Uuel Tallinna linnavalitsusel täitus 100 päeva ametis olemisest. Selle sündmuse valguses tõi Jüri Pihl välja munitsipaalpolitseis tehtavad muudatused ja Toomas Vitsut kirjutas Delfis sellest, kuidas avalik arvamus ja opositsioon võivad kasvõi kätel käia, kuid linnavõimu tegemisi see väga ei huvita.
Et koerad võivad haukuda, aga karavan läheb edasi. Suurt osa tallinlastest haukuvateks koerteks nimetada ei ole kindlasti kohane ega hooliv.
Jõulised struktuurimuudatused munitsipaalpolitseis on olulised (arvestades veel sel nädalal kaduma läinud pressiesindajat), kuid see ei ole märkimisväärse tähtsusega teema linna arengus. Kahetsusväärselt ei pühendanud kumbki linnajuht oma kirjutisi sisule ehk sellele, mida annaks Tallinnas teistmoodi teha.
Tallinna on jätkuvalt silmitsi tõsiste finantsprobleemidega, nagu seda on Viisitamme poolt maha jäetud Pärnu linn. 2009. aasta lõpetas Tallinna 820 miljoni kroonises defitsiidis ning aasta lõpus jäi ülesse 400 miljonit krooni maksmata arveid. Selle on tinginud linnavalitsuse aastatepikkune üle jõu elamine ja soov näidata end paremana ülejäänud Eestist.
Täiendavate laenude ja erinevate finantsskeemidega on reaalsust eitada püütud, kuid mingil hetkel tuleb sellega siiski silmitsi seista. See aeg on nüüd käes. Linna tegevuskulude kärpe oleks pidanud ette võtma juba 2008. aasta lõpus, nagu Reformierakond seda volikogus korduvalt välja pakkus.
Kui koalitsioon alustas, lubati, et lasteaedade rahastamine jätkub samas mahus, mis eelmisel aastal. Jaanuari keskel selgus, et see ikka päris nii pole. Lasteaedadele, avalikkusele ja volikogule lihtsalt valetati. Kas see on euroopalik juhtimiskultuur? Kindlasti mitte.
Detsembri lõpus suruti hambad ristis volikogus läbi paadi- ja müügimaksu kehtestamine. Neist esimese rakendamisest on linn juba loobumas (mõistes toonase otsuse rumaluse astet) ning teise kallal käib kõva pusimine.
Müügimaksust saavad läbi hinnatõusu kahju kõik tallinlased. Kahjuks ei mõista linnavõim, et üldine ettevõtluskeskkond ja soodne maksusüsteem on aluseks töökohtade loomisele ja üldisele linna arengule. „Tänu” müügimaksule leiavad ettevõtjad võimaluse vormistada müügitehinguid väljaspool Tallinna. Maksu kehtestamisega annab Tallinn otsese konkurentsieelise lähivaldadele ja kaotab seeläbi maksutulu.
Kultuuripealinna ettevalmistusprotsess sai poliitilise löögi aasta alguses, kui muudeti Tallinn 2011 sihtasutuse nõukogu koosseisu. Nõukogust saadeti ära Kaubanduskoja poolt sinna nimetatud Cardo Remmel ning asemele nimetati kaks tubli keskerakondlast. Sotsiaalsed töökohad needki, kuid mismoodi aitab see muudatus kaasa kultuuripealinna ürituste ettevalmistamisele ja uute toetajate leidmisele?
Positiivse poole pealt tooksin välja selle, et linn on esmaskordselt loonud reservfondi (100 miljonit krooni) ja taotlemas Tallinnasse senisest kordades enam euroraha.
Mida teeks aga Reformierakond teisiti linnavalitsuses?
Reformierakond võtaks ette linnaeelarve ja roogiks sellest välja kõik ebavajalikud kulud ning tunnistaks kehtetuks müügi ja paadimaksu. Annaks lasteaedadele raha tagasi. Mitte mängult, vaid päriselt. Näiliste töökohtade asemel soodustaks koos riigiga päris töökohtade loomist. Ja ei teeks selleks mitme miljoni kroonist plakatikampaaniat.
Reformierakond panustaks kultuuripealinna ettevalmistustesse ja ei teeks sellest sisepoliitilist võitlust. Suunaks fookuse väliskülaliste siia toomisele ja ürituste reklaamimisele Euroopas. Tänane linnapea seda kindlasti ei toeta, sest väliskülalised ei saa valimistel osaleda, kuid ükskord võiks sellest kitsarinnalisusest ka üle saada. Kultuuripealinn on Tallinna jaoks sajandi võimalus, mille käigus toimub enneolematul hulgal kultuuriüritusi ning luuakse tuhandeid töökohti.
Kokkuvõttes ei muutunud peale valimisi Tallinna juhtimises suurt midagi. MuPo sai endale uue sotsist juhi, kuid mingit lisaväärtust pole see loonud. Linnavalitsuses jätkub silmakirjalikkuse ja näilisuse poliitika. Teisisõnu, olulisem on see, kuidas asjad välja paistavad kui see, kuidas asjad tegelikult on. Ja selline poliitika ei esinda ühegi tallinlase huve.