Head erakonnakaaslased,
Neli aastat tagasi seisin teie ees täpselt samal ajal – 50 päeva enne toonaseid riigikogu valimisi. Paljud asjad, millest rääkisime siis, on endiselt aktuaalsed. Palju on aga muutunud. Ees seisavad valimised, millele vastu minnes peame vaatama tagasi ka möödunud neljale aastale.
Möödunud neli aastat on Eesti ja maailma elus olnud tormilisemad ja sündmusterohkemad, kui keegi meist mäletab. Nendesse nelja aastasse on mahtunud nii valimiste võitmine, opositsiooni jäämine, valitsuse moodustamine, koroonakriis, sõda ja energiakriis. Peatun vaid mõnel olulisemal aspektil sellest neljast aastast.
Reformierakond võitis 2019.aasta riigikogu valimised. Ometi, vaatamata valimisvõidule, jäeti meid opositsiooni. Meile tundus see inetu ja ebaõiglane, olime ju meie võitnud valimised suurelt Keskerakonna ees ja just meile olid valijad usaldanud mandaadi valitsuse moodustamiseks. Ometigi toimus kõik põhiseadust järgides ning paraku see ongi demokraatia üks osa. Sa võid võita valimised ning ikkagi avastada end opositsioonist. Kas see võib juhtuda ka sel korral? Absoluutselt.
Mis me oleme sellest õppinud? Valimised võid võita, kuid valitsemiseks on tarvis ka koalitsioonipartnereid. Oleme püüdnud häid suhteid ehitada kõikide erakondadega, kuid nii nagu välistasime koostöö EKREga eelmine kord ja pidasime oma sõna, nii me välistame selle ka pärast 5. märtsi 2023. Uskuge mind – parem on olla neli aastat opositsioonis kui üks päev EKREga ühes valitsuses.
Just nii kaua – üks päev – läks aega, kuni EKREIKE valitsus pärast vande andmist 2019. aastal lagunema hakkas ja esimene minister sellest tagasi astuma oli sunnitud. Sellele järgnesid katkematu vooluna üha uued tagasiastumised, valetamised, tordid, joogid autosse, vähemuste vaenamine ja supsutamised. Ära solvati kõik me lähimad liitlased, valetamine ja vabandamine muutusid normiks ning lõpuks läks kogu valitsus 2021. aasta algul pauguga lõhki, kui selgus, et riigi raha laristades ei unustatud ära ka oma taskuid.
Palju valikuid meil jaanuaris 2021 polnud ja nii sündiski see, mis tegelikult oleks võinud sündida juba 2019. aastal – me moodustasime koos Keskerakonnaga valitsuse. Selle valitsuse suurimaks väljakutseks oli koroonakriis ja ühiskonna lahti hoidmine. Olen uhke, et hambad ristis hoidsime koolid lahti, et lapsed saaksid käia koolis ja vanemad tööl. Tegime võimalikult vähe piiranguid. Selle tulemus väljendus meie majanduses – kui meie naabrite Leedu, Läti, Rootsi majanduskasv oli 4,8% ja Soome oma sootuks 3,3%, siis Eesti majandus kasvas 8,3%!
Meie valitsus Keskerakonnaga ristiti päikesetõusu valitsuseks, kuid liiga päikseline selle valitsuse argipäev ei olnud. Valitsuses endas sujus koostöö hästi, aga riigikogu Keskerakonnast hakkasid üsna peagi valitsuse kodaratesse lendama kaikad.
2022. aasta alguseks oli selge, et Keskerakond oli end meie valitsusest välja kirjutanud ning tegutses vana EKREIKE koalitsiooni taassünni nimel. Tõenäoliselt olekski see võinud teoks saada, aga 24. veebruar keeras asjad pea peale. Venemaa kallaletung Ukrainale raputas ja muutis kogu maailma. Muutis paljusid asju ka Eestis. Päev enne täiemahulise sõja algust oli Riigikogus arutlusel avaldus Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu. Kümme keskerakondlast ei suutnud seda avaldust toetada ja muutsid sellega Keskerakonna võimaluse kuuluda valitsusse veel küsitavamaks. Ainuke põhjus, miks ma sel hetkel kohe valitsust laiali ei saatnud, oli see, et pidasin sõja tingimustes olulisemaks valitsuse stabiilsust.
