Kui inimesi on vähe ja me ei taha suurendada võõrtööjõu sisserännet, peame panustama oma inimestele. Peaaegu kõik need lahendused eeldavad haridussüsteemi panust tänaste probleemide lahendamisse.
President kuulutas sel nädalal välja 2023. aasta riigikogu valimised. Rahvusülikooli juubelil 1. detsembril küsisid paljud ülikooli kolleegid, kas kandideerin uuesti ja kuidas seal parlamendis ka on. Vastasin, et seal on teistmoodi kui arvasin: olen positiivselt üllatunud, et rahvasaadikute hulgas on väga palju kompetentseid inimesi, kes tunnevad hästi oma valdkonda. Ja valdkondi, mida riigijuhtimiseks on vaja tunda, on ju üüratult palju. Otsustasin uuesti riigikokku kandideerida, sest on tugev tunne, et saan tõesti midagi ära teha.
Jutud sellest, et parlament on vaid kummitempel, ei vasta tõele. Sõltub ikka inimesest, kompetentsist ja kogemusest. Ma ei ole nõus ka sellega, et koalitsioon ja opositsioon ei või seljad kokku panna.
Olgu õpetajate järelkasvu tagamine, kõrghariduse rahastamise tõus või eestikeelsele haridusele üleminek – praegu on lootust, et nende oluliste haridusküsimuste otsustamisel ei sõltu seisukoht sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis. Tulin poliitikasse kindla plaaniga saavutada haridusvaldkonna probleemide lahendamiseks erakondade ülene kokkulepe. Olen rõõmus, et mul õnnestus luua riigikogus kõrghariduse toetusrühm, kuhu kuulub 30 saadikut ja esindatud on kõik erakonnad.
Kõrghariduse toetusrühm korraldas avalikke arutelusid, mille tulemusel sündis raport „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“. Selles dokumendis osutasid riigikontrolör, rektorid, üliõpilased, tööandjad, hariduseksperdid ning rahastajad kõrghariduse katastroofilisele olukorrale.
Usun, et selle põhjaliku kokkuvõtte sünd aitas kaasa, et valitsus otsustas alates 2023. aastast tõsta igal järgneval neljal aastal kõrgkoolide tegevustoetust 15%. Võitleme edasi selle eest, et kõrgharidusel ja teadusel oleks piisav rahastus. Lahendamist ootab tudengite toimetuleku küsimus, sest vajaduspõhised toetused (75-200 eurot kuus) ja tulemusstipendiumid (100 eurot kuus) ei vasta elukalliduse tõusule.
Mida ühiskond ülikoolidelt praegu ootab?
Kõrghariduse vältimatule tähtsusele viitab asjaolu, et valitseb suur spetsialistide puudus aladel, mis nõuavad kõrgharidust. Eesti vaevleb töökäte puuduses ja see on suur probleem, millega järgmine riigikogu peab tegelema.
Olukord läheb üha hullemaks. Lihtne näide: koroonapandeemia ajal kasvas Eestis massiliselt koduloomade hulk, peredesse võeti nii kasse, koeri kui ka eksootilisi loomi. Kui mõni värske loomaomanik nüüd oma lemmikuga arsti juurde peaks minema, tabab teda halb üllatus: loomaarstide arv pole kasvanud samas tempos lemmikloomade kasvuga. Ent ka polikliinikutes ja haiglates on järjekorrad.
Keeruline on olukord paljude eriarstidega, samuti erakorralises meditsiinis ja perearstinduses. Päevauudistes on teada antud, et mõne Tallinnas asuva haigla ees võivad kiirabiautod oodata tunde, enne kui saavad patsiendi erakorralise meditsiini osakonda üle anda. EMO-d on üle koormatud; haiglates on arstid ning õed üle koormatud. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel oli põhjamaa riikides keskmine õdede arv 1000 elaniku kohta 2020. aastal 13,8, samas kui Eestis oli see arv 6,3.
Eesti tervishoiusüsteemi oleks kohe vaja juurde 3000 õde. Kallid aparaadid vajavad radioloogiatehnikuid ja haiglate laborid bioanalüütikuid. Värske riigikontrolli raport ütleb, et 2022. aasta suvel oli meil 54 perearsti nimistut (72 500 patsiendiga), kus oli asendusarst.
Meil on väga suur puudus õpetajatest. Matemaatika, füüsika, keemia ja loodusainete õpetajate puudus viib omakorda selleni, et koolist saadud haridus ei võimalda asuda õppima inseneriteadusi, loodus- ja tehnikavaldkonna aineid. Kunstide ja humanitaarainete õppijate kohta öeldakse naljaga pooleks, et mõnigi neist pole mitte sügava humanitaarse huviga, vaid otsib eriala, kus ei ole vaja matemaatikat.
