Lõppev nädal tõi tudengid tänavatele meelt avaldama.
Kolmapäeva (15.3) hommikul kogunes ligi viissada tudengit Tartu Ülikooli peahoone ette. Üliõpilasesindus jagas kiirematele kahekümne-euroste kupüüridena laiali 4000 euro suuruse ühiskonnateo preemia, mis oli saadud kõrghariduse alarahastamisele tähelepanu juhtimise eest. Läinud aasta avaaktusel kõlistasid üliõpilased sente.
Viimati nägin Tartus nii pikka looklevat saba 1980-ndatel, kui seisime tunde Rüütli tänava postkontori juures ajalehtede tellimise järjekorras. Nüüd juhtisid tudengid tähelepanu sellele, et kõrghariduse rahastamine tõuseb 15% aastas, aga tudengite vajaduspõhised toetused ja tulemusstipendiumid püsivad muutumatuna.
Neljapäeval (16.3) tervitasid Eesti Üliõpilaskondade liidu esindajad Toompeal Stenbocki majja kogunevaid koalitsioonikõnelejaid tordiga, meenutades, et üliõpilaste sotsiaalsed garantiid said kümneaastaseks. Vajaduspõhised toetused on endiselt 75-225 eurot, kuigi kümne aastaga on alampalk tõusnud 320 eurolt 725 euroni. Samuti pole tõusnud tulemusstipendiumid, mis on 100 eurot kuus.
Oma pöördumises koalitsioonikõnelusi pidavatele erakondadele nõuavad tudengid, et riik peaks suurendama nii vajaduspõhiseid toetusi kui stipendiume. Need nõudmised on igati õigustatud, sest raske on ette kujutada, kuidas sellise rahaga peaks tudeng hakkama saama: tasuma toidu, eluaseme, riiete, transpordi ja õppevahendite eest ning ostma teatri- või kontserdipileti. Võimatu! On ju arvestuslik elatusmiinimum 303 eurot. Tasuta kõrgharidus ei ole praegu kõigile kättesaadav, sest kõigil pole raha katta elamiskulusid.
Kas tudengid peavadki olema vaesed?
Tudengielu pole muidugi kunagi olnud meelakkumine. Minu ülikooliajal praeti ühikaköökides õhtuti kartuleid, nüüd keedetakse spagette või nuudleid. Minu vanemad mäletavad, et ülikooli sööklas oli laudadel taldrik leivaga ja salatikauss, mida võis tasuta tühjendada.
Hea õppimise eest oli aga võimalik saada stipendiumi, mille eest sai kindlasti rohkem kui tänase 100-eurose tulemusstipendiumi eest. Rääkimata sellest, et praegu jagub tulemusstipendiumi vaid 2,2 %-le üliõpilastest. Vajaduspõhiseid õppetoetusi saab vaid 12,6% üliõpilasi.
Õppelaenu võtjate arv on iga-aastaselt langenud. Eelmisel õppeaastal sai õppelaenu vaid 3% laenuõiguslikest üliõpilastest. Tõsi, hiljuti muutis riigikogu laenutingimusi soodsamaks: laenusumma tõusis 3000 euro peale, kahe käendaja asemel piisab ühest, intress langes 5%-lt 3%-le.
Millest siis tudengid elavad? Kaks kolmandikku tudengitest käib tööl. Osad neist väga suure koormusega. Näiteks kõrghariduse I astmel oli nendel 33%-l üliõpilastest, kes on pidevalt tööl, 2020. a mediaantöötasu 1078 eurot. Keskmine eesti üliõpilane õpib ja töötab 53 tundi nädalas, mida on rohkem kui enamikus Euroopa riikides. Ületöötamise tõttu kannatavad nii tervis kui ka edasijõudmine kõrgkoolis. Siin ongi nüüd mõtlemiskoht. Kas hoides kokku üliõpilaste toetussüsteemilt ei maksa me lõpuks kallimat hinda.
Tudengite toetussüsteem on ajale jalgu jäänud
Üliõpilaste toetussüsteemil on kolm sammast: õppetoetused, eriala- või tulemusstipendiumid ja õppelaen. Õppetoetused jagunevad vajaduspõhisteks õppetoetusteks ja eritoetusteks. Vajaduspõhist õppetoetust saab taotleda üliõpilane, kes õpib täiskoormusega ja täidab vähemalt 75% ulatuses õppekava ning kelle perekonna kuusissetulek ühe perekonnaliikme kohta on kuni 569 eurot. Vajaduspõhiseid toetusi jagatakse vastavalt leibkonna sissetulekule kolmes järgus: 220 eurot (kuni 25% piirmäärast), 135 eurot (kuni 50% piirmäärast) ja 75 eurot (50–100% piirmäärast). Vajaduspõhine eritoetus (135 eurot) on mõeldud juhtudeks, kui üliõpilase majanduslik olukord on järsult halvenenud.
Vajaduspõhist õppetoetust saab umbes 20% taotlusõiguslikest tudengitest, samas kui Soomes saab vajaduspõhiseid toetusi 50%, Rootsis ja Taanis üle 80% üliõpilastest, sõltumata pere sissetulekust. Enam kui pooltele toetuse saajatele makstakse Eestis toetust miinimummääras, st 75 eurot kuus. Tudengite vaates on probleemiks nii toetuse väiksus kui ka see, et kuni 24. eluaastani on tudeng seotud perekonna leibkonna sissetulekutega.