Aga läks veel vaid kolm kuud ja siis ei olnud enam valikut. Kui juuni alguses selgus, et libarahvuslikkusest nõretav EKRE koos Keskerakonnaga hääletasid maha eestikeelsele alusharidusele ülemineku eelnõu, mis oli Reformierakonnale väga oluline, viisin presidendile ettepaneku kõigi keskerakondlike ministrite ametist vabastamiseks. Eestikeelne haridus on meie riigi üks kõige olulisem julgeoleku tagatis ja ma olen uhke, et me sellele üleminekuks vajaliku eelnõu juba uues valitsuses koos Isamaa ja sotsidega vastu võtsime. Me tegime ära selle, mida ükski valitsus polnud 30 aasta jooksul ära teha suutnud. Selle üle võime kõik uhked olla.
Aga sellega tõmban ajalootunnile joone alla ja pööran pilgu tulevikku. Me läheme riigikogu valimistele vastu väga keerulisel ajal. Sõda jätkub ja see paneb oma pitseri kogu Euroopale, tegelikult kogu maailmale. Ma ei tea, millal sõda lõpeb, keegi ei tea – aga ma tean, et see ei lõppe Putini võiduga. Ma ei usu, et Venemaast enam kunagi saab usaldusväärset partnerit ülejäänud maailma silmis. Me peame harjuma mõttega, et me elame terroristliku paariariigi naabruses ja et me ei tohi hetkekski kaotada valvsust.
Valimistele vastu minnes on see veel eriti oluline. Tänaseks on selge, et valimiste suur vastasseis saab olema Reformierakonna ja EKRE vahel. Me esindame kahte kardinaalselt erinevat suunda Eesti jaoks. See on valik vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda väikeriigi vahel. Me uskusime pikka aega, et Eesti rahvas tegi need valikud juba siis, kui me taastasime oma iseseisvuse ja liitusime Euroopa Liidu ning NATOga. Ei kunagi enam üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, ei kunagi ilma liitlasteta, ei kunagi ilma sõpradeta – need olid meie valikud. Ja ometigi oleme 30 aastat hiljem olukorras, kus isa Mart moodustab riigikogus toetusrühma Euroopa Liidust lahkumiseks, poeg Martin nõuab liitlaste lendurite lahkumist Ämarist, sest nood levitavat homopropagandat ja Püha Varro arvates pole vahet, mis lipp Pika Hermanni tornis lehvib. Palju huvitavaid mõtteid, nagu öeldi kunagi ühes reklaamis. Õudne on aga see, et need mõtted ja plaanid on tehtud täiesti kaine kaalutlusega ning valitsusjuhiks pürgiva erakonna juhtide poolt.
Suure tõenäosusega moodustab üks meist kahest erakonnast järgmise valitsuse. Reformierakond annab endast kõik selleks, et võita valimised ja vältida Eesti jaoks hukatusliku tee valikut, millele meid tahab suunata EKRE. EKRE propageerib maailmavaadet, milles Eesti asub väljaspool Euroopa Liitu ja NATOt. Meie arvates on üksi olemine kõige lühem tee iseseisvuse kaotamise poole. Kui see ei ole laupkokkupõrge kahe erineva suuna vahel, siis mis on? Selle valiku teevad inimesed 5. märtsil.
Pean oluliseks märkida, et Reformierakond on valmis koalitsiooni moodustama kõigi ülejäänud riigikokku pääsevate erakondadega. Meie punane joon läheb EKRE lävepaku juurest ja üle selle lävepaku me ei astu. Kõigi teiste erakondadega oleme valmis ühisosa otsima ja meie võimalikku koostööd võib takistada matemaatika aga mitte tahtmine.
Head kuulajad,
Tegeledes lühiajaliste kriisidega, ei saa me silmist kaotada suuri tulevikuväljakutseid, mis Eesti ees seisavad. Me tahame, et Eesti oleks targa majandusega edumeelne riik, kus kedagi ei jäeta maha. Oleme teinud erinevates töörühmades väga palju tööd ja kaasanud oma ala eksperte, et panna kokku hea valimisplatvorm. Selle valimisplatvormi fookuse võib ära märkida nelja sõnaga – julgeolek, toimetulek, innovatsioon ja vabadus.
