Toidujulgeolekule mõeldes ei pea me mõtlema ainult sõjale, vaid kestmisele ja keskkonnale ka tulevikus.
Venemaa sissetung Ukrainasse on pannud suure surve alla ülemaailmse toidutootmise ja selleks vajalike toorainete turu. Toidu varustuskindlus ja tarneahelate toimimine on praeguses olukorras osa meie julgeolekust. Samas pole toidujulgeolek ainult siinsete põllumeeste või riigijuhtide teha, vaid siin saab suures osas kaasa aidata ka kohalik tarbija. See on meie kõigi asi.
Eesti on ajalooliselt olnud ja on edaspidigi tugev põllumajandusmaa ning meie põllumeeste ja toidutootjate hea töö tulemusel ulatub Eesti isevarustatus olulisimates lõikudes tublisti üle riigisisese vajaduse. Jagub ka ekspordiks.
Suures osas ületavad sisemaise tarbimise meie piimatoodang (ligemale 160 protsenti), teraviljatoodang (230 protsenti) ja kalatoodang (400 protsenti). Teistes olulisemates toidugruppides, nagu näiteks sea- ja veiseliha, katavad siinsed tootjad eestimaalase toidulaua vajaduse ära suures ulatuses.
Sõjaväeline kaitse on tähtis, aga toit samuti.
Toidujulgeoleku asjus tegutses riik juba enne sõda ning menetluses on valmisoleku seadus, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega muutub toidu varustuskindluse tagamine üheks elutähtsaks teenuseks ja olulisemad toidutarneahela osalised seeläbi elutähtsate teenuste osutajaks. See tähendab, et toidujulgeolek saab üheks laiapindse riigikaitse vundamendi kiviks ning nii ettevõtjad ise kui riik peavad senisest enam ka selle sektori toimevõimega tegelema. Sõjaväeline kaitse on tähtis, aga toit samuti.
Lisaks toidu varustuskindluse muutumisele elutähtsaks teenuseks on oluline ka riiklike varude suurendamine ning seda teeb riik palju laiemas ringis kui vaid toiduvarude kontekstis. Juba eelmisel suvel alustas tööd Eesti varude keskus, mis haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning hoolitseb nende kasutusele võtmise korraldamise eest.
Eestis pole ette näha puudust toiduainetest, tõesti pole vaja karta. Kui te ei leia kaupluses riiulilt harjumuspäraseks saanud tuttavat toodet, siis on poepidajad selle asendanud või peagi asendavad samaväärsega.
Ilmselt mõnevõrra kasvavad toidukaupade hinnad, kuid kui palju, seda ei oska veel keegi öelda. Sisendhinnad ning energiakandjate hinnad on küll põllumeestele ja toidutootjatele kasvanud, kuid selge on ka see, et praegu on tegu ajutise turušokiga. Võtab natukene aegu, kuniks uued tarneahelad saavad sisse töötatud ning riikide väljamõeldud pehmendavad majandusmeetmed mõju avaldavad. Ise märkasin poes, et vahepeal tühi olnud soolariiul on taas täitunud.
Tangu ja tikke pole kindlasti mõtet hakata ülemäärases koguses kokku ostma, kuid mõistlik nädalane toiduvaru võiks talupojatarkusest lähtudes Eestimaa kodudes küll olemas olla. Naiskodukaitse poolt on loodud kasulik rakendus «Ole valmis!», kus on loetletud kodus vajaminevad varud seitsmeks päevaks. See teema on leidnud tänuväärset kajastamist juba enne sõda Ukrainas ning praeguses olukorras tasub sellele uuesti mõelda, millised on ühe pere toitumisvajadused, kui näiteks vool on mitu päeva ära. Seda juhtub paraku mõnikord ka tugevamate tuulte ja tormide ajal.
Eestimaist toodangut eelistades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr veel päris täielik ei ole.
Euroopa Liidu tasandil on samuti kaalumisel erinevad abimeetmed toidutootjate olukorra leevendamiseks. Hiljuti tuli Euroopa Komisjon välja abipaketiga, mis aitab toime tulla kiire hinnatõusu mõjudega. Abipaketi suurus Eestile on 2,5 miljonit, millele on võimalus riigil omalt poolt juurde lisada kaks korda nii palju. See võimaldab liikmesriikidel toetada kõige enam mõjutatud sektoreid. Toetusvõimalusi lisandub veelgi.
Eesti toidujulgeoleku tagamisel on tähtis osa ka tarbijal endal. Näiteks teadlik tarbija eelistab eestimaist kvaliteetset sealiha ning toetab seeläbi tootmissektorit, mis sigade Aafrika katku leviku ja koroonakriisi tõttu on pihta saanud. Eestimaist toodangut eelistades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr veel päris täielik ei ole. Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks kaitseliitu, siis «toidukaitseliidu» toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige leti ette.
Oma toidujulgeoleku eest saame igaüks ise vastutada mitut moodi. Kui on omal maad või võimalus kuhugi peenar rajada ka linnatingimustes, saab seal kasvatada isikliku köögiviljavaru. Toit poest otsa ei saa, aga veel kindlamana saavad tunda need, kes on ka ise pannud käe külge, kasvatanud, korjanud ja hoidistanud. Toidujulgeolekule mõeldes ei pea me mõtlema ainult sõjale, vaid kestmisele ja keskkonnale ka tulevikus. Mitte ainult saabuvale suvele või järgmisele talvele, vaid sellele, kuidas meile järgnevad põlvkonnad toidetud saaks.