Nursipalu harjutusvälja laiendamine on möödapääsmatu, kuid kaitseministrina pean väga oluliseks, et seda tehes tegutseme läbipaistvalt ja kohalikke kogukondi kaasates. Aga varugem üksikasjadega veel veidi kannatust, sest lähtume vanarahva tarkusest, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Sest jutt ei ole ei vähemast ega rohkemast kui kogu Eesti julgeolekust.
Kui Venemaa Föderatsiooni väed ööl vastu 24. veebruari Ukrainasse tungisid, sai hoobilt selgeks, et maailma pole enam endine. Suure naabri agressioon oleks võinud kiiresti teha lõpu nii Ukraina riigile kui ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri senistele alustaladele. Kuid Ukraina rahvas on näidanud üles ülimat vaprust ja sitkust ning sissetungijad taganema sundinud.
Ehkki agressorarmeel on ülekaal isikkoosseisu, relvastuse ja laskemoona arvestades, on kujunenud ülitähtsaks asjaolu, et Ukraina väed on paremini välja õpetatud ning saanud lääneriikidelt aina rohkem relvaabi, mida nad on kiiresti kasutama õppinud.
Me ei tohi siiski unustada traagilist asjaolu, et Ukraina rahvas on maksnud ja maksab ikka veel päevast päeva ränka hinda.
Kaitseministeeriumi, kaitseväe ja teiste sõjalise riigikaitsega tegelevate asutuste ülim eesmärk on, et Eesti rahvast selline saatus kunagi enam ei tabaks. Seetõttu on Eesti kaitsevõimet viimastel aastatel väga kiiresti arendatud ja rahvusvahelise julgeolekuolukorra tõttu tuleb tempot isegi lisada.
Eesti kaitse-eelarve jõuab 2023. aastal esimest korda miljardi euroni ning ületab 2024. aastal sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes kolme protsendi piiri. Sellega näitame, et võtame Eesti riigi kaitset tõsiselt.
Oleme täiesti teadlikud sellega kaasnevast kohustusest, et iga maksumaksja usaldatud euro toodaks maksimaalset kaitsevõimet. Selleks investeerib Eesti palju uutesse ja parematesse relvasüsteemidesse, varustusse ja laskemoona. Näiteks on end Ukrainas üliolulisena näidanud kaudtuli ehk suurtükid ja mitmikraketiheitjad, millega on suudetud agressorile nii eesliinil kui ka sügaval tagalas tõsist kahju tekitada.
Lõuna-Eesti julgeoleku vaatest on oluline, et just seal paiknev 2. jalaväebrigaad viiakse üle soomustransportööridele ning brigaad saab juurde täiendavad K9 Kõu liikursuurtükid. Eesti sõjaaegse kaitseväe suurus ulatub varsti rohkem kui 36 000 võitlejani, kuivõrd maakaitset suurendatakse kaks korda 20 000 võitlejani. Sammhaaval suurendame ajateenistusse kutsutavate hulka.
“Alates 2014. aastast, kui Venemaa okupeeris Ukrainale kuuluva Krimmi ja osa Donbassist, paiknevad Eestis liitlasüksused.”
Eesti teeb oma suuruse kohta väga palju sõjalise riigikaitse heaks. Meie väiksuse tõttu on samal ajal ülioluline, et meil oleks palju tugevaid liitlasi. Seetõttu on Eesti 2004. aastast saadik NATO liige. Alates 2014. aastast, kui Venemaa okupeeris Ukrainale kuuluva Krimmi ja osa Donbassist, paiknevad Eestis liitlasüksused.
Sel suvel Madridis peetud NATO tippkohtumisel otsustas allianss oma idatiiva kaitset veelgi tugevdada. Eesti kaitsekilp läheb ühe tammise kihi võrra tugevamaks, sest meie kaitseks loome koos liitlastega diviisi struktuuri. Allkirjastasin 8. novembril Suurbritannia kaitseministriga ühise kokkuleppe, millega britid suurendavad oma sõjalist panust Eesti kaitseks.
Liitlased on valmis Eestisse tulema, kuid selleks peame olema head võõrustajad, pakkudes tasemel majutust, hooldusvõimalusi ja harjutusalasid. Liitlassõdurid peavad saama harjutada külg külje kõrval ühes Eesti kaitseväelastega, et meie maastikku ja olusid peensusteni tundma õppida.
Praegu kasutatavad harjutusväljad on Eesti vajadustele kitsaks jäänud. Kaitsevägi ja siin meie kaitseks asuvad liitlased saavad teha suuremate üksuste taktikalisi harjutusi ja laskmisi, sh soomusmanööver ja kaudtuli, vaid ühes paigas ja see on Kaitseväe keskpolügoon, mille võimalused on paraku ammendunud. Vabu aegu tuleb otsida tikutulega.
Keskpolügoon on hõivatud pea aasta ringi. Kuid parimad üksused ja moodsaim varustus ilma väljaõppeta on nagu tippsportlane ilma treeninguta. Seetõttu ongi kaitseväe üksuste ülesandeks rahuajal pidev väljaõpe. Juba ajateenijad peavad saama parimad tingimused oskuste omandamiseks, et neid hiljem reservväelastena kinnistada.
Seisame silmitsi olukorraga, kus “jõusaalid” on jäänud väikeseks. Eesti riigikaitse vajab veel üht suurt harjutusvälja. Seal saaksid meie jalaväe lahingumasinad harjutada pataljonina manööverdamist ja lahinglaskmisi. Eesmärk on harjutada ka täiendavaid lahingutoetuse elemente, et lihvida keerulist tule koordineerimist.
Harjutusvälja asupaika otsides on olnud võtmetähtsusega kaks faktorit. Esiteks puudub Võru lähedal piisavalt suur harjutusväli. Teiseks oleme pidanud algusest peale väga oluliseks põhimõtet, et laiendus peaks puudutama võimalikult vähe inimesi ja keskkonda.
Eestimaa kaarti vaadates sai meile kiiresti selgeks, et ainus realistlik lahendus on Nursipalu harjutusvälja laiendamine. Eelis on, et saab ära kasutada juba olemasolevat kaitsetaristut: Nursipalu harjutusvälja, Tsiatsungõlmaa harjutusala ja Sänna ladusid. Neid ja ümberkaudseid valdavalt metsaseid ja soiseid riigimaid liites on võimalik tekitada ühtne maatükk koos ohualadega nii, et kohalike inimeste elu võimalikult vähe häiritud saaks. Ülioluline on arvestada ka ohualadega.
Mulle on tähtis läbipaistvus. Kui olime oma esialgse analüüsi teinud, kohtusin oktoobris Antsla, Rõuge ja Võrru valla juhtidega ning teavitasin neid võimalikust harjutusvälja laienemisest. Leppisime kokku, et järgmiseks kaardistavad eksperdid huviala täpsed piirid ning tulevad plaanide valmides neid valdadele tutvustama. Kui oleksime pooltoored plaanid kohe “lehte pannud”, oleks see vallarahvas ainult tarbetut segadust tekitanud.
Praegu käibki kibe töö selle nimel, et laiendus puudutaks võimalikult vähe eramaid- ja hooneid ning oleks võimalikult palju kasutatud riigimaid. Palume seetõttu veel veidi kannatust.
Oleme kokku leppinud, et 21. novembril tutvustame oma plaane Antsla, Rõuge ja Võru valla volikogule ning võtame seejärel eraldi otse ühendust iga maaomanikuga, kelle kinnistu huvialasse jääb. Samuti on väga oluline mõista, et plaanide tutvustamine on alles protsessi algus, sest asume seejärel omanikega maade omandamise asjus läbi rääkima ja leiame mõne aasta jooksul kõigile sobivad lahendused. Midagi ei sünni üleöö.
Mitut kodu, talu või suvemaja laiendus puudutab, selgub laiendamise plaanide täpsustumisel. Samal ajal on selge, et täiesti kohalikku elu häirimata pole võimalik ühtegi suuremat projekti ellu viia.
“Me saame teha kõik mis võimalik, et need inimesed tunneksid, et nad on saanud õiglase lahenduse.”
Saame täiesti aru nendest kohalikest elanikest, kes on üles ehitanud isatalu või mitmendat põlve piirkonnas maad harinud või metsa hooldanud. Koduõues kasvava tamme või enda kätega istutatud õunapuu emotsionaalset väärtust ei suuda me kuidagi hüvitada. See on mõõdetamatu. Aga me saame teha kõik mis võimalik, et need inimesed tunneksid, et nad on saanud õiglase lahenduse.
Eesti on õigusriik ja asju aetakse seaduse järgi. Juba praegu on selge, et need kohalikud inimesed ja pered, kes on valmis riigikaitse nimel oma varast loobuma, on teinud hindamatu panuse meie riigikaitsesse. Eesti riik on nendele inimestele selle eest äärmiselt tänulik. Sest Nursipalu laiendamine on vajalik Eesti iseseisvuse ja julgeoleku tagamiseks.
Üksi ei tohi siiski kedagi jätta. On vaja leida koos maaomanikega selline lahendus, mis oleks võimalikult sarnane senise olukorraga. Harjutusväljaga kaasas käivate ebamugavuste kõrval on võimalik kohalikul kogukonnal saada ka hüvesid. Kaitseministeerium on maksnud olemasolevaid harjutusvälju võõrustavatele omavalitsustele häiringute leevendamise toetust ja sellega aidanud viia ellu kohalikku elu edendavaid projekte. Häiringu hüvitamist on plaanis jätkata.
Samuti on valdadele antud harjutusväljade ümbruse teede rekonstrueerimiseks investeeringutoetusi. Tapa linnaku kogemus näitab, et kaitseväe kohalolu aitab turgutada ka kohalikku majanduselu.
Arvestades harjutusvälja laiendamise protsessi pikkust ja rahvusvahelist ohuolukorda, on Nursipalu laiendamisega vaja alustada kohe. Kaitseministeerium esitab peagi täpse huviala ning asub kohalike inimestega läbirääkimistesse ja lahendusi välja töötama. Lõppeks ei ole küsimus kaitseväe või meie liitlaste kitsas erihuvis, vaid Eesti riigi kestvuses: et me ei peaks eales maksma sama ränka hinda kui Ukraina rahvas.