende nimede vääriline.
Kui ma vaatan meie tänase fraktsiooni koosseisu, siis see tekitab minus kindlust, et saame selle väljakutsega hakkama. Märtsis toimunud valimised olid Reformierakonnale ajaloo kõige edukamad, me kasvatasime meie toetusprotsendi esmakordselt ajaloos üle 30 ja saime kokku rohkem kui 190 000 häält, ca 30 000 rohkem kui neli aastat tagasi ning rohkem, kui ühegi erakonna või valimisliidu poolt Eesti ajaloos antud on. Meie viimased aastad koos enneolematu tervisekriisi, meie naabruses puhkenud täiemõõdulise sõja ning selle tulemusena sündinud energia ja hinnasõjaga, on olnud lähiajaloo keerulisimad. Kinnitust sai see, et just rasketel aegadel ootavad Eesti inimesed Reformierakonnalt juhtimist, mis aitaks meil kriisidest tugevamalt väljuda.
Ma tean, et pärast valimisi on ajakirjanduses ja mujal olnud kõvasti arutelusid selle üle, et kes siis neid valimisi kõige rohkem mõjutas ja võidu koju tõi. Olles aastaid panustanud Reformierakonna kampaaniameeskonna töösse, saan teile kinnitada, et meile tõid võidu, juba viiendat korda järjest, Reformierakonna liikmed, meie valijad ja toetajad – meie meeskond. Tahan tänada kõiki meie 125 kandidaati, abilisi, meeskonnaliikmeid, kes jätsid kampaaniamaratoni jooksul kõik platsile 100% võimalikust panusest. Samuti erakonna programmi- ja kampaaniameeskonda ning juhtkonda, kes lõpuks kampaaniaga seotud otsuseid tegid. Aga nagu spordis öeldakse, võidul on palju isasid, kaotus aga on orb.
Niisiis, kuigi erakonna fraktsioonis on meie käsutuses terve Riigikogu kõige pikem koosolekutelaud, ei kipu meie inimesed fraktsiooni koosolekutel tuppa ära mahtuma.
Meie laua taga istub erakordselt intelligentne, kogenud ja mitmekülgne seltskond, keda on au ja privileeg juhtida. Meil on inimesi alates 75-aastasest erukindral Ants Laaneotsast, kes teadupoolest on represseeritud vanemate järeltulijana lapsepõlve pidanud elama Krasnojarski krais Siberis, kuni kliimaaktivist Hanah Laheni, kes on sündinud aastal 1999 vabas Eestis. Või siis kahekordsest Euroopa komisjoni volinikust ja erakonna auesimehest Siim Kallasest kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähini. Meil on 15 naist ja 22 meest, inimesi era- ja avaliku sektori taustaga, ning Eesti parimaid eksperte kõigis elualades, millega Riigikogu vähegi tegeleb. Kui teised erakonnad peavad enne valitsusse tulemist helistama läbi Eesti kuulsaid inimesi, et neid ministriks kutsuda, siis meie laua tagant saab julgelt kokku panna mitu valitsuse koosseisu, mille üle saab kindlasti uhkust tunda.
Ma olen uhke ka selle üle, et meil on saadikuid kõigist 12st Eesti valimisringkonnast, enamikust neist üsna mitu, näiteks Võru-Valga-Põlvamaalt on 6 saadikut – võrdluseks Riigikogu väikseimas Isamaa fraktsioonis on vaid kaheksa liiget kokku. Side saadiku ja tema valimisringkonna vahel on meile ülioluline ja olen tänulik kõigile neile riigikogu liikmetele, kes iganädalase parlamenditöö kõrvalt jõuavad oma koduringkonda valijate ja erakonnaliikmetega suhtlema. Meie põhimõte on, et meie töö ei tohi käia ainult Toompea mäe otsas, vaid ikka koos oma valijatega suheldes ja otse tagasisidet saades.
