201. sõjapäeva õhtu. Viimati kirjutasin sõjakokkuvõte 19 päeva tagasi. Siis oli olukorra kaart sisuliselt kolm kuud püsinud muutumatuna. Praeguseks on toimunud kvalitatiivne muutus.
19. päeva tagasi kardeti venelaste läbimurdeid idas, Severodonetsk oli raskete kaitselahingute järel langenud ja oli ebaselge, kas ukrainlastel jätkub jõudu igal pool rinnet hoida. Olen sõja esimesest nädalast olnud sündmuste hindamisel ehk optimistlikum kui keskmine vaatleja ja saanud selle eest ka kriitikat, mis mõnikord on pannud kahtlema, kas äkki ikkagi hindan positiivseid märke üle ja negatiivseid alla. Ja peaaegu iga kord on ukrainlased näidanud, et olen olnud veel liigagi pessimistlik.
19 päeva eest kirjutasin: «Kuue kuuga ei ole ukrainlased sõda veel võitnud, küll on venelased seda kaotama hakanud. Oleme koos Ukrainaga platool, kus mõneks ajaks on jõudude tasakaal näilisest viigis, aga tegelikult töötab aeg ukrainlaste kasuks.» Selle, tollal veel väga julge väite taga peitus loogika, et ukrainlased saavad pidevalt ja aegamisi suurenevas mahus üha moodsamat ja paremat Lääne relvastust, venelased aga peavad kasutusse võtma üha vanemat, mobilisatsiooniladudes hoitud ja halvasti hooldatud kraami. Venelastel ei ole sõdurite ja ohvitseride tasemel erilist isu sõdida, ukrainlased aga sõdivad oma kodu ja perekondade eest. Venelased ei saa kuidagi uusi üksusi kokku, augustiks näiteks pidi koos olema uus armeekorpus, aga tahetud 15 000 mehe asemel saadi kohale 10 000 ja needki enamasti pooletoobised. Siiski puudus selles arutluses teadmine, kas ukrainlased ikka jaksavad. Ka nende moraal vankus aeg-ajalt, ka nende professionaalsed üksused kandsid ja kannavad suuri kaotusi ja reservistid pidid sõjapidamist käigu pealt õppima.
Nii et mitmekuine sõja dünaamika mõttes platool olemine, eemalseisja jaoks raske ootamine ja sõduri jaoks pideva tule alla rindejoone hoidmine ründerelvade puudumisel oli ikkagi kõhe. Taolises olukorras mängib tahe ehk kõige olulisemat rolli. Napoleon ütles, et sõjas on moraali ja materjali ehk paremas eesti keeles tahte ja terase vahekord kolm ühele. Siia mängib muide ka Ukraina sõprade ja liitlaste tahe olulist rolli. Täna tuleb tunnistada, et kui Ukraina liitlased ja relvaabi andjad oleks sõja alguses sama palju Ukraina võitu uskunud kui Ukraina sõjavägi ja mõned hullud baltlased, oleks sõda juba võidetud. Abi hakkas enam-vähem adekvaatselt saabuma alles siis kui hirmsad vereohvrid olid Ukraina kaitsetahte kaotuseta, aga 20 protsendi territooriumi kaotusega juba kantud.
Täna ei ole aga liitlaste kritiseerimise päev. Ei ole isegi nende kritiseerimise nädal või koguni kuu.
Tänaseks on juhtunud või veel juhtumas see, mida julgemad on lootnud Kiievi lahingu võidust saadik. Et venelased kurnatakse rinnetel välja, saavutavad kulminatsioonipunkti, mis juhtus umbes juuli teises pooles ja siis suudavad Ukrainlased hakata territooriumi tagasi võtma. Enamik meist küll lootis, et tuleb suur pealetung, aga kõik, kes sõda lähemalt näinud on, teadsid, et lihtne ei saa selline pealetung olla. Kaheldi ukrainlaste võimekuses suuri operatsioone koordineerida, sest näha oli olnud vaid nende väikeste üksuste kaitsetegevust, kaheldi Lääne relvaabi piisavuses, kaheldi Lääne valitsuse närvides, ikka veel kaheldi ukrainlaste vastupidavuses.
Territooriumi tagasivõtmine võib välja näha ka väga mitmesugune. Kas selline, mis seni on toimunud lõunas, kus iga kilomeetri eest tuleb hirmsasti pingutada või selline nagu nüüd on kogu vaba maailma tohutuks kergenduseks ja lausa õnnejoovastuseks toimumas Harkivi oblastis. Selline, kus vastase rinne kukub kokku, võitlustahe ja koos sellega sõdimisvõime kaob täielikult ja algab massiline põgenemine. Sellist venelaste kokkuvarisemist loodeti, aga et see saab olema nii suurejooneline, seda ei tihanud liiga kõva häälega ennustada.
Loomulikult ei ole saavutatu ainult Ukraina tahte saavutus. Tänaseks on selge, et jutud Ukraina kindralite oskamatusest suuri operatsioone planeerida ja läbi viia on järjekordne ukrainlaste alahindamine. Suurriiklik ülbus nii venelaste kui vaikimisi ka sakslaste ja prantslaste poolt.
