Üle pooleteise aasta on USAs, Jaapanis ja Euroopas kestnud majanduskriis. Mitu kuud on räägitud, kuidas see kriis hakkab kohe läbi saama ja valitsuste tegevus majanduse «stimuleerimisel» on sellele kaasa aidanud.
Üle pooleteise aasta on USAs, Jaapanis ja Euroopas kestnud majanduskriis. Mitu kuud on räägitud, kuidas see kriis hakkab kohe läbi saama ja valitsuste tegevus majanduse «stimuleerimisel» on sellele kaasa aidanud.
Paraku näivad mitme riigi, nagu Kreeka, Jaapani ja USA jaoks olevat asjad mitte nii head, mõnes neist hakkab alles kehvemaks minema. Põhjuseks täpselt Eestile vastupidine eelarvepoliitika, mida on peamiselt iseloomustanud riikide laenuralli ja ebaefektiivsetesse majandusharudesse tulutu rahapumpamine.
Tulemuseks on üle mõistuse suured eelarvepuudujäägid ja laenukoormused. Selline pidev ja suurenevas defitsiidis elamine on aga jätkusuutmatu, nagu on hiljuti täheldanud ka Euroopa Keskpank.
Praeguse rahanduskriisi suurim põhjus on keinsism ja populistidest poliitikud, kes tegutsesid õhtuste uudiste jaoks, mitte oma rahva tuleviku nimel. Euribor ja Libor langesid erakordselt madalale ning laenamine sai seninägematud mastaabid, sest tundus, et maailma lihtsaim viis miljonäriks ja miljardäriks saada on laenata väga madala intressiga suuri summasid ning «investeerida» kinnisvarasse ja aktsiatesse.
Kõik maailmas võtsid laenu, kõigil oli raha, kõikide varade-aktsiate, kinnisvara, nafta, metallide hinnad tõusid lakke. Samal ajal kasvatasid ka paljud valitsused kulutamist, eelarve defitsiiti ja laenamist. Piisavate reservide loomine oli pigem erand kui reegel.
Et rahamassi suurendamine ei ole jõukus, kui tegelik tootlikkus ei kasva, saime teada 2008.-2009. aastal. Ilmselt saavad lähematel aastatel paljud riigi teada, mida tähendab tegelikult riigi tohutu võlakoorem, mis on üle saja protsendi SKTst, kui kreeditorid enam juurde ei laena ja kui intressimaksed üksi on ligi viis protsenti SKTst ehk üle kahe korra suuremad kui riigi kaitsekulud, rääkimata laenude tagasimaksmisest.
Euroopa Komisjoni andmetel toimub pea kõikides ELi riikides 2010. aasta riigieelarve defitsiidi suurenemine. 2009. aasta keskmiselt kuue protsendi tasemelt tõuseb riikide keskmine defitsiit 7,3 protsendini SKTst. Eesti püüab jääda alla kolme protsendi defitsiidi ja oleks sellega koos Luksemburgi, Küprose ja Bulgaariaga ainsad, kes seda sel aastal saavutaks.
See defitsiidis elamine peegeldub ka riikide laenukoormustes. See on valdkond, kus Eesti on Euroopa meister ja ilmselt ka maailma parimate seas, sest ka 2010. aastaks jääb riigi laenukoormus vaid 7,8 protsendini SKTst, samas kui Euroopa keskmine on kümme korda kõrgem ehk 79,4 protsenti SKTst.
Eestil on võimalik olla uue tõusu laineharjal, alandades tulevikus makse, sealhulgas just tööjõule, samas kui globaalses maksukeskkonnas konkureerivad riigid seda lubada ei saa. Nii on meil ka võimalus euro saavutamisel olla märksa atraktiivsem koht uue äri rajamiseks ja välisinvesteeringuteks, millega kaasnevad uued töökohad.
Kindlasti saab avalik sektor panustada töökohtade loomisesse, kuid küsimus, mis ilmselt määrab pikas plaanis Eesti inimeste majandusliku tuleviku, on võime muuta oma majanduskeskkonda atraktiivsemaks. See on asi, millega riik peab eeskätt tegelema – hea majanduskeskkond on uueks majandustõusuks sama vajalik kui vesi kalale.
Siim Kallas võrdleb tihti erinevatel elualadel toimuvat jalgrattasõiduga – selleks et püsti püsida, peab väntama. Sama on majanduses. Kui tahame, et Eestisse investeeritaks ja loodaks hulk uusi töökohti, siis on vaja vastata küsimusele: miks peaks keegi seda tegema? Kas Eestis on soodne maksukeskkond?
Kas siin on madal korruptsioonitase või on siin lihtne alustada ettevõtlust? Või saab omavalitsusest kiiresti oma tööstusele planeeringu? Kas tööjõud on tootlik ja kvalifitseeritud? Kas Eesti haridussüsteem on hea – võti võib peituda kas või lihtsas küsimuses: millisesse kooli peaks minema suurettevõte töötajate lapsed, et saada haridus, mis kehtiks ka mujal?
Need on lähiaastate miljoni või miljardi dollari küsimused, rahulikumas uue aasta alguses oleks sobiv neile mõtlema hakata, enne kui ühiskondliku debati võtavad üle need, kes suudavad nimetada madalaima võimaliku ühisnimetaja – olgu selleks siis valimissüsteemi süüdistamine oma valikutes või haridussüsteemi süü lugemata raamatutes.