Zelenskõi teatas eile, et kui Ukraina saaks sobivad raskerelvad, suudaks ta Mariupoli blokaadi lõpetada.
Mariupolis valitseb tõeline Teise ilmasõja olukord. Linnavalitsuse teatel on neil nimelised andmed 33 000 kodanikust, kes on sunniviisil Venemaalae või Donetski oblasti okupeeritud alale küüditatud. Väga raske on hinnata kui kaua Mariupoli kaitsjad suudavad veel võidelda. Seni on kõik teated nende allaandmisest osutunud venelaste valeks ja kõik ennustused linna kohesest langemisest jäänud täitumata.
Zelenskõi teatas eile, et kui Ukraina saaks sobivad raskerelvad, suudaks ta Mariupoli blokaadi lõpetada. Kas need õigel ajal kohale jõuavad, on ebaselge. Mariupoli langemisega vabaneks venelastel teatav hulk jõude ida-oblastite ründamiseks, kuid kõige kriitilisema perioodi on linn suutnud juba neid siduda.
Võiks öelda, et praegu toimub teatav võidujooks itta, kus nii venelased kui ukrainlased valmistuvad suuremaks lahinguks ja liigutavad sõjateatrisse võimalikult palju jõude.
Rohkelt on teateid venelaste halvast meeleolust, sõdurite soovimatutest sõdida ja värskelt värvatute puudulikust ettevalmistusest. Pea kõik analüüsid leiavad, et venelaste relvastuse ja isikkoosseisu tase sõja teises faasis ei saa olla parem kui eelmises.
Paremaks võib aga osutuda juhtimine. Vene uueks komandöriks on määratud Vene Föderatsiooni Lõuna sõjaväeringkonna ülem armeekindral Aleksandr Dvornikov, kes on tuntud jõhkrate sõjapidamise meetodite poolest Tšetseenias ja Süürias. Varem venelastel selles sõjas üldkomandöri ei olnudki, kui Putinit ja Šoigut mitte arvestada. Eri peratsoonialasid juhtisid erinevate sõjaväeringkondade ülemad ja nende omavaheline koordinatsioon oli ilmselgelt nõrk.
Kas Dvornikov suudab tuua venelaste sõjapidamisse ka operatiiv-taktikaliselt uue kvaliteedi, näitab aeg. Et sõjapidamine muutub veel jõhkramaks, seda näitab kasvõi äsjane raketirünnak tsiviilisikute vastu Kramatorski raudteejaamas, kus hukkus 57 ja haavata sai 109 sõja jalust lahkuda proovinud inimest. Rünnakukäsu olevat Ukraina andemtel andnud nimelt Dvornikov.
Samuti teatati eile keemiarelva kasutamisest Azovi pataljoni vastu Mariupolis. Kinnitust neile teadetele ei ole, ent sarnast käekirja teame Dvornikovi puhul Süüriast, kus ta olevat korduvalt kasutanud suhteliselt nõrka keemiarelva sõjalise sihtmärgi vastu luues niimoodi olukorra, kus otsest reaktsiooni sellele läänest ei järgnenud.
Venelased jätkavad Ukraina vägede sidumist Harkivi juures ja linna pommitamist suurtükiväe ja raketiheitjatega, ent varustusteed lõunast on linna lahti ja elu taastatakse.
Oodatakse venelaste suuremat pealetungi Donbassis, ent võimalik, et pigem kujuneb välja järkjärguline eskalatsioon ja kurnamine. Suurem rünnak ei saa üllatusena tulla, sest kavatsus on kogu maailmale teada. Võib eeldada, et ukrainlastel on erinevateks stsenaariumideks plaanid valmis ja vägesid tugevdatakse.
Vene maavägede rünnakut Kiievile ei oleks lähikuudel realistlik taaskorraldada. Selleks on nad saanud liiga suuri kaotusi ja hetkel vajatakse kõiki jõude idas. Kindlasti jätkuvad keskmise intensiivsusega õhurünnakud, ent vähemasti maavägede põhijõud on ukrainlased ilmselt Kiievi alt vabaks saanud ja küllap liiguvad nad või on juba liikunud itta.
Milline on Ukraina reservide seis, on täpselt teadmata. Kiiev küsib juurde rakserelvastust ja moona. Et seda napib, on tõsi. Ent kui palju napib, on võimatu öelda. Meeste suhtes tuleb teateid, et Ukraina üksused on pea 100% mehitatud, ka idas. Puudu on aga kogemusega ohvitseridest, eriti kompanii- ja pataljoniülemate tasemel.
Lääneriigid annavad üha kiiremini Ukrainale relvastust. Britid on teatanud nii lahingmasinate kui laevavastaste rakettide Harpoon saatmisest. Viimased on tipptasemel moodne relvasüsteem, mis võiks olukorda Mustal merel Ukrainale oluliselt soodsamaks pöörata. Kohale on jõudnud esimesed partiid ameeriklaste Switchblade droone koos USA-s väljaõppel käinud ukrainlastest meeskondadega. Nende lahingutandril kasutamist ootame pikisilmi. Poola ja Tšehhi on andnud vene tanke, kokku vähemalt 120, Slovakkia on andnud õhutõrjesüsteeme S-300. Poola on andnud ka rohkelt soomukeid. Kohale on jõudnud isegi esimene partii lahingmasinaid Austraaliast.
Ukrainlased on saavutanud teatavat edu Hersoni piirkonnas, kus üks ja teine küla on tagasi võetud ja sooritatud mõningaid edukaid suurtükiväe rünnakuid. Suurt läbimurret ses suunas seni siiski ei ole. Hersoni vabastamine võiks olla üks saavutatav eesmärk, mis olukorda lõunas oluliselt parandaks.
Kes jääb Donbassi lahingus peale, see otsustab suurel määral selle sõja edasise kulu. Hetkel ei ole võitja ilmne, ent keskmise ettevaatusega võiks ennustada pigem ukrainlaste edu. Kodukeskkonna tugi, reservide kõrge moraal, läänest saabuv mitte küll veel piisav, ent oluliselt parema kvaliteediga relvastus ja komandöride nutikus räägivad nende kasuks. Venelastel jätkub muidugi lolli relvastust ja üsna piiramatult kesise kvaliteediga kahuriliha. Samuti puuduvad neil moraalsed tõrked rünnata linnu, tsiviilisikuid, elutähtsat infrastruktuuri ja kõike sellist, mis otseselt sõjalist tähendust ei oma – see kõik rusub ukrainlaseid. Ennustaksin, et kahe-kolme nädala jooksul hakkab selguma, kes nendes tapatalgutes peale jääb.
Viimase nädala rahvusvahelise keskkonna olulisimaks muutuseks tuleb ilmselt pidada lääne osaliselt isegi avalikku loobumist sõjale diplomaatilise lahenduse nõudmisest. Kui seni räägiti, et oodatakse vaherahu, siis nüüd on Euroopa Liit oma kõrge esindaja Borelli sõnul teatanud, et “see sõda võidetakse lahingutandril” ja “Ukraina relvastamist jätkatakse” ning kutsunud EL riike relvaabi suurendama ning andma Ukrainale, mida Ukraina küsib. Borelliga saab ainult nõustuda.
Elagu Ukraina!