Julgeolek on Eesti jaoks eksistentsiaalne mõiste. Iga normaalne eestimaalane, kes hindab meie iseseisvust ja sini-must-valget lippu Pika Hermanni tornis, saab aru, et ilma julgeolekuta ei ole meil mõtet rääkida muudest eesmärkidest. Ühest küljest näitas Venemaa 24. veebruaril, et oma ettearvamatuse ning agressiivse ahnusega on nad ohuks kõigile oma naabritele, kogu reeglitel põhinevale maailmakorrale. Teisest küljest, nii paradoksaalne, kui see ka pole, äratas see sõda tõeliselt Ukraina kui rahvuse ja võimaldas Ukraina tõusu maailmaareenile. Kui keegi ei olnud veel aru saanud, et ukrainlased ei ole venelased, siis nüüd teavad seda kõik.
Vastupidiselt soovitule tugevdas Venemaa oma agressiooniga Ukraina vastu meie julgeolekut. Selle tulemusel saab Läänemere piirkond juurde kaks uut NATO liiget – Soome ja Rootsi – ning see teeb meid kõiki vähem haavatavateks. Samuti näitasid venelased väga selgelt kätte need kaitsevaldkonnad, mida me Eestis veelgi tugevdama peame. Õhutõrje, rannakaitse ja suurem liitlaste füüsiline kohalolu Eestis on ainult mõned näited sellest. Seepärast on Reformierakonna eesmärk ja lubadus lähima nelja aasta jooksul hoida meie kaitsekulutused 3% juures SKPst. See on kahtlemata suur kulutus, aga see on meie vabaduse hind.
Me peame toetama Ukraina ühiskonda võitluses agressoriga kõigil tasanditel. Me ei saa selles konfliktis jääda neutraalseks, meie ei tohi seda barbaarsust vaikides pealt vaadata.
Neutraalsus ei ole maailmavaade, neutraalsus on ükskõiksus. Ükskõiksus ebaõigluse ja vägivalla vastu. Ükskõiksus, mille tagajärgi tunneme alles siis, kui ise hädas oleme ja märkame, et mitte keegi meile appi ei tule. Ja ärgem tehkem endale mingeid illusioone – kui EKRE tuleb võimule, reedab ta Ukraina ja selle läbi ka Eesti tuleviku.
Eesti diplomaatia peab järjekindlalt taotlema Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamist ja Venemaalt kõigi tema poolt Ukrainale tekitatud kahjude hüvitamist. Rahvusvaheliste reeglite rikkumine ja sõjakuriteod ei tohi jääda karistuseta. Venemaa peab Ukraina hävitamiseks alustatud sõjas strateegiliselt lüüa saama. Sellest sõltub rahu ja julgeolek terves maailmas.
Meie julgeoleku üks olulisemaid nurgakive on ühtne ja ühes inforuumis toimiv ühiskond. Sellise ühiskonna eelduseks on ühtne keeleruum. Me oleme eestikeelsele haridusele üleminekuks vajaliku seadusandluse vastu võtnud ja järgneva nelja aasta jooksul teeme kõik endast oleneva, et see rakenduks täiel määral.
Veel üks oluline lubadus – selleks, et tagada Eesti rahvuslikku julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ning Eesti riigi väärtuseid, peatame terrorismi toetavate riikide kodanike valimisõiguse. Sellise piirangu vastased on väitnud, et kohalikud omavalitsused ei oma nagunii otsustuspädevust riigi julgeolekut puudutavates küsimustes. See väide ei vasta absoluutselt tõele. Muuhulgas on just kohalikud omavalitsused need, kes on valdavas osas haridusküsimuste eest vastutavad. Senine kogemus näitab väga selgelt ka seda, et just teatud kohalikud omavalitsused on olnud kõige suuremad pidurid eestikeelsele haridusele ülemineku teel.