Head erakonnakaaslased, see kõik ei tähenda, et meil teie panust oma aruteludes vaja ei oleks. Vastupidi. Töö meie poliitiliste positsioonide kujundamisel käib pidevalt, et kõige sisulisemate argumentide ja teaduspõhisemate faktide põhjal töötada välja meie seisukohad aktuaalsete poliitiliste küsimuste, aga ka pikaajalisemate programmiliste teemade suhtes. Seda vankrit veavad meil valdkondlikud töörühmad. Nemad korraldavad kohtumisi nii huvirühmade esindajatega kui ka erakonna liikmetega, kus saab vastuseid miks me ühel või teisel teemal just niimoodi arvame. Loen siin töörühmade juhid ka ette ja kutsun teid kõiki üles oma teemadega nende poole pöörduma, et saaksime kogu erakonna inimeste teadmist oma poliitika kujundamisel ära kasutada.
Rahanduse töörühm Annely Akkermann
Majandus Andres Sutt
Sotsiaalteemad Õnne Pillak
Välis- ja kaitsepoliitika Marko Mihkelson
Haridus ja kultuur Margit Sutrop
Õigus- ja põhiseadusteemad Vilja Toomast
Keskkond ja kliimapoliitika Yoko Alender
Regionaal ja maaelu Urmas Kruuse
Fraktsiooni tööd juhivad koos minuga Liina Kersna ja Yoko Alender
Head sõbrad
Pärast 5. märtsi valimisi pidas meie läbirääkimisdelegatsioon enam kui kuu aega keerulisi kõnelusi Eesti200 ja sotsiaaldemokraatidega. Selle läbirääkimisdelegatsiooni koosseisu kuulununa saan kinnitada, et saime lõpuks väga hea koalitsioonilepingu, seda hoolimata asjaolust, et veel läbirääkimiste käigus selgus, et Eesti majanduse seis ei ole nii hea, kui arvatud ja riigi rahanduse korrashoidmiseks tuleb astuda märksa tõsisemaid samme, kui algul plaanisime. Need sammud on vältimatult vajalikud selleks, et saaksime Eesti kaitsmisesse järgmise nelja aasta jooksul panustada 3% SKTst, mida me valimistel peateemana lubasime. Ja saaksime oma riigirahanduse sellisesse seisu, et ka järgmises võimalikus kriisis saab riik oma ülesannetega hakkama.
Aga lisaks keerulistele sammudele saavutasime neil läbirääkimistel palju sellist, mille üle saame erakonnana tõelist uhkust tunda. Juba rääkisin kaitsekulude ajaloolisest tõusust. Peale selle saavutasime oma teise peamise eesmärgi – me muudame Eesti maksusüsteemi tagasi lihtsaks ja õiglaseks ning kaotame keskklassi palgatõusudelt kolmandiku rööviva maksuküüru. Ühetaoline tulumaks on olnud Eesti maksupoliitika visiitkaardiks ja alates 1. jaanuarist 2025 saab selleks jälle.
Anname uue hoo sisse rohereformile, millest saab Eesti tulevikumajanduse vedur. Selleks, et meil oleks juba mõne aasta pärast turul palju rohkem soodsat ja puhast taastuvenergiat, et meie tulevastele põlvedele jääks puhas loodus, metsad sood ja rabad, siis koondame kõik riigi ülesanded selles valdkonnas kliimaministri käe alla, kes koostöös ekspertide ja huvigruppidega töötab välja kliimaseaduse.
Me saavutasime palju hariduse jaoks. Läheme edasi eestikeelsele haridusele üleminekuga, mis saab alguse juba järgmisel aastal. Kõrghariduse rahastamine kasvab 15% aastas. Lisaks saab haridus kohustuslikuks kuni 18 eluaastani. Kõik need sammud viivad selleni, et Eesti on tulevikus tark ja nutikas, aga ka avatud ja sõbralik riik, kus eesti keelt ja kultuuri hoitakse.
Saime kokkuleppele ka selles, et vaatame ringi ühiskonnas palju pingeid tekitanud ja riigi rahakotile üle jõu käivad uute peretoetuste määrad. Meie ühine tunnetus on, et viimaste muudatustega läks tasakaal ühe ja kahelapseliste ja lasterikaste perede vahel paigast ära, me püüame seda olukorda õiglasemaks teha. Selleks me loobume peretoetuste indekseerimisest ja segasest astmelise väljumise skeemist ning langetame veidi lasterikka pere toetust. Tahan aga rõhutada, et veel poole aasta eest oli esimese ja teise lapse toetus 60 eurot, nüüd on see 80 eurot. Kolmelapselise pere toetus oli 300 eurot, nüüd saab see olema 450 ja seitsme ja enama lapse puhul oli 400 ja saab olema 650 eurot ehk võrreldes veel aastataguse ajaga on kõik pered võidus ja Eesti peretoetuste määrad jätkuvalt Euroopa ühed heldemad.
