Üks sõber, kes on Poola elu-oluga mõnevõrra kursis, jutustas mulle hiljaaegu ühest oma elamusest.
Nõukogude võimu talumiseks loodi igapäevaselt elust endast võetud materjalist miljoneid anekdoote, lendlauseid ja muid nalju. Anekdootidel oli palju püsikangelasi ja ka teatud raamistikke, näiteks Armeenia raadio. Sellist raadiojaama tegelikult muidugi olemas ei olnud, kuid iga päev võis rahvasuus kuulda Armneenia raadiole esitatud küsimusi ja teravmeelseid – ja mõistagi nõukogude võimu naeruvääristavaid – vastuseid. Ukraina vastane agressioon on esile toonud Kremli diktaatorite olemusliku nõukogude võimu nostalgia ja eks ellu ole ärganud ka Armeenia raadio.
Küsimus Armeenia raadiole: „Putini sõnul on Venemaa „erioperatsioon“ Ukrainas tegelikult sõda Venemaa ja NATO vahel. Milline on seis praegu?“
Armeenia raadio: „Vene poolel on hukkunud üle 20.000 ründaja, kaotatud on ligi 800 tanki ja 2000 soomukit, ligi 400 suurtükki, üle 125 raketiheitja, 66 õhutõrjesüsteemi, 163 lennukit ja 145 helikopterit. NATO ei ole veel saabunud.“
Kui nüüd leidub pahandajaid, et sellises traagilises olukorras nalja heidan, siis see on hoopis Ukraina võitlejate meeleolude edastamine: olukord ülekaaluka vaenlase tõrjumisel on nii raske, et üleüldse vastu pidamiseks on nali – ja kaunis terav nali – ellujäämiseks vajalik relv. Nali on hädavajalik ka ellujääjatele edasi elamiseks. Nali võtab vaenlaselt viimasegi võitlusvõime.
Kirjutasin hiljaaegu Eesti riigikaitse tõhusast arengust ja võrreldavast olukorrast NATO liitlaste seas. Nüüd jätkan sama teemaga, kuid Ukraina võitluse ja Venemaa kui ohtliku naabri vaates. Huvilised panevad tähele, et sõja kestes ilmub arvajaid, kes hoiatavad mitme võimaliku ebasoovitava arengu eest. Selliste avalduste läbivaks mõtteks on, et Venemaa alistamine Ukrainas on eurooplastele, eriti aga lähematele naabritele eluliselt tähtis, kuna (Putini) Venemaa ei peatu ka juhul, kui ta peaks Ukraina alistama. Järgnevad sissetungid Poola ja Eestisse, Lätti ning Leetu.
Mõistagi on see tõsiseltvõetav hoiatus, kuigi NATO ründamine Venemaa poolt oleks, eriti peale seniseid kaotusi Ukrainas, Venemaale igal juhul hukatuslik. Venemaale – kindlasti. Läänepoolsetele NATO liikmetele ebameeldiv ja kulukas, meile… Eesti mastaapi arvestades tähendaks see meile suuri kaotusi ka siis, kui me koos liitlastega hävitame agressori päeva-kahega. Nagu me tõenäoliselt teemegi, kui see vajadus peaks tekkima.
Seetõttu on Eesti kaitsedoktriini vundament alati rajatud eelkõige ennetusele ja heidutusele. Kuidas hinnata ennetust ja heidutust olukorras, kus käib tegelik hävitussõda meie naabruses?
Meie ennetuse ilmekaks näiteks on asjaolu, et Eesti poolt saadetud Javelinid jõudsid Ukrainasse juba 18. veebruaril, peaaegu nädal enne Venemaa täieulatuslikku rünnakut ehk praeguse mastaapse sõja algust.
„Praegune“ ja „mastaapne“ tähendavad seda, et tegelikult alustas Venemaa sõda Ukraina vastu juba 8 aasta eest, 2014. aasta talvel okupeerides Krimmi poolsaare ja tungides Ukraina, sõltumatu naaberriigi, ühemõtteliselt tunnustatud rahvusvahelise subjekti territooriumile, mis sest, et seda esialgu ei tunnistanud. Vene Föderatsiooni tegevus alates 2014. aastast Donetski ja Luhanski oblastis nõuab kindlasti praegustest sõjakuritegudest eraldi kvalifitseerimist ja reageerimist, soovitatavalt terrorismina just seetõttu, et tegemist oli Venemaa rünnakuga, tapatalgute ja hävitustööga, mida riik ei tunnistanud, kuid initsieeris, juhtis, rahastas ja läbi viis.
