Jürgen Ligi: see on Eesti riigi enese likvideerimine

Arvamus
|
Jürgen Ligi
|
13.05.2023

Mida me vaenlane ei suuda teha relvadega, püüab ta saavutada ilma. Sest ta tahab suunata, lõhkuda, ajada segadusse ja tülli teisi riike, omavahel ja sisemiselt, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi.

Ka me raudkapp riigikogus on täis salajasi dokumente sellest mõjutustegevusest ja ma püüan neid palju lugeda, kui silm magamatusest kinni ei vaju. Ka sellest, kuidas tihti ei ole Venemaal endal midagi teha tarvis, sest kasulikud idioodid lõhuvad oma riiki ja ta liitlassuhteid ise. Ning sellest, et me mitte kunagi ei või olla kindlad, kes noist on ka tema palgal, nii rahvusparlamentides kui Euroopa omas.

Praegu Eesti parlamendis juhtuvat nimetatakse kangekaelselt obstruktsiooniks, aga ta pole selle analoog, vaid riigi destruktsioon. Peatoimetustes on väljapuhanuna mugav otsustada, et kirjutame «kompromiss», paneme «kõik on süüdi» ja «nad ise ka». Ja selle juurde jääda, sest umbes kaheksa aastat on oma riigi allakäik täies sõltumatuses jälgimata ja kajastamata jäetud, sest ainult nii on saanud kirjeldada vaid kõigile huvitavat ja näidatavat vahtu ja jätta sisse tegemata vahed. Sama kostab praegu Kadriorust – riigikogu leidku ise lahendus.

Aga põhiseadus ega temast järgmised, põhiseaduslikud seadused pole kirjutud võimuhulluse võimalust arvestades. Neis ei ole ette nähtud, et mööbel hakkaks lendama, et parlamendi istungeid ei saaks pidada ja et see on kõigest morsipidu võrreldes sellega, kui maniakid ei saa võimu. Nende seas aga on ajalugu lugenud inimesi, kes on vahele jätnud kõik koolitunnid ja peatükid, mis õpetaksid oma riiki ehitama ja hoidma, küll aga lugenud palju kordi neid, kus kirjeldatakse kommunistide ja natside võimuletulekut morsipeol ja pärast seda. Kogu maailm tunneb neid tagajärgi siiani iga päev.

Meie põhiseadus on liberaalne demokraatia, aga ta ei kehti enam, sest teda on tabanud tuumasõda. Just tuumasõja vallandamisega uhkustab praegu partei, kes «liberaalset» meie ühiskonnakorralduses sõimusõnana kasutab. Aga tähendab too korraldus tegelikult vabu valimisi, õigusriiki, võimude lahusust, inim- ja poliitilisi õigusi, majandusvabadust, vaba ajakirjandust.

Vaba ajakirjandus pole mõeldud siiski vabadusena matemaatikast ning teistest loodus- ja ühiskonnaseadustest. Kui ta kirjutab, et nendega saab teha kompromissi, ei kirjuta ta tõtt, mitte pole vaba.

Vabadus ei tähenda tegelikult seda, et oma riigiks on võetud pangaautomaat, kuhu kodanikud ei pea väljavõtmiseks vajalikus koguses sisse maksma ja kust saab alati võtta, kui jälle tuleb pähe mõte. Näiteks mõte, et laste arvel ei saa kokku hoida. Vabadus siin tähendab, et riik teeb üksikult sissemakstud rahast ühiselt vajalikke asju, näiteks vabaduse tagatisi, oma aparaati, kodanike võimalusi tööl käia ja peret ülal pidada. Ja mitte olla ülal peetud oma võimalustest ja pingutusest sõltumata, vaid häda korral.