Ukrainlased suutsid esiteks, hoida oma plaanid nii suures saladuses, et üllatasid kõiki, väga kitsas lähemate liitlaste planeerimisstaap ehk välja arvatud (kuigi ka neile küllap kõike ei räägitud). Teiseks, nüüdseks on selge, et juulist saadik justkui lekitud, vihjatud ja lubatud suurpealetung lõunas oli suurepärane pettemanööver. Seda jäid kõik uskuma, seda oodati, selle venimist peeti Ukraina võimetuse kinnituseks ja selle ootuses viisid venelased tubli hulga üksusi idast ära Hersoni alla. Klassikaline pettemanööver, tegelikult ka Vene akadeemiates õpetatav tarkus, et eduka operatsiooni esimene eeldus on vastane uskuma panna, et löök tuleb kusagilt mujalt, kui sealt kust tuleb. Britid tegid sama sakslastega Teises maailmasõjas kui panid nad uskuma, et Sitsiilia dessant tuleb Kreekasse.
Kolmandaks, ukrainlastel jätkus strateegilist kannatust pealetung väga korralikult ette valmistada. Juuli alguses saabunud HIMARSite ja muude täppisrelvadega hävitati süstemaatiliselt venelaste relvaladusid, juhtimispunkte, logistikasõlmi, radarisüsteeme, õhutõrjet, kütusehoidlaid, kogu logistilist süsteemi. See oli venelasel niikuinii nõrk, aga paari kuuga saavutati ilmselgelt vastase seljataguse põhimõtteline nõrgestamine. HIMARsitel anti aega tööd teha piisavalt kaua, et nende mõju hakkas olema ka psühholoogiline. Tabati sihtmärke Krimmis ja kaugel rindejoone taga. Tekitati tunne, et Ukraina ulatab igale poole. Samas uinutati venelast jutuga, et suureks maismaaoperatsiooniks pole endiselt piisavalt tehnikat, et väljaõpe venib jne. Võib kujutleda, kuidas vene staabid mõtlesid üha rohkem sellele, kuidas ennast ja oma taristut HIMARsite eest kaitsta ja vähem sellele, kuidas Ukraina maavägede rünnakuks valmis olla. Samas suutsid Ukrainlased koondada Harkivi rindele piisava kontsentratsiooni soomusüksusi ja tehnikat sellises sõjaudus, et nende kohe algavat rünnakut ikkagi ette ei nähtud. Ja siis pandi selline pauk, et nelja päevaga on vabastatud 5000 km2, kusjuures mitte liiga suurte kaotustega. Sest kokkuvõttes oli ukrainlaste sööst nii vägev, et loodetud kokkuvarisemine tuli. Venelased hakkasid põgenema, tehnikat maha jätma ja doominoefekt tekkis.
Tänaseks ei ole selge, kus või isegi kas venelased põhjas ja idas uue rindejoone proovivad fikseerida. Maastikuliselt oleks siin mõned variandid, aga ei taha hakata ennustama. Täna ei tea ilmselt isegi veel elus olevad komandörid, kus nende väeosad täpselt on ja kui palju neid õieti on, sest ilma tankideta tankibrigaadi mehed pole enam mingi üksus. Võimalik, et proovitakse kaitsta Luhanski ja Donetski oblasti okupeeritud alasid, aga sealgi on juba mõni linn tagasi võetud. Võimalik, et nädalaga jõuavadki Ukraina väed idas 24. veebruari joonele. Aga täna on olukord veel liiga ebastabiilne. Ka ukrainalsed peavad mõtlema järelveole, sõdurite väsimusele, juba vabastatud alade kontrolli alla võtmisele ja tuhandele muule asjale. Liiga suure ala liiga kiire haaramine võib olla Phyrrose võit. Nii et ärme neid kaugelt õpeta, nüüdseks on vaieldamatu, et nad teavad ise kõige paremini, kuidas teha. Viimastel päevadel läbi viidud Harkivi vabastamise operatsioon on juba täna üks silmapaistvamaid lahingsaavutusi mitte ainult Ukraina, vaid liialdamata kogu maailma sõjaajaloos.
Eriti põnevaks teeb olukorra muidugi nimelt ennustamatus. Kas venelased suudavad veel midagi konventsionaalsel tasandil välja mõelda. Eduks nad olukorda enam ei pööra, aga näiteks siiski lõunapiirkondi hoida. Kas Hersoni suunal võiks korduda venelaste kokkuvarisemine või mõtlevad ukrainlased seal mingi hoopis uue lahenduse välja. Kas või kui palju nõrgeneb Harkivi katastroofi tõttu Putini võim? Kas Lääs teeb nüüd lõpuks seda, mida oleks pidanud ammu tegema ja annab Ukrainale kiiresti ja palju ja ometi kord piisavalt lisaabi? Kas sõda jätkub nüüd kiirtempos või tekib uus tasakaalu periood? Kõik need on väga palju paremad küsimused neist, mida küsisime nädal aega tagasi.
Tänaseks julgen aga öelda üht. Ukraina vabastab kogu oma territooriumi. Ka Krimmi. Ei julge veel öelda millal, aga see juhtub.
Slava Ukraini!