Meil süveneb komme teha inimestest ministriportfelliga kuulsus. Nad pole seda olnud varasemas ametis, konkureerinud Riigikokku ega isegi erakonda, kogemusest ja läbilöögist rääkimata, aga portfelliga koos paistavad äkitselt sobivad tulevase valimisnimekirja tippu. Riik sellest kokku ei kuku, aparaat on meil võimekas, aga õnnestumiste ja juhtimise asemel saame nii pigem folkloori, meenutagem siin eriti Ratase valitsuste kiiret käivet.
Mõttetu jätkusõda
Sellistel karjääridel on ka hüppelaud. Värskel ettevõtlusministril Kristjan Järvanil olid selleks söakad, ent ekspertide poolt tunnustamata jäänud seisukohavõtud kogumispensionite vastu. Uus amet on andnud talle indu minna uuele katsele seoses inflatsiooniga, mida samba avamisest prognoositigi, et veelkord vaidlustada tunnustatud analüüse ning proovida jõudu Eesti Panga kallal (PM. 29.07). Eks ta peagi kripeldama, et kinnitust ei leidnud tema räägitud tõde, kuigi Riigikohus kinnitas riigi vastutustundetu olemise põhiseaduslikku õigust.
Vastaspoole tõde jäi igatahes peale nii demograafiliste, töö- kui ka kapitalituru arengute vaates ning ei jäänud kahtlust, miks arenenud maailm oma tulevikku kogumispensionitega kindlustab. Jääb muidugi poliitiku kõige võitvam ja magedam argument, mida Järvan ka kordab: eksperdid võivad rääkida, aga meie teeme teisiti, sest rahvas tahab raha ja kohe.
Ent mehe uus amet just ei luba tal nii jätkata. Seaduse järgi on Eesti Pank nõuandja valitsusele, mitte vastupidi, ning makromajanduses on keskpank vastupidi talle nii sisuline kui ka ametlik asjatundja.
Järvani jätkutekst on üks suur sisu-, vormi- ja sisemine konflikt. Oma inflatsioonikäsitluse vastuolude ja lihtsakoelisuse juures kasutab ta keskpanga kallal hinnangut «tõsiseltvõetavuse inflatsioon», ja selle analüüside kohta «täiesti väärad», «väga ühekülgsed», kallutatud ja eiravad olulisi fakte. Endale viitab ta seejuures meie-vormis nagu imperaatorile kohane.
Ent mehe uus amet just ei luba tal nii jätkata. Seaduse järgi on Eesti Pank nõuandja valitsusele, mitte vastupidi, ning makromajanduses on keskpank vastupidi talle nii sisuline kui ka ametlik asjatundja. Valitsusel on lai otsustusvabadus, aga ta peab respekteerima keskpanga sõltumatust ning erimeelsuse korral ei tohi otsida sõnasõda. Eesti Pangalt on nõudnud ilmselt suurt meelekindlust oma rolli jääda, ent hinnatõus on liiga tõsine teema, et vastamine seetõttu sinnapaika jättagi.
Ideoloogiline konstruktsioon
Järvanile on vajalik näidata talle sobivale süüdlasele, mitte nähtuse mehhanismile. Selleks kirjutab ta Euroopa kõrge ja Eesti kõrgeima inflatsiooni põhiliselt keskpanga ja tolle suurendatud rahamassi arvele. Seevastu valitsuse lõdvast eelarvepoliitikast ning pensionisambast lisandunud rahamassi mõju ta püüdlikult eitab. Need kaks seisukohta ei saa olla korraga tõesed. Inflatsiooni allikad ongi mõlemad ning mitu tükki veel.
Eesti Pangale konstrueerib Järvan seejuures vastupidise väite, et Eesti eelarvedefitsiit ja teise samba tarbimisse suunamine on inflatsiooni peamised põhjused. Ta sõnul polevat pank tõestanud isegi nende nähtuste seose olemasolu ega ka tugevust.
Faktikontroll näitab vastupidist. Eesti Pank kirjeldab Eesti inflatsioonil olevat hulga mõjureid, nagu ala kompetentsikeskusele ka kohane. Neile kahele, mida Järvan eitab, osutab ta eraldi kui Eesti valitsuse otsustada olnutele ja tehtud vigadele. Eesti poliitikasoovituste jaoks ongi need lähimineviku kõige asjakohasemad asjaolud.
Põhjenduste pealiskaudsus
Järvan viitab salapäraselt «meie analüüsile», ent opereerib vaid hinnangutega otsitud vaenlase vastu ning esmamuljetega nagu «aga Lätis ja Leedus on teine sammas alles ja inflatsioon madalam». Ta järeldab kategooriliselt, et sellega olla samba mõju hinnatõusule ümber lükatud.
Ent mõni kuu, üks tegur ja paar riiki pole kokku analüüs. Kui siiski peab, siis just samba avamise järel sügisel leiab Eesti inflatsioonis naabrite trendist jõnksu üles. Ei peaks tegema liiga põhjapanevaid järeldusi sellestki. Ent taas, kui juba Järvani moodi, siis kuna eurotsooni teistes riikides, kus sambad kenasti terved, on hinnatõus madalam paar korda, mitte paar protsenti, nagu Balti riikides, oleks selle teguri järgi tõestatud hoopis sambalammutuse mõju otsustavus.
Rahamassi ja hinnatõusu seose olemasolu on majandusteadus ära tõestanud juba sajandeid enne meid ja minister ei tohiks teha etteheiteid, et seda ei tõestata igas analüüsis uuesti.