Vabadus ei tähenda ka sõltumatust valimistulemustest ega õigust nõuda loodus- ja ühiskonnaseaduste eiramist, eriti kui ise pole tuntud nende ega riigi piiride vastu huvi. Räägiti ikka küll ka enne valimisi nende piiride ületamisest ja oli ikka teada küll, et aastatega kujundatud konkurentsiolukorras ei esitata halbu uudiseid sama kõva häälega enne, kui esitatakse pärast. Ja et kogu tõde on karmim veel.

Lossi tola tuletab kõik sõnavõtud paragrahvist, et võim on rahva käes ja jooksutab nendega rahvaesindust juba mitmendat aastat umbe. Aga selle võimu teostamise tarbeks on kirjutatud veel tuhandeid ja tuhandeid paragrahve ja on tööl tuhandeid ja tuhandeid temast kõrgemalt haritud inimesi.

Riigikogu peab põhiseaduse esimese punktina vastu võtma seadusi, aga ei saa, kui järgib täpselt põhiseadusse ja põhiseaduslikesse seadustesse heas usus ja parimas tahtmises kirjutatud täpsemaid reegleid. Ta ei saa neid ka muuta, sest valimistel raskelt kaotanud annavad päevade kaupa ja lubavad anda kuude kaupa menetlusse rämpseelnõusid ja -arupärimisi.

Ja asi pole ammu enam riigikogus, sest neid on juba päevadega koguses, mis sisustaks mitte ainult riigikogu ja tema komisjonid, vaid ka valitsuse, ministeeriumide, ametnike ja poliitikute ööd ja päevad neljaks, aga varsti ka neljakümneks aastaks. Tuhandeks tegelikult, kui läbi läheb see kultuur, sest järgmised võtavad selle siis üle ja juhtida ei saa keegi. See olekski täpselt nii juhul, kui seadustes poleks tähtaegu, mis sunnivad seda tegema mõneteist tunni või mõne nädala või kuu sees. Aga on. Ja kui keegi saaks ilma magamata elada ja nõustuks sellist ametit pidama. Aga ei saa ega nõustu.

See on seepärast kogu riigiaparaadi ja sedapidi ta regulatsioonide ja Eesti riigi enese likvideerimine, mitte morsipidu. Ka vabade valimiste, õigusriigi, võimude lahususe ja igasuguse vabaduse – riigis, majanduses, peres, kodaniku tasemel.

Ah jaa, me ise ju ka oleme süüdi. Aga «me ise» ei korraldanud ühtki obstruktsiooni terve esimese (2016–2019) Ratase valitsuse vastu, kes erinevalt praegusest tõepoolest häid tavasid rikkudes riigi praeguse olukorra kujunemisele aluse pani. Suuresti selle tagajärgi praegu klaarida tulebki, aga me tunnustasime ka seljad kokku pannud kaotajate koalitsiooni demokraatia osaks. Enne seda pidi Taavi Rõivase valitsuse programmi usaldusega siduma küll, sest ka 2015. oli vaja valimisvõit seaduste kujul seadustada, nagu 2023. aastalgi. Praegu seda füüsiliselt ei lasta.

Ratase teise valitsuse, praeguse opositsiooni vastu, kes teenis välja üldise pahameele kogu valitsemiskultuuri allakäigu kiirendamisega, polnud meil nii äärmuslikke lahinguid rohkem kui kaks korda. Ja need polnud destruktsioon riigi juhtimise vastu, vaid obstruktsioon konkreetsele seadusele.

Üks oli pensionisüsteemi lammutamine, kus meie taga oli kogu rahvusvahelise rahanduse ja sotsiaalala ekspertiis. Aga kõik jäi põhiseaduse piiresse. Täpselt nagu ma ennustasin, otsustas riigikohus lõpuks, et poliitikute õigus olla vastutustundetu ei ole otseselt põhiseadusevastane. See ei tähenda muide, et nad tohiksid olla, ka praegu.

