Eesti liitlastelt tuleb teateid Vene Georgi lindi, ladina tähestiku Z ja V tähe keelamisest, sest seda kasutab nüüd nende kurjtegijate armee. Eestist ei tule, kuigi nõudjaid on. Miks küll?, küsitakse.
Üks, kes asjast sellises vormis vaimustunud pole olnud, olen tegelikult ka mina, tundmata samas vähimatki leplikkust nende märkide suhtes. Olen paljudele juba selgitanud, et need märgid on Eesti ruumis siiski üsna haruldased ja jäävad vastupidistele alla, aga vaba riigi hea komme on asju võimalikult vähe keelata. Kui tahta midagi ära hoida, siis tasub proovida võimalikult teisiti. Oleme seda asja ka julgeolekuekspertidega palju arutanud, kusjuures julgeolekuastutuste kontrolli erikomisjoni juhina Riigikogus on see mulle ekstra kohustus.
See jutt ei tähenda, et need asjad tohiksid olla praeguses olukorras lubatud. Kuid kuni neist pole ohtu, saame kodurahu kehtestada ka leebemalt. Tüli näiteks 9. mail tegelikult ei prognoosita, isegi ärritav “surematu polk” tõotab mitte välja tulla. Avalikkuses näeb palju hoopis Ukraina värve ja vene šovinism on maha surutud.
Meenutan ka 2007. aasta kevadet, mil olime sarnases olukorras, Vene saatkond õhutas mitmendat aastat rahvuslikku vastasseisu ja vene šovinism ja militarism laiutas pronkskuju ümber. Kaitseministrina pidin tema ära viimist ette valmistama ja aimasin halba, aga ei näinud mingit võimalust seda provotseerimist edasi taluda. Ja kahetsema ei pea, pooled õppisin üksteist tundma, sikud eraldati lammastest ka eestlaste seas, aga õhk sai puhtam.
Kuid tunded Teise Maailmasõjaga on praegu sedavõrd laes, et sümbolite keelu jõuga kehtestamine võib ka mittekodanike ja muukeelsete kodanikuallumatust ja tüli norimist juurde tekitada. Märatsemise risk on maas, aga tüli annab norida ikka. Z tähte võib alati pöörata, kui sekkutakse, Georgi linti saab ümber kujundada, värve, kuju ja joonte laiusi muutes, isegi mardikapiltidega lolli mängida ja vaenlastele trotsi, kokkukuuluvust ja kahjurõõmu pakkuda. On ka Vene ja nõukogude sümboolika ja selle maskeeringud. Politsei saab siis pigem vaid käsi laiutada, kui paragrahvi on saanud väga konkreetne. Ja kindlasti leitaks vanainimesi, kellelt lintide ära rebimisest saaks teha Vene propagandafilme, nagu neid on meist ikka tehtud, kui järg jälle käes eestlast faśistidena esitleda.
Mina jällegi ootan aega, mil Vene sõjasümboleid saab esitleda agressori viletsuse ning meie antud abi tähistamiseks, mis on maha põletanud sadu Vene tanke ja soomusmasinaid. Ajal, kui Ukraina on vaba, on meil märke teises tähenduses vaja ja ümber mõtestada tasub neid juba praegu. Näiteks mardikavärdes Zi N-ks ümber lükates.
Aga igaks juhuks tasub ka seadust kohendada ning kompromissina keelab Riigikogu „agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise“. Sellise eksponeerimise eest karistatakse rahatrahvi või arestiga.
See tähendab, et politsei saab iga olukorda hinnata, sümboleid ära keelata, peitusemänge mitte lubada ja allumatud pokri panna.
Seaduse lubas muidugi kohe blokeerida EKRE, sest enda tähtsaks tegemine ja Eesti politseiriigina kujutamine on nende valdav tegevus. Nii võeti seadusest rahu hoidmiseks välja paragrahv, mis vaenu ja sõja õhutamise ka sõnaliselt keelustastaks. Seda tõotas kohe alustuseks teledebatis blokeerima hakata Mart Helme ja end nurka värvinuna on nad eriti tüütud. Nii saab see partei muidugi vabamalt siunata Ukraina värve, vaenata sõjapõgenikku ja sõimata neid prostituutideks. Aga siingi on mu meelest parem pehmem tõrjumine kui riiklik sõnakontroll. Loodame, et Eesti saab uuesti kaunim ilma jõu ja keeluta.