Praeguse ajastu paradoks on, et julgeolek on tegelikult läbiv teema pea kõigil elualadel. Ka rääkides toimetulekust, räägime me paljuski julgeolekust. Koroonakriis muutis turumajanduse toimemehhanisme ja paraku mitte paremuse poole. Kui varasemalt konkureeriti paremate hindade või efektiivsusega, siis nüüd on kohati tunne, et konkureeritakse ainult toetustele. Paraku on see trend jätkuv ka praeguses sõja poolt tekitatud majanduskriisis. Selge on see, et ükski riik ei suuda lõpmatult ja jätkusuutlikult turgudel toimuvat turbulentsi maksumaksjate rahaga leevendada. Ka kõige rikkamate riikide rahakotid jooksevad varem või hiljem tühjaks. Pikemas perspektiivis ohustab riiklike toetuste müriaad vabal konkurentsil põhinevat turumajandust. Reformierakond on aga alati seisnud vabaturumajanduse ja madalate maksude eest. Need on teemad, mida peame tõstatama mitte ainult siseriiklikult, vaid ka Euroopa Liidu tasandil. Kas Eesti-sugune väikeriik saab selles osas midagi muuta? Kindlasti saame. Meid kuulatakse praegu rohkem kui kunagi varem. Ja me peame seda ära kasutama selleks, et pöörata Euroopa Liit tagasi turumajanduse teele.
Loomulikult peab riik tulema appi neile, kes abi vajavad ja seda eriti kriisi aegadel. Oleme teinud seda praeguse valitsusega ja teeme ka tulevikus, kui on vaja. Oleme toetanud strateegilisi ettevõtteid ja oleme maksnud inimestele energiatoetusi. Me ei jäta kedagi maha. Aga… Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Parafraseerides John F. Kennedyt: “Ära küsi, mida riik saab sinu jaoks teha, küsi parem, mida sina ise enda jaoks teha saad“. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse või toetusteks. Lõppkokkuvõttes oleme me ise need, kes maksavad makse ja kellelt kokku korjatud raha riik parema äranägemise järgi jaotab. Veel kord – ei mind ega meid jäta külmaks inimeste mured kõrgete energiakulude ja inflatsiooni tõttu. Ja me aitame abivajajaid. Seejuures peame vältima olukorda, kus riik oma maksukoormust tõstes hakkab omakorda inimeste toimetulekut ohustama. Ja kus vähegi võimalik, peavad toetused olema suunatud neile, kes tõepoolest hädas on. Me peame toime tulema täna ja me ei tohi oma lastele pärandada võlaorjust. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades.
Praegu on riigieelarve on puudujäägis – see pole jätkusuutlik. Seepärast viime tavapärasest tugevama majanduskasvu korral riigieelarve tasakaalu nelja aastaga. Eelarvetulusid tuleb kasvatada maksukoormust tõstmata läbi innovaatilise ja teadmismahuka majanduse ning tarkade kuluvalikute ja struktuursete reformidega. Majandusolukorra olulise halvenemise puhuks peavad riigil ja omavalitsustel olema piisavad finantspuhvrid ja usaldusväärsus, et laenuvajaduse korral katta see soodsalt. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda.
Toimetuleku probleemide lahenduseks ei ole astmeline tulumaks ega võlgu elamine. Jätkusuutlikum ja õiglasem on maksuvaba miinimumi tõstmine kõigile ja vastutustundlik rahanduspoliitika. Oleme lubanud kaotada maksuküüru, mis tegelikkuses tähendabki tagasiminekut ühtlasele ja ühetaolisele tulumaksule. Praegune tuhandete astmetega maksusoperdis on mitte ainult keerukas ja ebaefektiivne, vaid pärsib ka inimeste edasipüüdlikust.
Suur osa viimase aja inflatsioonist ning majandusprobleemidest on tingitud energiahindade järsust kallinemisest Putini alustatud energiasõja tõttu. Seepärast peame väga oluliseks eesmärgiks luua keskkond, kus Eesti inimestele ja ettevõtjatele on tagatud energeetika varustuskindlus ja soodne hind. Oleme eemaldanud takistusi taastuvenergia arengult, mis aitavad kiiremas tempos luua uusi võimsusi, mis tagavad kindla, soodsa ja jääkideta, puhta tootmise.