Õpetajate järelkasvu vajadus muutub eriti teravaks eestikeelsele haridusele üleminekul, kuna ilmselt tuleb puuduliku keeleoskuse tõttu välja vahetada tuhandeid õpetajaid. IT spetsialiste on puudu ca 40 000. Tööturg vajab palju enam ka tehniliste oskustega spetsialiste ja insenere, nt töötlevas tööstuses on puudu 2/3 inseneridest. Neid vajavad nii ehitusvaldkond, energeetika ja kaevandus kui ka metalli- ja masinatööstus. OSKA raporti järgi takistab töötajate puudujääk töötlevas tööstuses Eesti majanduse arengut. Tööjõupuudus vähendab meie kõigi võimalusi elada head elu.
Mis on tööjõupuuduse põhjused?
Statistikaameti andmete kohaselt 1990-ndatel sündimus kahanes järsult: 25 000-lt lapselt 12 000-ni aastas. Ligi 10% on vähenenud nende noorte hulk, kes keskkooli lõpetades jätkavad õppimist Eesti kõrgkoolides. Seetõttu on häid tudengikandidaate kordades vähem, ent õppekohtade arv pole samavõrra vähenenud.
Kas meil on liiga palju ülikoole või liiga palju õppekohti? Enamikul juhtudel on sarnast eriala võimalik õppida vähemalt kahes kõrgkoolis, ärindust ja haldust koguni seitsmes kõrgkoolis, tehnikat ja tootmist viies ning kunste viies kõrgkoolis, arhitektuuri aga neljas kõrgkoolis. On ilmne, et õppekohtade jaotus erialade vahel ei vasta sellele, kuidas kasvab nõudlus spetsialistide järele.
Kutsekoda ja Eesti Tööandjate Liit on juba aastaid löönud häirekella ja hoiatanud, et Eesti riik ei ole kestlik, kui kohe ei tehta midagi selleks, et tööturg ja haridussüsteem vastavusse viia. Kõrgkoolidel on vastutus mitte ainult kõrgharitud spetsialistide koolitamisel, vaid ka üldisel tööjõupuuduse probleemi lahendamisel.
Töökäte puudust saab ravida haridus
Töökäte puudusele on erinevaid lahendusi: aidata tööturule neid, kes sealt praegu eemal; tuua sisse võõrtööjõudu; meelitada koju võõrsile rännanud eestlasi või teha ära sama hulk tööd väiksema arvu inimestega ehk suurendada olemasoleva tööjõu tootlikkust. Kui inimesi on vähe ja me ei taha suurendada võõrtööjõu sisserännet, peame panustama oma inimestele. Peaaegu kõik need lahendused eeldavad haridussüsteemi panust tänaste probleemide lahendamisse.
Meil on vaja lahendada ära mõned väga suured probleemid. Esiteks on tööturul väga palju eri- ja kutsealase hariduseta inimesi, kellel on vaid põhi- või üldkeskharidus. Mida enam automatiseeritud on tootmine, seda kõrgemalt haritud peab olema tööjõud. Mõtlemapanev on, et erialase hariduseta inimeste osakaal on kõrgeim just nooremas vanuserühmas.
Mis on suure väljalangevuse ja haridustee katkemise põhjus? Õpioskuste puudumine, kodust saamata jäänud töökasvatus? Teiseks oleme väga vähe tähelepanu pööranud mitteõppivatele ja -töötavatele noortele, keda on kümneid tuhandeid. Ligi pool töötutest noortest ei ole mingisugust eriala omandanud. Paljudel neist on hariduslikud erivajadused, ent haridustee katkestamist ja väljalangemist saaks ära hoida, kui neil oleks tõhus tugispetsialistide abi alusharidusest peale.
Ka õpetamine peab muutuma. Õppija peab ise võtma vastutuse oma õppimise eest, õpetaja aga aitama tal leida üles ning arendada välja oma tugevused ning saada hakkama oma nõrkustega.
Kolmandaks peaks suure muutuse tööturule tooma eestikeelsele haridusele üleminek. Praegu jõuab venekeelse põhikooli lõpetanutest kõrgkooli 10% vähem noori kui neid, kes lõpetavad eestikeelse või keelekümbluskooli. Neljandaks, teame, et muukeelse elanikkonna võimalused tööd saada sõltuvad eesti keele oskusest. Seetõttu peame tegema rohkem pingutusi riigikeele oskuse parandamiseks.
Viiendaks, kiireima tööjõuvajaduse kasvuga info- ja sidesektori, heaolu- ja tervise valdkonnale tuleb leida piisav arv õppureid. Probleem on, et kuigi IT-erialade populaarsus on kasvanud, siis on see ilmselt toimunud tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas õppijate liikumisega infotehnoloogia valdkonda. Nii oleme olukorras, kus tehnika, tootmise ja ehituse erialade üliõpilaste arv kõrghariduse esimesel astmel on kümne aastaga langenud 39%!
Kokkuvõtteks võib öelda, et see, mida me seni oleme teinud, ei vii meid edasi. On aeg tunnistada, et me peame tegema midagi teisiti: nii üldhariduses, kutsehariduses, kõrghariduses kui ka elukestvas õppes. Uurimistööde ja teadmuspõhises poliitikakujundamises osalemise kaudu peavad ülikoolid olema eestvedajad ka tööjõukriisi lahendamisel. Meie rahvusülikool saab siin olla eestvedaja.