Tagasi Eesti ja NATO juurde
Tänaseks annavad ühiskonnas tooni inimesed, kes ei tea nõukogude okupatsioonist mujalt kui kirjanduse, filmi ning vanemate inimeste mälestuste vahendusel. Õnneks! Selle õnne juures on aga ohtlik moment, et paljud meie aktiivsed kaaskodanikud ei võta ohtu meie iseseisvusele tõsiselt, meie iseseisvust ja vabadust peetakse enesestmõistetavaks. Mis on taas muidugi hea, põhimõtteliselt. Kuid nagu eriti viimastel kuudel on lugematuid kordi esile toodud, siis kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on küll aegade parim tagatis meie riiklusele ja rahva kestmisele, kuid Venemaa rünnaku korral on probleemiks meie asukoht ja niinimetatud strateegilise sügavuse puudumine. See tähendab, et meil on tegutsemiseks, tõhusaks ja tulemuslikuks kaitseks ja vastuhakuks vähe ruumi ja seega ka vähe aega. Nagu eespool öeldud, oleme 30 aasta jooksul Eesti riigikaitse üles ehitanud neid asjaolusid arvestades.
Rünnak Ukraina vastu on toonud meie vahetud naabrid Soome ja Rootsi meile lähemale riigikaitselisest seisukohast. Ma ei soovi sündmuste käigust ette rutata, kuid Soome ja Rootsi NATO-ga liitumine on praegu üsna tõenäoline ja arvestades nende kahe tööstusriigi seniseid kaitsepoliitilisi otsuseid saab see protsess olema kiire ning tehniliselt – varustus, kaliibrid, tegevuskavad, side jmt – lihtne ja sujuv. Pärast NATO sellist laienemist on meie julgeolek isegi praegusega võrreldes täiesti uuel kvalitatiivsel tasemel.
Mõni sõna ka viletsamast
Ungari, kellel on juba mõnda aega olnud valitsus, kes eirab euroopalikke väärtusi, on oma NATO liikmelisusele vaatamata valinud oma otsese naabri Ukraina suhtes kui mitte just otseselt vaenuliku, siis ükskõikse või koguni pigem vaenuliku hoiaku. Mida selline poliitiline valik tähendab Ungarile kui EL ja NATO liikmele, saame peatselt näha. Samuti käitus teine Ukraina naaber Rumeenia ootamatult, kui ei lubanud oma õhuruumi läbida lennuki(te)l, mille lastiks oli (sõjaline) toetus Ukrainale. Jah, iga riigijuht peab lähtuma eelkõige oma rahva ja riigi huvidest, heaolust ja kaitsest, nii et oma praeguses ametis ei hakka ma Eesti valitsusest, samuti EL ja NATO liitlastest eraldi sellistele valikutele hinnanguid andma. Saarlasena võin seda ju siiski ja arvan, et esialgu käituvad kõik teised asjaosalised nagu hiidlase koer: ei haugu, ei hammusta, aga peavad meeles.
Üks sõber, kes on Poola elu-oluga mõnevõrra kursis, jutustas mulle hiljaaegu ühest oma elamusest. Nimelt sõitis ta ringi lõunapoolse Poola maapiirkonnas koos tõlgiga. Tõlgiks oli võrdlemisi noor neiu, nii aastat 20-22 ja tähelepanu pälvis tema teravalt vaenulik suhtumine nii USAsse kui Ühendkuningriiki. Eestlasest antropoloogia- ja ajaloohuviline uuris muidugi selle ootamatu, põlvkondasid ületava vimma põhjuseid. Ameeriklased olid neiu pahameele ära teeninud sellega, et kui Poola oma maksupoliitikat muutis (ja välismaised ettevõtted ja nende Poola allüksused enam maksusoodustust ei saanud) siis kolisid nad oma firmad mujale. Palju huvitavam oli aga Brittidesse vaenuliku suhtumise põhjus: „Nad ei tulnud meile 1939. aastal appi, nagu oleksid pidanud!“
Sellel brittide hetke ajel tehtud otsusel – või ehk koguni rahvusvahelise õiguse küsitaval tõlgendusel – nagu nii mõnelgi teisel 30-40ndate aastate poliitilisel faux pas’l on olnud edasiste sündmuste, erinevate rahvaste saatuse, seega kogu ajaloo kujunemisel nii suur mõju, et seda ei osanud omas ajas keegi ettegi kujutada. Kolm inimpõlve hiljem on noored inimesed tervete rahvaste ja riikide peale pahurad… Kuidas suhtuvad tulevased Ukraina ja muu Euroopa inimesed praegu Ukrainas toimuvasse – genotsiidi, terve rahva sihikindlasse hävitamisse, tapatalgutesse, suure iseseisva Euroopa riigi likvideerimise katsesse?!
Jah, need on olnud kaks kõige koledamat kuud minu elus, mis siis veel ukrainlastest rääkida! Võime arvata, et see pole ainult hiidlase koer, kes meeles peab. Nii otseseid hävitajaid, kui neid, kes kõige selle ajal mugavalt mujale vaatasid.