Eesti Vabariigi põhiseadus loetleb terve hulga õigusi ja vabadusi, mis meil kõigil on. Kuid põhiseadus ütleb ka seda, kus on nende õiguste ja vabaduste piirid. „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadusi.“ (PS § 19, lõige 2).
See lause peaks olema arusaadav, kuid olen kogenud, et mitte kõigile. Lihtsamalt öeldes on põhiseaduse sõnum meile kõigile selles, et igal inimesel on ühed ja samad õigused ja vabadused. Ei ole nii, et kellelgi on neid õigusi ja vabadusi rohkem kui teisel! Isegi kui see inimene arvab, et temal võiks neid enam olla. Kõik on oma õiguste ja vabadustega võrdsed, me kõik peame arvestama teiste inimeste õiguste ja vabadustega, keegi ei ole oma õiguste ja vabadustega eelistatud teiste arvelt.
Tõesti, on olemas olukordi, kus mõnede inimeste vabadusi ja õigusi piiratakse. Kuid see on võimalik üksnes põhiseaduse alusel ja need peavad olema vajalikud (PS §11).
On ameteid, mille pidajatele on ühiskonnal erilised ootused. Näiteks eeldame ja ootame, et haiguse või joobe tõttu ebaadekvaatselt käituvate inimestega suheldes on tervishoiutöötajad ja politseinikud tavapärasest kannatlikumad. Kuid me ei saa nõuda seda, et samad inimesed taluksid igasugust sõimu või agressiivsust igal ajal, olgu siis tööl või mitte. Tööd tegevat inimest ei tohi mõnitada, solvata, rünnata. Täiesti lubamatu on see, kui minnakse nende inimeste lähedasi – naisi, lapsi, vanemaid – ahistama ning siin ei loe, kas seda tehakse verbaalses suhtluses, internetis või ka füüsiliselt. See kõik on küll karistatav, sealjuures ka kriminaalkorras, kuid ka moraalsest vaatenurgast on tegemist äärmiselt häbiväärse käitumisega.
Verbaalne ja kirjalik räuskamine on maailmas ja sealjuures ka Eesti ühiskonnas kasvanud uskumatult kiiresti. Sel võib olla objektiivseid põhjuseid, kuid see ei tähenda, et me peaksime sellega leppima. Vaenulikkus ja tigedus on jõudnud tasemele, mis lõhub juba ühiskonda. Meile võib tunduda, et ühiskonnas domineeribki jõhker ja labane sõnakasutus, teiste solvamine ja alandamine, justkui oleks see normaalne.
Ma leian, et see ei ole nii. Ka kõige raskemates seisudes peab inimene jääma inimeseks ning enamus meist seda ju on! Eesti on täis sõbralikke ja abivalmis inimesi, leidlikke ja lahkeid, töökaid ja õpihimulisi. Nendegi seas on rahulolematuid ja elu hammasrataste vahele jäänuid, ometi nad ei räuska, ei solva ja ei halvusta Eesti riiki, vaid teevad tihtipeale meie kõigi hüveks rasket ja kurnavat tööd haiglates, koolides, poodides. Kuid lärmakas vähemus on järjest enam võtmas üle avalikku suhtlusvälja.
Ma ei usu, et enamusele meist selline käitumine meeldib. Meid on tegelikult suur enamus. Vaikides pealt vaadates ega ka Twitteris või Facebookis imestades ja kurtes me asja ei muuda, me hoopiski anname alla. Meie, kes me hindame viisakat suhtlust, peame end lõpuks kehtestama! Seadma need piirid, millest üleastumine on täiesti lubamatu.
Sõna on võimas vahend. Sõna võib inimese tõsta aga ka hävitada. Just seetõttu tulebki sõna kasutada mõistlikult ja kaalutletult. Nii nagu ei tohi tühje ja pahatahtlikke süüdistusi loopida ning kahtlusalust süüdlasena kohelda, ei tohi ka sõnavabaduse sildi all „selge jutuga“ inimesi solvata, alandada, mõnitada ja sildistada. Selline „selge jutt“ hävitab sõnavabadust, sest sunnib paljud vaikima, ning ta lõhub ühiskonda külvates kahtlustusi, kartusi ja jagades meid õigeteks ja valedeks. Nii hävitatakse ka inimelusid, küll kaudselt, kuid vahel ka otseselt.
Viimasel ajal on märganud, et labasele kõnepruugile on lisandunud ähvardused ja sõim, argumentatsioon asendunud demagoogitsemise ja isiklike solvangutega. Nii mõnegi parteimeedia väljaande kirjatükk või miitingu sõnavõtt meenutab okupatsiooniaegseid ametlikke tekste oma pingutatud solvanguna mõeldud epiteetide, valede ja alternatiivtõdedega. Päris uskumatu on selliseid kohata kolmkümmend aastat tagasi taasiseseisvunud Eestis, sest tundus, et see kõik on jäetud ajalukku. Vähemalt Eestis. Kuid kurb tõsisasi on see, et seda viljeletakse nüüd juba mitte üksnes miitingutel, sotsiaalmeedias, vaid ka Riigikogus.
Kuri ja tige sõna muudab seda kasutava inimese tigedaks ja kurjaks. Ühel hetkel ei piisa enam sõnadest, käiku lähevad lumepallid, siis rusikad, kaikad, kivid ja halvemal juhul relvad. Need pööratakse nende vastu, kes ei ole „meie“. Seda on maailma ajaloos juba varem juhtunud, ka Eestis. Tagajärjed on olnud jubedad. Kuid jõledusteni on jõutud ikka nii, et ässitajad on olnud küll püünel ja vehelnud kurjade sõnadega, külvanud vaenu ja vihkamist, kuid tegusid on teinud teised. Kas nende süü on seega olematu? Ei ole ju!
Mõtlen, kas need inimesed, kes kurjal viisil sõnu kasutavad, ongi päriselt sellised, kurjad ja tigedad. Ma võin mõista, kui inimene mingis pingelises olukorras libastub, ehk isegi teist korda, kuid kui see on terve inimese püsiv suhtlusstiil, siis pole see enam juhus. See on teadlik valik ning tehtud selleks, et ühiskonda lõhkuda, et tekitada ühiskonnas kaos. Mis saab olla sellise tegevuse eesmärk? Mina näen vaid ühte eesmärki: lõhkuda see Eesti, mida me oleme koos kolmkümmend aastat ehitanud, pilbasteks, et rajada selle asemele mingi teine Eesti, olgu või kubermang.
Kas jäämegi pealt vaatama, kuidas see toimub? Kas tõesti kurdame vaid Twitteris ja Facebookis? Ma leian, et on viimane aeg hakata kehtestama tegelikku sõnavabadust, sõnavabadust, mille osaks on ka vastutus lendu lastud sõna ja selle tagajärgede eest.