Meil kõigil on siin maailmas oma koht ning me kõik, vaatamata sellele, mis meid muuhulgas ka eristab, kuulume siia.
Tihtilugu kipume erinevusi aga pelgama. Ühelt poolt on see mõistetav: kui me ei suudaks end ümbritseva suhtes luua üldistusi, oleks meie ajul toimuvale raske hinnangut anda ning evolutsiooniliselt võiks see kujuneda eluohtlikuks. Seetõttu liigitame inimesi tihtilugu mingite väliste tunnuste alusel ebaõiglaselt gruppidesse, mis hinnangut saavat inimest aga üldse ei defineeri.
Silt otsa eest ära
Ka psüühilise erivajadusega inimesi lahterdatakse pahatihti just diagnoosi järgi, mitte muude, palju olulisemate omaduste alusel. Kuna me psüühikahäiretest liiga palju ei tea, suhtume nendega elavatesse inimestesse võõristuse ja hirmuga ning teeme nende kohta järeldusi kuulujutu, filmitegelase või mõne üksiku leheloo alusel. Reaalsusega on neil allikatel reeglina vähe pistmist. Päris elus ei ole inimene tema haigus – nagu epileptikul ei ole kogu aeg krambihoog või südamehaigel infarkt, ei ole ka psüühikahäirega inimesel pidevalt ägedaid haigushooge. Ravimitega saab vaos hoida nii füüsilisi kui ka psüühilisi tõbesid.
Eestis elab praegu umbkaudu 55 000 inimest, kel on psüühiline erivajadus – intellektipuue või elu jooksul diagnoositud ajutine või püsiv psüühiline haigus. Enamik neist elab peredes ja kodudes, umbkaudu 10 000 inimest kasutab aga riigi tuge, et argieluga toime tulla.
Kui ma pea 30 aastat tagasi sotsiaalvaldkonnas alustasin, elas enamus psüühilise erivajadusega inimestest suurtes hooldekodudes. Viimased 15 aastat oleme näinud vaeva selle nimel, et psüühilise erivajadusega inimesel ei oleks ühiskonnas enam «silti otsa ees». Oleme põhimõtteliselt muutnud seda, kus ja kuidas need inimesed koos meiega elavad. Nõukogudeaegsete hiiglaslike nukrate erihooldekodude asemele oleme loonud hulgaliselt maju ja kortereid – üle Eesti, kus psüühilise erivajadusega inimesed saavad elada nii täisväärtuslikku elu, kui nende diagnoos vähegi võimaldab.
Nad on erilised tavalised inimesed nagu me kõik. Mis esmapilgul näib kõrvalekaldena, mahub tegelikult igati normi sisse, kui enda piire avardame.
Nad käivad tööl ja koolis, võtavad osa huviringide tegevusest ja panustavad kogukonna elusse omal moel nagu me kõik. Kõik need on asjad, mis linnadest ja alevitest kaugele jäänud erihooldekodudes võimalikud ei olnud. Tänaseks on alles jäänud veel viimane suur hooldekodu ning ka see suletakse tuleval aastal. Selle elanikud saavad aga uued kodud kogukondades.
Mitte minu tagahoovi!
Psüühikahäiretega inimeste kogukondadele lähemale toomine pole aga sujunud tõrgeteta. Nende aastate jooksul oleme kohanud erinevaid eelarvamusi. Kogukonnad on esitanud küsimusi, mis vahel uskumatunagi näivad. Äkki nad varastavad mu tomatid ära? Kas nad võiksid käia helkurvestiga, et me neid tänaval teistest eristaksime? Need on vaid kaks markantset näidet. On olnud kohtigi, kus kohalik omavalitsus on naabrite vankumatu vastuseisu tõttu loobunud psüühilise erivajadusega inimestele kodu ehitamast. Samas on kogemus ikka ja jälle tõestanud, et psüühilise erivajadusega inimestest saavad sõbralikud, tegusad ja abivalmid naabrid, kes võetakse teiste poolt hästi vastu.
Tasahaaval on suhtumine paranenud ja paraneb aasta aastalt loodetavasti edasi. Siin on abiks just vahetu kogemus: mida nähtavamad on erivajadusega inimesed ühiskonnas, seda vähem on meil hirme ja eelarvamusi ja seda vähem leiame, et nad vajavad kuidagi teistsugust kohtlemist kui teised.
Tänaseks on oma uutesse kodudesse kolinud juba 1700 ja viimases suures hooldekodus ootab oma kodu veel umbes 150 inimest. Tänavuse aasta lõpus ja uue alguses saavad valmis erivajadusega inimestele mõeldud kortermajad Rakveres, Narvas ja Tartus, siis saavad ka nemad oma päriskodudesse kolida.
Psüühilise erivajadusega inimesel on nagu igal teiselgi oma soovid ja unistused, vajadus ennast teostada ja suhelda. Nad on erilised tavalised inimesed nagu me kõik. Mis esmapilgul näib kõrvalekaldena, mahub tegelikult igati normi sisse, kui enda piire avardame. Kui astume eemalehoidmise asemel sammu lähemale, avastame toreda uue naabri või töökaaslase.
Soovitan niisiis kõigil minna vaatama ka foto- ja videonäitust «Eriline on tavaline» psüühilise erivajadusega inimestest ja nende loodud kunstiteostest, mida näeb sel sügisel Tallinnas Fotografiskas ja tuleval aastal mitmel pool Eestis.