Reformierakond toetab tuumaenergia kasutuselevõttu Eesti energiamajanduses. Kui koostatav analüüs annab positiivse hinnangu, teeme vajalikud ettevalmistused, et uue põlvkonna tuumajaama kasutuselevõtt oleks võimalik juba 2030. aastal.
Head kuulajad! Rohereform ei ole mitte ainult energeetikaga seonduv, vaid kõige rohkem innovatiivsust sisaldav muutus majanduses.
Kõrgema lisandväärtusega majandusmudeli ning innovatsiooni poole pürgimine on pidev protsess, mis on alati olnud Reformierakonna visioonis olulisel kohal. Eesti ei saa oma väiksuse ning asukoha tõttu olla madalapalgalisi töötajaid ja masstoodangut pakkuv riik. Meie tugevus ja võimalus on teaduspõhises lähenemises ja innovatsioonis. Just praegu toimub kogu maailmas järjekordne tööstuslik revolutsioon. Ma räägin loomulikult rohereformist või olgem ausad – roherevolutsioonist. Ajaloost teame, et esimene tööstusrevolutsioon tõi kaasa nn ludiitide mässu, mille käigus töölised lõhkusid masinaid ja tapsid vabrikante, kes oma tehastes võtsid kasutusele aurujõul töötavad kangasteljed. Ka roherevolutsiooni vastu võideldakse, peamiselt küll poliitiliselt. Võitlevad need, kes ei usu ega saa aru, et progressi pole võimalik peatada. Eestis on muidugi sellegi vastuseisu oma lipukirjaks teinud EKRE. Neil on jäänud kahe silma vahele see, et iga suur paradigmamuutus ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogias toob endaga alati kaasa tohutud uued võimalused. Toob kaasa ka riske, aga selles olukorras on tarvis näha neid uusi võimalusi. Ja neid võimalusi ei naudi enamasti mitte pidurid, vaid need, kes esimestena avanevatest arengutest kinni haaravad. Tuletan meelde, et elekter on hetkel odav neis riikides, kes on õigel ajal investeerinud taastuvenergiavõimsustesse.
Ei looduses ega majanduses ole nii, et suured söövad väikeseid, vaid reegel on, et kiired söövad aeglaseid. Seetõttu on ka Eestil, vaatamata oma väiksusele, tohutud võimalused olla selles käimasolevas tööstusrevolutsioonis võitjate poolel. Me oleme väikesed, aga me oleme korduvalt näidanud, et suudame olla kiired. See on toonud meile suurt edu varem ja ma olen kindel, et kui tegutseme targalt, saab ka roherevolutsioonist meie edukuse tunnusmärk.
Poliitikutel ja riigil on rohereformis väga oluline roll. Me peame looma seadusandliku raamistiku, mis soosib rohelisemaid tehnoloogiaid ning vajadusel olema valmis koos erasektoriga investeerima. Eelkõige aga ei tohi riik olla takistuseks ja pidurdajaks uute tehnoloogiliste lahenduse kasutuselevõtul. Energiasõjas ja rohereformi soodustamiseks on vaja planeeringuid menetleda sõjaaja kiirusega ehk senisest oluliselt kiiremini. Innovatsioon rohemajanduses tõstab Eesti majanduse konkurentsivõimet, parandab investeerimiskeskkonda ning kasvatab Eesti inimeste jõukust. Ikka selleks, et meie loodus püsiks ning jätkusuutlik majandus tagaks inimeste heaolu.
