Venemaa sissetung Ukrainasse on pannud suure surve alla ülemaailmse toidutootmise ja selleks vajalike toorainete turu. Toidu varustuskindlus ja tarneahelate toimimine on tänases olukorras osa meie julgeolekust. Samas pole toidujulgeolek ainult siinsete põllumeeste või riigijuhtide teha, vaid siin saab suures osas kaasa aidata ka kohalik tarbija. See on meie kõigi asi.
Eesti on ajalooliselt olnud ja on ka edaspidi väga tugev põllumajandusmaa ning meie põllumeeste ja toidutootjate hea töö tulemusel ulatub Eesti isevarustatus olulisimates lõikudes tublisti üle siseriikliku vajaduse. Lisaks jagub ka ekspordiks ning Eesti majanduse edendamiseks. Meie piimatoodang (ligemale 160%), teraviljatoodang (230%) ja kalatoodang (400%) ületavad suures osas siseriikliku tarbimise, teiste olulisemate toidugruppide lõikes, nagu näiteks sea- ja veiseliha, katavad siinsed tootjad eestimaalase toidulaua vajaduse ära suures ulatuses.
Toidujulgeoleku nimel tegutses riik juba enne Ukraina sõda ning menetluses on valmisoleku seadus, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega muutub ka toidu varustuskindluse tagamine üheks elutähtsaks teenuseks ning olulisemad toidu tarneahela osalised seeläbi elutähtsa teenuste osutajateks. See tähendab, et toidujulgeolek saab üheks riigikaitse vundamendi kiviks ning nii ettevõtjad ise kui riik peavad senisest enam ka selle sektori toimevõimekusega tegelema. Sõjaväeline kaitse on oluline, aga toit samuti.
Lisaks toidu varustuskindluse muutumisele elutähtsaks teenuseks on oluline ka riiklike varude suurendamine ning seda on riik tegemas palju laiemas ringis kui vaid toiduvarude kontekstis. Juba eelmisel suvel alustas tööd Eesti varude keskus, mis haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning hoolitseb nende kasutusele võtmise korraldamise eest.
Toidujulgeoleku osas tegutses riik juba ka enne Ukraina sõda ning menetluses on valmisoleku seadus, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega muutub ka toidu varustuskindluse tagamine üheks elutähtsaks teenuseks.
Eestis ei ole ette näha puudust toiduainetest, seda tõesti pole vaja karta. Kui te ei leia kaupluses riiulilt harjumuspäraseks saanud tuttavat toodet, siis on poepidajad selle asendanud või peagi asendamas samaväärsega. Ilmselt on mõnevõrra kasvamas toidukaupade hinnad, kuid kui palju, seda ei oska täna keegi öelda. Tootmiskulud ning energiakandjate hinnad on küll põllumeestele ja toidutootjatele kasvanud, kuid selge on ka see, et praegu on tegu ajutise turušokiga. Võtab natukene aega, kuni uued tarneahelad saavad sisse töötatud ning riikide väljamõeldud pehmendavad majandusmeetmed mõju avaldavad. Ise märkasin poes, et vahepeal tühi olnud soolariiul on taas täitunud.
Tangu ja tikke pole kindlasti mõtet hakata ülemäärases koguses kokku ostma, kuid mõistlik nädalane toiduvaru võiks talupojatarkusest lähtudes Eestimaa kodudes küll olemas olla. Naiskodukaitse on loonud kasuliku rakenduse «Ole valmis!», kus on loetletud kodus vajaminevad varud seitsmeks päevaks. See teema on leidnud tänuväärset kajastamist juba enne sõda Ukrainas ning praeguses olukorras tasub sellele uuesti mõelda: millised on ühe pere toitumisvajadused, kui näiteks vool on mitu päeva ära. Seda juhtub paraku mõnikord ka tugevamate tuulte ja tormide ajal.
Euroopa Liidu tasandil on samuti kaalumisel mitmesugused abimeetmed toidutootjate olukorra leevendamiseks. Hiljuti tuli Euroopa Komisjon välja abipaketiga, mis aitab toime tulla kiire hinnatõusu mõjudega. Abipaketi suurus Eestile on 2,5 miljonit, millele on võimalus riigil omalt poolt juurde lisada kaks korda nii palju. See võimaldab liikmesriikidel toetada kõige enam mõjutatud sektoreid. Neid toetusvõimalusi lisandub veelgi.
Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks Kaitseliitu, siis «toidukaitseliidu» toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige leti ette.
Eesti toidujulgeoleku tagamisel on tähtis osa ka tarbijal endal. Näiteks eelistab teadlik tarbija eestimaist kvaliteetset sealiha ning toetab seeläbi tootmissektorit, mis sigade Aafrika katku leviku ja koroonakriisi tõttu on pihta saanud. Eestimaist tootmist toetades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr praegu veel päris sada protsenti ei ole. Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks Kaitseliitu, siis «toidukaitseliidu» toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige leti ette.
Oma toidujulgeoleku eest saame igaüks ise vastutada mitut moodi. Kui on maad või võimalus kuhugi peenar rajada ka linnas, saab seal kasvatada isikliku köögiviljavaru. Toit poest otsa ei saa, aga veel kindlamana saavad end tunda need, kes on ka ise pannud käe külge, kasvatanud, korjanud ja hoidistanud. Toidujulgeolekule mõeldes ei pea me mõtlema ainult sõjale, vaid kestmisele ja keskkonnale ka tulevikus. Mitte ainult saabuvale suvele või järgmisele talvele, vaid sellele, kuidas meile järgnevad põlvkonnad toidetud saaks.