See ei ole kollaps. See on lihtsalt 50 aasta taguse mudeli elluäratamine.
Mis see on? Roheline paber, näeb välja nagu kolmerublane, aga ei ole raha.
Vastus: see on kolmerublane.
Niisugune on nõukogudeaegne anekdoot. Palju räägitakse ja analüüsitakse Vene rubla probleeme. Et kuidas ikka rubla kurss on suudetud stabiliseerida. Selline küsimuse püstitus on jabur. Nõukogude ajal oli rubla vahetuskurss raudselt stabiilne. Üks USA dollar maksis 90 kopikat. Õppisime seda ülikoolis.
Tõsi, ei olnud teada, kust sellise hinnaga dollareid saaks. Mõni inimene sai välismaalt pärandusi. Need arvutati ümber spetsiaalseteks maksevahenditeks, Vnešposõltorgi tšekkideks kursiga 1 dollar – 4,6 rubla. Aga see ei olnud vaba valuutavahetus. Vaba valuutavahetuse mitteametlikke harrastajaid ähvardas surmanuhtlus.
Nõukogude ajaga sarnaseid abinõusid rakendab Venemaa praegu. Lõpetada vaba valuutavahetus, fikseerida kurss ja võtta valuutade liikumine range kontrolli alla – see on tehtav. Ainult et selline rubla on rahvusvahelises kaubanduses kõlbmatu.
Kõlbmatu on see ka investeerimiseks. Kuidas ma müün oma kaupa rublade eest? Mida ma rublade eest saan? Kas seda, mida mul vaja on, või seda, mida mulle jagatakse? Mis saab rublast homme? Investeerin kusagile, aga homme ütleb Putin, mis rublast ja minu investeeringust saab.
Ja kindel on, et Putinilt võib kõike oodata. Valuuta vaba rahvusvaheline konverteeritavus on suur hüve inimestele ja ettevõtjatele, aga see nõuab kindlat ja usaldusväärset majanduspoliitikat.
Konverteeritavuse kadumine on kogu majandusele suur löök. Venemaa läheb tagasi nõukogude süsteemile, täielikule isolatsioonile, milles sisemajandus koos kõigi oma teenustega on täielikult eraldatud muust maailmast. Nagu me mäletame, see on katastroofiline, kuid võimalik.
Rubla pole ainus probleem Venemaa rahvusvahelises kaubanduses. Kaup tuleb kuidagi kliendini viia ja mujalt kohale tuua.
Logistikakanalid on kas suletud või muutunud märkimisväärselt. Transpordikulud ja kindlustustasud löövad rekordeid. Administratiivsed protseduurid ja bürokraatia ajavad kõiki tegijaid hulluks. Raha ei liigu.
Venemaa kaupade rahvusvahelisel transportimisel on jäme ots läinud Hiina, Kagu-Aasia ja Türgi kätte, kes ei ole Venemaa-vastaste sanktsioonidega ühinenud.
Kuna Euroopa sadamad ja piiriületused on suletud või piiratud, siis üritatakse leida alternatiivseid transpordikoridore. Aga neid pole geograafilistel põhjustel lihtne leida. Peamised „aknad maailma“ on Vladivostoki ja Nahhodka sadamad Kaug-Idas. Vaadake kaarti ja saate ise aru, kui suur jama see on: linnulennult on Moskvani 6400 kilomeetrit , maad mööda 9135 kilomeetrit.
Meretransport on Hiina ja Kagu-Aasia laevafirmade kontrolli all ja nad kasseerivad oma teenuste eest kordades rohkem raha kui varem. Hiinlased on peale kindlustustasude kehtestanud sõjakindlustusmaksu, 210 eurot konteineri kohta.
Alternatiivsete kaubateede teenindamisel on väga tähtis osa raudteel. Aga seal on probleemid. Läbilaskevõime ei ole piisav. Raudteed on halvas korras, juhtimissüsteemid vananenud: see tähendab, et liiklus toimub aeglaselt ja takistustega. Vaguneid kiputakse rüüstama.
On asju, milles sõda on tekitanud maailmas tõsiseid häireid. Naftat ja gaasi teavad kõik, aga võib-olla veel hullem probleem on nisu. Ukraina ja Venemaa nisueksport moodustas enne sõda veerandi kogu maailma omast. Nüüd on see sõja tõttu osaliselt katkenud või väga palju langenud. Nisu hind on kaks korda tõusnud. Suurimad nisu importijad on Egiptus, Pakistan, Lähis-Ida, Aafrika ja Aasia vaesed maad.
Venemaa ja Valgevene on suured väetiste tootjad. Lämmastikväetiste eksport Venemaalt on katkestatud. Maailmaturul on lämmastikväetiste hind neljakordistunud.
Sõda sunnib kõiki oma majandusmudelit muutma. Aga mis puutub Venemaasse, siis ta pöördub tagasi nõukogude aega. Aga see ei ole kollaps. See on lihtsalt 50 aasta taguse nõukogude mudeli elluäratamine. Tõsi, see viis ikka lõpuks katastroofini.