Lõpetuseks mõned sõnad vabadusest. Mul on hea meel, et oleme 30 aastaga jõudnud samasse kohta kui ülejäänud Lääne-Euroopa riigid, kus vabadus ja vaba olemine on iseenesest mõistetavad. Paraku on siingi põhjust muretsemiseks ja jälle kord ei saa ma ei üle ega ümber EKREst ja nende populistlik-nihilistlikest rünnakutest õigusriigi ning inimeste põhivabaduste vastu. Olen juba pikemat aega murega jälginud, kuidas EKRE liidrid sihikindlalt seavad kahtluse alla nii meie politsei, prokuratuuri kui ka kohtute pädevuse. Sellega seatakse tegelikult kahtluse alla kogu meie õigusriigi aluspõhimõte – võimude lahusus ning see, et võim peab lähtuma õigusest, mitte õigus ei ole sellel, kellel on võim. Ei ole mingit põhjust arvata, et EKRE ei jätka rünnakuid meie demokraatia ja põhiseaduse vastu võimule tulles. Küll lendaksid kohtunike pead ja kurjategijateks saaksid tembeldatud mitte ainult arstid, politseinikud ja prokurörid, kes oma tööülesandeid täidavad, vaid kõik need, kes julgevad EKRE juhtide poliitilist tahet mitte järgida. Seda ei tohi lasta juhtuda, EKREst ei tohi saada valitsusparteid.
Ainuke realistlik võimalus seda vältida on osaleda 5. märtsil riigikogu valimistel ja toetada Reformierakonda. Meie omalt poolt peame kogu meeskonnana tegema kõik selleks, et Reformierakond oleks valimiste võitja, sest seekordsetel valimistel on kaalul palju rohkem kui üksnes võit 5. märtsil. Kaalul on ka see, milline on Eesti 10-20-30 aasta pärast. Kaalul on see, millises Eestis kasvavad üles meie lapsed ja lapselapsed. Kas oleme avatud, sõbralik, läänelik, edukas, tark, iseseisev ja rahvusvaheliselt kuulatud riik või endasse tõmbunud tige väikeriik.
Head sõbrad, päris lõpetuseks pean teiega jagama veel üht siiani hästi hoitud saladust. Te kõik teate ja mäletate, et aastate vältel on ikka Eestis otsitud oma Nokiat. Oleme seda müstilist Nokiat otsinud maa alt ja maa pealt, põlevkivist kuni e-riigini välja. Käesolevaga võime kuulutada otsingud lõppenuks, sest meie oma Nokia on leitud. Ta on tegelikult olnud meil kõigil kogu aeg silme ees ja nähtaval, aga selleks oli vaja erakordseid sündmusi, et teda ära tunda. Venemaa agressioon ja sellele järgnenud sõja eest põgenevate ukrainlaste tulek Eestisse näitasid veel kord, et Eesti inimesed ongi meie oma Nokia. See, millise abivalmiduse ja soojusega me võtsime vastu sõjapõgenikke, see, millise lahkusega me toetame Ukrainat nende jätkuvas võitluses – see näitabki meie suurust. See näitab meie kui rahva sisu ja sisukust, see näitab seda, et selle maalapikese kõige suurem aare, meie oma reliikvia ja meie oma Nokia, ongi Eesti inimene. Me võime omavahel puselda, vaielda, olla kurjad ja kinnised, aga meil on süda õiges kohas, ja selle südame suurus paistab kõige paremini välja siis, kui häda on kõige suurem.
Sarah Churchill – Winston Churchilli tütar – sõnastas oma isa moto niimoodi: ”Sõjas tuleb anda ilma arvet pidamata, võidelda haavadest hoolimata, näha vaeva ilma puhkust nõudmata, teha tööd ilma tasu küsimata”. Praegu käib Euroopas jälle suur sõda. See sõda puudutab meid kõiki, kas me tahame seda või ei. Ja see sõda toob kaasa kannatusi ka meile, kuigi meie kannatused on kujuteldamatult väiksemad, kui on ukrainlastel, kes tegelikult sõdivad ka meie eest. Kui me tahame rahu, kui me tahame, et meie ei ole järgmine sihtmärk Venemaale, peame me toetama Ukrainat. See sõda ei lõpe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me peame need ära kannatama, me ei tohi alla anda ja me ei anna alla. Ei kunagi enam üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all…. Seepärast peame olema valmis andma arvet pidamata ja võitlema haavadest hoolimata.
Me oleme suured ja suuremeelsed, kui aitame hädasolijaid ja me oleme väiksed ning väiklased, kui otsime kõigis ainult omakasu. Koos me võidame niikuinii!!!
Ma olen tänulik, uhke ja väga õnnelik, et olen saanud olla sellise riigi ja rahva peaminister. Ma kinnitan teile, et Eesti on kindlates kätes.