Sotsiaalminister Hanno Pevkur (Reformierakond) mõtleb juba pensionide tõstmisele ning kirjutab, et kes on pensioniea tõstmise vastu, see on pensionitõusu vastu.
Hiljuti küsis kuulaja «Mnemoturniiri» saates tarkadelt, mis ühendas sõdadevahelisel perioodil kolme meest – Andres Tiidot, Hindrek Prantsu ja Jüri Truumanni.
Pärast hetkelist mõtlemist kõlas vastus, et need olid tolle aja Eesti Vabariigi esimesed ja ainsad personaalpensionärid. Esmaspäeval toimunud Eesti inimarengu aruande tutvustamisel tuletati meile meelde, et ühe reformi tegelikke mõjusid saame näha alles 10-15 aasta pärast.
Neid tähelepanekuid arvestades ei saa üle ega ümber vajadusest teha ümberkorraldusi meie pensionisüsteemis. Eesti on vananeva rahvastikuga riik.
Ses osas oleme koos teiste arenenud lääneriikidega justkui oma edu ohvrid – mida paremal elujärjel on rahvas, seda vähem sünnib lapsi ja seda kauem inimesed elavad. Lapsi sünnib meil praegu küll pisut rohkem kui varasematel aastatel, aga tõsi on seegi, et eestlased pole elanud kunagi nii vanaks kui praegu.
Statistikaameti andmeil oli 2008. aasta oodatav eluiga naistel 79 ja meestel 68 eluaastat. See on naiste puhul 3,5 ja meeste puhul nelja aasta võrra rohkem kui kümme aastat tagasi. Meeste eluiga on pikenenud ennekõike selle tõttu, et õnnetusi osatakse vältida – ei pea purjus peaga autorooli ronima ega vette hüppama -, ent muidugi on siin veel arenguruumi.
Arvestades aga senist arengut, on 2030. aastaks keskmine eluiga prognooside kohaselt kasvanud nii, et naised veedavad pensionärina 21,9 aastat ja mehed 15,4 aastat. Nii et keskmiselt pikeneb nii meeste kui naiste eluiga kenasti.
Samas on meil 2050. aastaks praeguse nelja töötaja asemel kuni kaks tööealist ühe pensionäri kohta. See on tõsine koormus pensionikassale, mis on teatavasti miinuses ning otsuste mittetegemine üha süvendab miinust, mis ulatuks miljarditesse.
Alternatiivid võib laias laastus jagada kolmeks.
Vähendada pensione? Minu jaoks ei ole see mingi alternatiiv ega tõsiseltvõetav väide. Kui Eurostati andmetel elab Eestis 39 protsenti pensionäridest suhtelises vaesusriskis, siis ei saa pensionide vähendamisest isegi mitte mõelda. On igati normaalne, et praegused pensionärid saaksid väärikat pensioni ning iga otsus või otsustamata jätmine, mis võiks pensione vähendada, on vastutustundetu.
Tõsta sotsiaalmaksu? Ma ei kujuta ette, et kriisist väljumiseks ja majanduse elavdamiseks saaks rääkida maksutõusust. Olukorras, kus töötus on suur, tuleb pigem mõelda igal sammul sellele, kuidas majandust elavdada ja uusi töökohti luua. Maksude tõstmine aga uusi töökohti looma ei motiveeri.
Välistöölised? Ei usu, et oleksime valmis lähitulevikus valimatult avama oma riigi võõrtööjõule, et kindlustada pensionide maksmine.
Kui tulla tagasi «Mnemoturniiri» küsimuse juurde, siis praeguse aja kohta on sarnast kuulajaküsimust palju keerulisem esitada, sest eri- ja soodustingimustel pensionäre on meil mitu korda rohkem. Loomulikult pole toonased ja praegused sotsiaalkaitse tingimused võrreldavad, aga selge on see, et muutused on ka eripensionisüsteemis möödapääsmatud.
Usun, et nii tänaste kui homsete pensionäride suhtes oleks aus, kui tunnistaksime endale töökäte hulga vähenemist tulevikus ning otsustaksime ära, kuidas reformime soodus- ja eripensione ning kui kaua eeldame, et inimesed võiksid tööturul aktiivsed olla. Kõige sellega anname praegustele pensionäridele kindluse, et nende pensionid ei vähene.
Me mõtleme juba ka pensionide tõstmisele. Olgu siinkohal valitsuse tegevuse tõestuseks viimastel aastatel toimunud vanaduspensioni rohkem kui kahekordne tõus, 2302 kroonilt 2005. aastal 4768 kroonile sel aastal.
Ehk isegi majanduslanguse tingimustes saime eelmisel kevadel pensione tõsta ning nii pensioniea kui eripensionide küsimuste lahendamine peab andma pensionäridele teadmise ja kindluse, et pensionid tõusevad ka tulevikus. Kes seisab nende küsimuste otsustamise vastu, seisab ka pensionitõusu vastu.