Teine suur vastuseis oli abielureferendumile, mis oli muidugi vastuolulisem ja kukkus isegi riigikogulastele arusaamatuks jäänud EI-kampaaniana kehvasti välja: küsitu alternatiiviks pakutud küsimuste rahe pidi tootma EI-vastuseid, mistõttu tootis aina totrusi, mida oli võimalik naeruvääristada. Too referendum oli algatusena ise konfliktne, ent sinna poetati ka põhiseaduslikku tüli ja turvakonksu valitsusele: too soovis rahvalt küsida abielu mõiste kitsendamise, mitte selle kitsendamise seaduseelnõu kohta, sest viimase puhul oleks ta pidanud eitava tulemuse korral tagasi astuma.

Varem on obstruktsiooni olnud üliharva: seitsmendas riigikogus üldise pidurina, 1997. aastal väga põhimõttelise tollimaksude kehtestamise vastu ning 1999. aastal ülesblufitud eelarve kärpimise vastu. Nullindatel devalveeris seda Keskerakond, nõudes eelarvest raha, millega valijale meeldida. Tookordse vältimiseks osteti nad üles räpase katuserahaga, mille järel mõni mees siis valimispiirkonnas lausa plakatil rahatähe kui isikliku panusega poseeris.

Näiliselt kakeldakse parlamendis ka praegu raha üle, mis justkui võimaldaks kokkulepet. Aga tegelikult on küsimus Eesti riigi püsivuses, mille vastu olema peaks justkui ainult vaenlane.

Peretoetused eraldi on üks märk me demokraatia allakäigus. Need ilmusid välja üleöö ja nähtavalt parteitoetuste eest, ent arvestamata teadmispõhisuse ja riigi võimalustega. Summas hüpati üle seni registreeritud maailmarekord, aga mingit katet polnud neil rahaliselt ega ka uuringutena, et need olnuks käepärastest poliitikavalikutest tõhusate seas. Viimaste seas on teenused ning töö ja pereelu ühitamine, vanemahüvitis, nõrgemate toetamine, kellel enam töötavaid pereliikmeid pole.

Seadus lihtsalt pressiti algul ühelt, siis teiselt valitsuselt välja. Ainsad argumendid olid esiteks, et vanemahüvitis tõstis iivet, ent too on täiesti vastupidine poliitika tööl käivate kodanike ülalpidamisele; ja teiseks, et laste arvel ei tohi kokku hoida, justkui me kõik ei teeks seda ise iga päev – eesmärgiga tagada jätkusuutlik ja mõistlik riik just neile.

Destruktsiooni on Eesti jõudnud tavapärase obstruktsiooni kuritarvitamise ja mahavaikimise tulemusena. Eelmises riigikogu koosseisus oli pretsedenditu paarkümmend eelnõu, mille tavapärase menetlemise praegune suurim opositsioonipartei sadade muudatustega võimatuks muutis. Ja see ei olnud argumenteeritud poliitiline vastasseis, vaid paranoia ja kinnismõtted, mida oma kõlakodadesse oli ehitatud ELi, nakkushaiguste, e-maailma, «politseiriigi» ainetel.

Keegi ei usuks, aga selleks, et laevastikke saaks ühendada, tuli need valitsuse usaldusega siduda. Sama tuli teha, et võimaldada puudega inimeste elule ja infole juurdepääsu võrdsemalt tervetega, korraldada andmebaase, teha Euroopa toel investeeringuid. Seejuures oli mitmel juhul eelnõud heaks kiitnud EKREIKE valitsus ise, aga ühele need enam ei sobinud, kui ta oli võimust ilma jäänud. Enamik neist paarikümnest jäetigi kompromissiks tolmuma, sest aus protseduur nende arutamiseks puudus, isegi kui näiteks õiguskantsler või koguni riigikohus neid küsis.

Tolmuma jäeti ka riigikogu muudetud kodukord, mis parlamendi ja kogu riigi seismapanekut raskendanuks. Seda ei saa ka valitsuse usaldusega siduda. Aga oma riik seismisega ei tolmu, vaid läheb kaotsi.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt