Sügishooaja algus tähendab poliitikas ühtlasi seda, et ees ootavad tulised vaidlused riigieelarve üle. Kuigi meie majandus on heas seisus, ei tohi me eelarvet tehes unustada vastutustundlikku majandamist. Tuleva aasta riigieelarve peamine eesmärk peab olema riigi toimimise efektiivsemaks muutmine.
Tänu ettevõtete ja valitsuse tehtud valikutele kriisi haldamisel on Eesti majandus viirusest põhjustatud kriisile hästi vastu pidanud. Selle aasta teises kvartalis ületas Eesti majanduse maht oma kriisieelset taset teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes kõige rohkem. Kuigi see võimaldab meil tõsta plaanitust rohkem näiteks õpetajate ja päästjate palku, kasvatada kaitsekulusid rekordilise tasemeni ja suurendada teaduse rahastust, ei tohi siiski unustada, et riik teeb ka uue prognoosi järgi 2022. aastal miljardi võrra enam kulusid, kui eelarvesse tulusid laekub.
Eelmiste valitsuste kulutamispeod on jätnud sügava jälje. Läbimõtlemata aktsiisipoliitikaga 340 miljonit euro kinkimine Lätti ja miljardi ulatuses tühjade kärbete kirjutamine riigieelarvesse on otsused, mille tagajärgi tunneme siiani. Oleme küll jõudnud paremasse seisu, kui kevadel arvasime, kuid kui hakkame nüüd ohtralt raha kulutama, nullime kogu pingutuse ja kukume tagasi auku, millest veel väljagi pole jõudnud. Sestap peab tuleva aasta riigieelarve peamine fookus olema riigireformil ehk meie riigi efektiivsemaks muutmisel.
Kindlasti on iga ministeeriumi haldusalas tegevusi, mida saaks teha efektiivsemalt ja maksumaksja raha otstarbekamalt kasutades.
Riigireform ning kulude kontrolli alla saamine ja kontrolli all hoidmine on ka majanduskasvu aastatel vajalikud ainuüksi seetõttu, et teame ette riiki juba lähemas tulevikus ootavaid katsumusi – rahvastik vananeb, vananemisega seotud kulud kasvavad, samal ajal jääb tööealisi maksumaksjaid vähemaks. Kui jätkame üle jõu elamist, maksab see varem või hiljem kätte.
Meenutan, et täna oleme hakkama saanud maksutõusudeta, kuid riigireformi ette võtmata on need tulevikus üha kasvavate kulude katmiseks vältimatud. Teisiti ei ole võimalik maksta tulevikus õpetajatele, politseinikele, päästjatele paremat palka, tagada pensionäridele väärikat elatustaset ega kulutada riigikaitsele vähemalt kaks protsenti SKP-st ning teadus- ja arendustegevusele vähemalt ühte protsenti SKP-st.