Tudengite toimetuleku küsimusi on riigikogu kõrghariduse toetusrühm koos Eesti Üliõpilaskondade liiduga mitmeid kordi arutanud. 14. veebruaril riigikogus toimunud seminaril andis HTM-i kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe väga hea ülevaate üliõpilaste riiklikust toetussüsteemist. Eesti Üliõpilaskondade liidu esimees Marcus Ehasoo aga sõnastas tudengite oma ettepanekud toetussüsteemi muutmiseks: meede peab toetama õppimist, tudengid tuleks vanematest lahtiperestada, st toetuse saamine ei peaks sõltuma leibkonna sissetulekust, toetuse suurus peab järgima elukallidust ja seda, kus on tudengi elukoht.
Kui palju vajaduspõhiste toetuste suurendamine maksaks? Vajaduspõhiseid õppetoetusi saab 12,6 % tudengeid. Õppetoetuste suurus 75/135/220 eurot tähendab riigile kulu 7,5 miljonit eurot. Kui vajaduspõhiseid toetusi kahekordistada, siis toetused 150/270/440 eurot läheks riigile maksma 13,8 miljonit eurot aastas.
Selline tõus on aga selgelt ebapiisav. Kõige õigem oleks, et kõik tudengid, kes pühenduvad õppimisele, saaksid vähemalt elatusmiinimumi mahus õppetoetust. Kui Eesti tahaks olla nagu Rootsi või Taani, siis tuleks seada eesmärgiks, et elatusmiinimumi suurust toetust saab 80% tudengitest, siis oleks juurde vaja ca 100 miljonit eurot. Kuigi riigi rahakott on kõhnuke, pole selle raha leidmine kindlasti mitte võimatu.
Kindlasti tuleks suurendada ka tulemusstipendiume ja mitte arvestada neid töötasu sisse. Praegu jagub tulemusstipendiume vaid vähestele. Kui stipendiumide hulk on kasin, ei teki enamikul tudengitel motivatsiooni nende nimel pingutada. Stipendiume tuleks suurendada nii riigi rahakotist kui ka eraraha arvelt. Stipendiumide kaudu saaks suunata ka noorte erialavalikuid.
Õppelaenu maksimummäära tõstmine (vähemalt 6000 euro peale) ja intressi alandamine piirini, millega riik ise võtab laenu, on samuti vajalik. Õppelaenu kustutamine võiks olla seotud tööleasumisega suure tööjõuvajadusega erialadele või piirkondadesse.
Kas tudengitel on lootust?
Kuuldavasti olid neljapäeval hariduse teemalistel kõnelustel kõik läbirääkijad nõus, et tudengite toetussüsteem vajab kaasajastamist. Nii Eesti 200, Reformierakonna kui ka SDE valimisprogrammis oli sellekohane lubadus. Kuidas toetussüsteemi muudetakse, pole aga veel otsustatud – riigi rahakoti rauad avatakse alles koalitsioonikõneluste lõpus. Oluline on aga see, et valitsejad mõtleksid mitte ainult kuludele vaid ka sellele, mis on riigil tudengite toetamisest võita.
Tudengite toetussüsteemi tuleb muuta mitte ainult sellepärast, et tudengid on hädas ja iga hea riik hoolitseb oma inimeste toimetuleku eest. Riigi jaoks on tudengite toetamine kasulik investeering: panustades haridusse, kasvatatakse riigi konkurentsivõimet ja kõigi eesti inimeste heaolu.
Kolm küsimust, millele otsustamisel mõelda
Esiteks tuleks mõelda, mis on pikemas perspektiivis kasulikum: kas hoida kokku tudengite toetustelt ja stipendiumidelt või investeerida tulevastesse tippspetsialistidesse? Täna on meil puudu õpetajatest, meditsiiniõdedest, veterinaaridest, inseneridest, IT ja sisekaitse spetsialistidest. Samas oleme olukorras, kus peaaegu kolmandik noortest jõuab tööturule ilma mingi erialase väljaõppeta. Kutsehariduse ja kõrghariduse omandamine ei tohi jääda majanduslike võimaluste taha.
Teiseks tuleks küsida, mis on riigile kasulikum. Kas lasta tudengitel töötada, säästa nii tudengite toetussüsteemilt raha ning lahendada töökäte puudus vähest väljaõpet nõudvatel ametikohtadel? Või ikkagi luua üliõpilastele tingimused, mis võimaldavad neil pühenduda õppimisele, saada hea haridus ning asuda kiiremini tööle ametikohtadel, mis nõuavad kõrgema taseme teadmisi ja oskusi? Kui tahame, et meie majandus ja tööviljakus kasvaks ning meie kõigi heaolu paraneks, peaksime tegema panuse kõrgelt haritud inimestesse.
Kolmandaks tuleks kaaluda, kas kokkuhoid vajaduspõhistelt toetustelt tasub end ära, kui seetõttu jäävad ülikooli ukse taha need võimekad noored, kel puuduvad majanduslikud võimalused kõrgkoolis õppida. Kõrghariduse omandamine võib ju olla tasuta, ent elamiskulude katmine õpingute ajal on paljude jaoks suur probleem. Eriti puudutab see neid, kes ei saa käia kõrgkoolis oma kodulinnas. Võimekate inimeste eemalejäämine kõrgharidust nõudvatelt töökohtadelt halvendab riigi konkurentsivõimet rahvusvaheliselt ning pidurdab Eesti riigi edenemist.
Oluline on, et valitsejad mõtleks mitte ainult kuludele, vaid ka sellele, mida on riigil toetamisest võita. Tudengite toetamine ei ole kulu, vaid investeering, mis kasvatab tulevikus meie kõigi heaolu!