Ja üks asi veel. Arutasime pikalt, kuidas minna edasi kõigi perede õiguste kaitsmisega. Otsustasime, et selles küsimuses on Eesti valmis, et astuda edasi suurem samm, seega võtame Riigikogus vastu perekonnaseaduse muudatused, mille vastuvõtmisel nii eri kui samast soost paarid saavad sarnase õiguse ja kaitse.
Head kuulajad
Kõik need head otsused ja plaanid mida ma eelnevalt kirjeldasin tuleb ka Riigikogus vastu võtta ja seaduseks muuta. Kahjuks on sisulise töö asemel saanud Riigikogu palju tähelepanu hoopis sellega, et tööle asumise asemel toimub meil enneolematu Riigikogu kui institutsiooni tasalülitamine.
Väga paljud inimesed on minu käest küsinud, et miks selline olukord Riigikogus on tekkinud? Seda on keeruline lühidalt seletada, aga ma proovin anda teile vastuse.
Ma arvan, et eelkõige valimistulemustest pettumises tuleb otsida põhjust, miks Riigikogu opositsioon on uue koosseisu esimeste kuude jooksul käivitanud enneolematu töötakistusmasina. Kujutage ette, meil oli terve töönädal, kus opositsioon nõudis, et valitsuse esindajat ei tohi isegi Riigikogu kõnetooli lasta, et valitsus saaks seadusi algatada. Samal ajal andis opositsioon ise Riigikogu menetlusse ühe nädalaga sama palju eelnõusid ja arupärimisi, kui kogu eelmise Riigikogu koosseisu 4 aasta jooksul kokku. Erilisi sisukusega need loomulikult silma ei paistnud, näiteks sooviti valitsuselt teada, mida ikkagi sisaldavad reaktiivlennukite järel taevasse tekkivad triibud või esitati kümnete kaupa eelnõusid, mis muudavad ühte ja sama seadust, aga mida kõiki tuleb seaduse järgi Riigikogu saalis eraldi käsitleda. Ei saa jätta märkimata, et eelnõud, mis Riigikogu menetlusse anti, maksaksid riigieelarvele esmase hinnangu järgi veel mitu miljardit eurot, katteallikaid opositsioon aga muidugi ei esitanud. Kõike seda tegevust saatis lakkamatu hädakisa, kuidas valitsus sõidab neist teerulliga üle ja tapab sisulist debatti. Nagu ütles Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, polnud valitsusel selleks ajaks plaanigi teerulli kuurist välja ajada, opositsioon oli aga juba parlamendi täielikult seisatanud.
Minu hinnangul käitusime valitsuserakondadena selles olukorras ülimalt soliidselt. Olulised eelnõud – ja neid on tegelikult ainult ühekohaline arv -, mis on plaanis enne juulikuud Riigikogus vastu võtta, said toodud Riigikogusse menetlemiseks tavalises korras, mõistlike menetlustähtaegadega ja võimalusega kõiki huvigruppe kaasata. Opositsiooni soovil lahutasime maksupaketi neljaks eraldi eelnõuks – kuigi debatil rahandusministriga oli näha, et neist räägiti ikkagi täiesti segiläbi. Ja oleme teinud eelnõude sisus ka vajalikke muudatusi, muuhulgas mõned sellised, mille on välja käinud opositsioon.
Aga nagu võis arvata, puudus EKREIKEl igasugune huvi päriselt sisulist debatti pidada. Selle asemel tegid nad pea kõigile parlamendi menetluses olevatele eelnõudele sadades muudatusettepanekuid, et nende menetlemine täielikult seisma panna. Nagu ilmselt teate, on valitsus nüüd teinud esimesed otsused siduda mõnede eelnõude vastuvõtmine usaldusküsimusega.
Mõnede eelnõude saatus on veel lahtine, näiteks on opositsioon asunud takistama ka vabariigi valitsuse seaduse vastuvõtmist, mis on sisult tehniline eelnõu ja peaks küll olema asi, kus valitsus peaks saama oma tegemisi ise reguleerida. See näitab, et kogu obstruktsioon ei ole sisuline ja argumenteeritud vaidlus poliitiliste valikute üle, vaid pettumus iseendas, valmistulemuses ja osadel opositsioonis ka ühiskonnas tervikuna.
Ma väga loodan, et meil õnnestub neid veenda, et osad eelnõud läheksid edasi mõistlikus tempos, aga senine kogemus selleks optimismiks paraku põhjust ei anna. Kindel on, et järgmised paar töönädalat Riigikogus tulevad meie fraktsioonile erakordselt pingelised.
Laiemas pildis on Riigikogu töö täiemahuline takistamine muidugi suur probleem, on neid, kes arvavad, et me oleme läbi teinud põhiseadusliku kriisi. Meie auväärt põhiseadus, mis on Vabariiki nüüd üle 30 aasta suurepäraselt teeninud nimelt teeb parlamendile ülesandeks esimese asjana menetleda ja võtta vastu otsuseid ja seadusi, see on põhiseaduse paragrahv 65. Kui nüüd selgub, et mõnel opositsioonisaadikul on seaduse järgi parlamendi töötamise asemel õigus eelnõude ja arupärimiste sisseandmisega terve Riigikogu töö kuudeks või aastateks seisata, siis ma väidan, et Põhiseaduse mõte ei ole täidetud. Seetõttu ma usun, et Riigikogu juhatus on parlamendi tööd reguleerides käitunud igati seaduspäraselt ja loodan, et samale järeldusele jõuab ka Riigikohus. Vastasel juhul selgub, et meil on olukord, kus koalitsioonikõnelusi võib ju pidada, aga seda, mis seadusi Riigikogu arutab või vastu võtab, saab sisuliselt otsustada ka ainult Riigikogu vähemus või teisisõnu kogu Riigikogu ongi nagu üks suur partei, kus siis vanematekogu kuskil kinniste uste taga otsustab, mis seadused tulevad. Mulle tundub, selline ühiskonnakorraldus on Eestis juba olnud ja ma ei tahaks sinna tagasi. Hetkel on meil aga tõepoolest seis, kus Riigikogu sügisene istungjärk on juba täielikult ummistunud ilma, et valitsus oleks oma vajalikke algatusi sinna saanud esitada. Selle sõlme lahtiharutamisega tuleb meil parlamendis kindlasti edasi tegeleda, aga me peame selles õnnestuma.
Meie inimesed ja fraktsioon soovib aga tegeleda sisuliste teemadega ja vaatame lootusandvalt tulevikku. Kõigepealt, nagu sügisel ikka, peame leppima kokku riigieelarves, mis rahanduse ja majanduse poolest keerulises olukorras pole kindlasti lihtne.
Teiseks ootame väga uue kliimaministri poolt juba ettevalmistatavat kliimaseadust, mis annaks nii Eesti inimestele kui ettevõtjatele järgmisteks aastateks selged sihid edasiminekuks. Ma olen väga sama meelt nendega, kes ütlevad, et rohereform peab olema meie tuleviku majanduskasvu mootor, mitte pidur. Saan kinnitada, et Reformierakonna fraktsiooni kliimatöörühm on meil üks aktiivsemaid ja kindlasti kliimapoliitikasse tõhusalt panustamas. Väga olulisi teemasid leiame ka kõigi teiste komisjonide töökavadest, meie valitsuse tööplaan on mahukas ja põhjalik ja loodan väga, et saame kõiki neid samme parlamentaarsele riigile kohases vormis peagi arutama hakata.
Võtan võimaluse, et tänada veelkord kõiki erakonnakaaslasi, kes tegid võimalikuks nii suure fraktsiooni tekkimise Riigikokku ja tänada ka kõiki kolleege usalduse ja mõnusa koostöö eest!
Teile, head erakonnakaaslased, saan kõne lõpetuseks aga öelda, et tulge meile külla. Eesti on vabariik, mis tähendab, et Toompea loss kuulub kõigile teile täpselt sama palju, kui Riigikogu liikmetele. Nii, et kellel vähegi huvi on, võtke ühendust, näitame teile hea meelega, mis asju me seal ajame ja seletame, mis Eesti poliitikas toimub. Meiega üheskoos on Eesti kindlates kätes!
Aitäh ja kohtumiseni!