Riigikogu võttis esmaspäeval 90 häälega vastu Venemaa sõda Ukrainas hukka mõistva avalduse, milles lisaks muule soovib Eesti riik anda ukrainlastele täiendavat relvaabi ja taotleb lennukeelutsooni kehtestamist.
See on tõsine ja väga kaalukas poliitiline avaldus Eesti rahva esinduskogult. Üleskutse ÜRO liikmesriikidele kehtestada lennukeelutsoon, et vältida massilisi tsiviilohvreid Ukrainas. Sellega on Eesti pannud jala maha ja ühena esimestest NATO alliansi liikmesriikidest taotlemas taeva sulgemist Ukraina kohal. Toetus avaldusele oli parlamendi fraktsioonide ülene.
Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige, kuid väikeriigina on meie enda võimekus taotletavat jõustama minna olematu. Seda enam on meie roll teha selgitustööd ning arendada poliitilist koostööd liikmesriikide vahel. Veenda, tõendada ja läbi rääkida. Õnneks on meie positsioon läbirääkimistel ja maailma suurte laua taga oluliselt suurem meie rahvaarvust ning nendel kriisihetkedel võin olla rahul ja tänulik meie peaministrile, väliskomisjonile ja kõikidele diplomaatidele, kelle seisukohti ja ajaloolist kogemust idanaabriga läbikäimisest kuulatakse ja nüüd ka arvestatakse.
“Eesti üldsusele on nüüdseks üheselt mõistetav, et meil ei ole end mõtet enam petta. Ukraina võitleb sõjas enda iseseisvuse ning kogu Euroopa vabaduste ja väärtusruumi eest.”
Eesti üldsusele on nüüdseks üheselt mõistetav, et meil ei ole end mõtet enam petta. Ukraina võitleb sõjas enda iseseisvuse ning kogu Euroopa vabaduste ja väärtusruumi eest. Me kas peatame agressori Venemaa föderatsiooni näol nüüd ja vähemalt aastakümneteks või anname neile haavade lakkumise järel indu ja julgust juurde. Võtta seda, mida süda ihaldab. Seda ei tohi lasta sündida, sest senisel salaamipoliitikal, kus võetakse aeg-ajalt ja väikeste juppide haaval, oleme lasknud end uinutada. See kõik on leidnud hukkamõistu, kuid sellel pole olnud mõju Putini režiimile. Nüüd on lõpuks Putini juhitud riik surutud põlvili, kuid tundub, et läänemaailmas oleme ise hetkel ära ehmunud ja ootame sõjakoleduse iseeneslikku lõppu. Täpselt nagu hiljuti Valgevenes – rahvas oli tänavatel, kuid otsustaval hetkel jäi demokraatia ja kodanikualgatus ootama kellelgi teise sekkumist ja diktaatori eemaldamist võimult.
Oluline on mõista, et välispoliitilise ja majandusliku olukorra keerulisemaks muutudes muutub palavikulisemaks ka Putini käitumine. Nagu haavatud metsloomal, kes lõksu sattununa on võimeline milleks tahes. Me peame olema valmis mitmesugusteks arengusuundadeks, aga me ei tohi peljata ja peame liikuma edasi, kaasates liitlasi uutele jõulistele sammudele Ukraina toetuseks. Kinnitan, Eesti valitsus ja riigikogu teevad selle nimel ühtselt järjepidevat tööd erakondlikust kuuluvusest hoolimata.
Oluline on mõista, et välispoliitilise ja majandusliku olukorra keerulisemaks muutudes muutub palavikulisemaks ka Putini käitumine.
Rõhutan meie inimestele, et igast positiivsest tegevusest meieni jõudvate sõjapõgenikega seoses on kasu ja abi.
Olgu selleks toetus- ja mõtteavaldused, raha või humanitaarabi kogumine, Venemaal asuvate tuttavate objektiivse informatsiooniga varustamine ja üleskutsed režiimimuutusteks, transpordi- või majutusabi, vabatahtlikuks vastuvõtupunktis või mentoriks olemine vms. Suhtlen ise iga päev Ukrainas viibivate ja ka sealt mujale pagenud inimestega ning nad kinnitavad, et samuti vaimne toetus ja solidaarsus on Ukraina rahvale väga olulised.
Kõige suurem panus meie poolt, mis jõukohane igaühele, on sõjapõgenike soe vastuvõtt ja toetamine elu sisseseadmisel. Rahast enam vajatakse infot, sooja tuba ja tööd. Võimalusi ja perspektiivi. Lootust, ka ühel hetkel koju naasmiseks. Meile endile on kindlasti proovikivi toimuvaga mitte harjuda. Sõjakoledus, mis kestab, ei tohi muutuda meie teadvuses tavapäraseks ja samas ei saa me lasta hirmul enda üle valitseda.
Olgem kursis, aktiivsed ja abivalmid. Jõudu meile kõigile ühtehoidmisel!