Ka riikide eelarvedefitsiidi suurusi ei tohiks üksi käsitleda. Pealegi on puudujäägi suurus hindade muutumise kiirusele vähemoluline võrreldes defitsiidi muutmise kiirusega. Eelmistel aastatel on Eesti eelarvedefitsiiti ignoreerinud, eurotsoon üldiselt aga püüdnud seda vähendada.
Rahamassi ja hinnatõusu seose olemasolu on majandusteadus ära tõestanud juba sajandeid enne meid ja minister ei tohiks teha etteheiteid, et seda ei tõestata igas analüüsis uuesti. Akadeemiline tõde on, et ringleva rahamassi suurendamine ilma kauba mahtu suurendamata, rääkimata tolle mahu piiramisest nagu sõja ja koroona oludes, kiirendab hinnatõusu sõltumata massi suurendaja isikust ja valitseja huvidest.
Süüdistus keskpanga vastu
Kurioosne, et Eesti poliitik ei tõsta hinnatõusu süüdlasena esile Venemaad ja tema sõda, vaid Eesti ja Euroopa keskpanka. Üldtuntud on siiski, et Putin käivitas energiasõja mullu kevadel ja praegu on Venemaast saanud hinnatõusu dominant.
Oma süüdistuskokkuvõttes omistab ta Euroopa ja Eesti keskpangale ka üleloomulikke võimeid. Esiteks pole keskpanga baasintress Eesti-keskne, vaid kehtestatakse ühtsena kõigile liikmesriikidele, mispärast ei saa ta Eesti hinnatõusu teistest nii palju kõrgemaks teha. Keskpanga varaostuprogrammiga on asjad Järvani vaates eriti halvasti. Eesti Pangale annab siin lausa alibi see, et ta osales selles hoopis tagasihoidlikumalt kui teised liikmespangad enda majandustes ja võrdluses pidi see Eesti hinnatõusu hoopis vähendama.
Igatahes ei ole keskpanga rahapoliitika ministri arvustada ega otsustada. Baasintress on nüüd ka tõstetud ja varaostud lõpetatud, milles Eesti hoiak on olnud ka keskmisest konservatiivsem.
Inflatsioonitegurite mõju tugevusest vaikimine ei vasta taas tõele. Täpsed suurused polegi operatiivanalüüside ambitsioon, ent muidu hoolsalt nimetatud Kaspar Oja puhul on Järvan maha vaikinud võrdluse, et teisest sambast vallandatud raha mõju inflatsioonile on sama suur kui oleks keskpanga 6-protsendisel baasintressil (EPL 20.06.). Seal muudetakse komakohti.
Viitega Swedbanki andmeile kiidab Järvan ka tarbimislaenude tagasi maksmist pensionirahaga, millega rahamass justkui ei kasvaks. Kui suur see osa on – see on kümnendik –, seda ei pea ta endalt oluliseks nõuda. Aga samal ajal kinnitab tarbimislaenude summa kiire taastumine, et võlgu elamise kultuur sai uuest käepärasest rahast pigem innustust juurde.
Järvan peaks siin taipama regulaatoriga sõdimise ja tarbimislaenuäri toksilisust endale ja oma erakonnale seoses ühe teise pangaga. Ent Swedbanki ülevaated räägivad pigem jaekaubanduse pöörasest kasvust esimesel poolaastal ning pensioniraha jõudmisest poodi ja iluteenindusse.
Hinnatõusu mitu põhjust
Kui vastik hinnatõus ka poleks, peame olema ausad ta põhjuste suhtes ning vahet tegema, mida neis muuta saame ja tahame. Ning katsuma ülejäänuga leppida. Kaupa otsiv raha ning kauba pakkumine tuleb saada paremasse suhtesse. Sõjaline keretäis Putinile tooks suure muutuse pakkumises ja on juba töös. Pärast saaks lasta tal sõjakahjusid ka ekspordist korvata, mis hindadele kiirelt hästi mõjuks. Eelarvedefitsiidi ja samba avamise kahju on juba tehtud, kuid eelarve seisu parandamine on kah töösse võetud. Keskpankki on majanduse ergutamiselt inflatsiooni tõrjele lülitunud.
Paljude põhjustega ei hakka me otseselt midagi ette võtma. Eesti hinnatõus on näiteks olnud suurem ka seetõttu, et me hinnatase on olnud madalam, majandus- ning palgakasv kiirem, euroraha pealevool suurem, me majandus taastus ka koroonast teistest paremini. Energia ja toidu suurem osakaal tarbimiskorvis ja tootmises on samuti teinud me hinnad keskmisest rohkem mõjutatuks ja see seondub asendi ja alla eurotsooni keskmise elatustasemega.
Igasugu kompenseerimised ainult soosivad hinnatõusu, ehkki haavatavamate suhtes peame seda tegema. Investeeringud energia tootmisse, ülekandesse, salvestusse ja säästu on retseptina igati täpne, ehituse kallinemise peale üldiselt ent ei ole inflatsiooni vaates õige lisaraha kallata.
Kui vastik hinnatõus ka poleks, peame olema ausad ta põhjuste suhtes ning vahet tegema, mida neis muuta saame ja tahame. Ning katsuma ülejäänuga leppida. Kaupa otsiv raha ning kauba pakkumine tuleb saada paremasse suhtesse.
Mida aga muuta ei saa, ja seda on hinnatõusus palju, sellega tuleb kohaneda. Keskmiselt ju katastroofi pole, vaid mõni aasta tagasi oli meie ostujõud praegusest madalam, toime tulla on eestlastel tulnud aga hoopis pisikeste sissetulekute ning viiskümmend korda kõrgema hinnatõusuga. Mõelgem nagu siis, et vabadusel on hind ja praegune tagasilöök ei kesta kindlasti kaua.