Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu käekäik on olnud heitlik. Seda võis ette aimata. Kehtiv seadus on olemas igiaegadest peale, samas on seda elu ja juhuideede sunnil punkt- ja jupphaaval tihti muudetud.
Sama käib ka teiste haridusseaduste kohta, selle vahega, et mõne puhul on omariikluse taastamise aegne terviktekst vahepeal siiski uuega asendu-nud – kuid neid uusigi on tulnud juba korduvalt muuta. (Meenub anekdoot, kus joodik lubas hakata uueks inimeseks ja hakkaski, aga varsti selgus, et ka see uus inimene tahab juua.) Pole selgust ega ülevaatlikkust.
Seadus kui asutuse põhimäärus
Meenutan siinkohal, et kogu haridus- seaduste pakett tehti ja jõustati omal ajal suhteliselt suure rutuga, omamoodi hädaabinõuna, et anda haridusasutustele tõuge ja orientiirid tegutsemiseks uues taustsüsteemis. Sellest ka paketi ülesehitus institutsioonide (koolieelne lasteasutus, põhikool ja gümnaasium jne), mitte haridusastmete kaupa, mis oleks olemuslikum ja sisulisem. Samas oli selge otsus ja kava – juba viis-kuusteist aastat tagasi! – asuda kohe uut, sisust lähtuvat paketti koostama. Seletamatul viisil on asi senini sumbunud. Kuigi pea iga kord valitsuse vahetudes on teema uuesti põgusalt ülal, jõuab alati, kui muudatused on mõne seaduse juba liiga kirjuks teinud, uus terviktekst lauale ikkagi asutusekesksel kujul.
See võib näida formaalse, tehnilise küsimusena, aga ei ole seda. Asutuste kaupa lähenemine ei võimalda luua piisavalt ühtset, selge struktuuriga õiguslikku vundamenti ühiskonnas kujunenud haridusstrateegilise mõtte elluviimiseks. Paratamatult upuvad sel viisil loodud seadused korralduse detailidesse, meenutades kohati pigem asutuse põhimäärust ja kodukorda kui seadust. Muuhulgas tähendab see ülereguleerimist (kõik seaduse silmis samatüübilised asutused peavad pisiasjadeni toimima samamoodi) ja samas ka regulatsioonide ähmastamist erandite ja erandite eranditega, et mitte liiga elukaugeks minna.
Kõik see kokku suretab loomingulisust, kahjustab õiguskuulekust ja ummistab haldusaparaati eranditaotlustega. Ka põhjustab just ülemäärane detailsus seaduste pidevat muutmist, kui need on vahel mõnes päris tühises asjas elule jalgu jäänud.
Uue PGS-i takerdumine on minu arust selge märk, et senine seadusandlik praktika on ennast lõplikult ammendanud ja haridussüsteemi õiguslikule toestamisele on aeg läheneda teise nurga alt. Toon näiteks ainult ühe, aga seda kõnekama vasturääkivuse. Ühelt poolt on sisuline ja strateegiline mõtlemine jõudnud arusaamani põhi- ja keskhariduse sügavalt erinevast olemusest (uute õppekavade retooriline osa ja mingil määral ka kavad ise ilmutavad seda juba päris hästi). Teisalt menetleme ikkagi seadust, mis tahab raamistada ühekorraga nii põhi- kui ka keskkoolide (gümnaasiumide) tegevust, kusjuures (paradoks omakorda) eelnõu üks esialgseid suuri eesmärke oli sätestada just nende kohustuslik lahutamine teineteisest. Samas jätab asutusepõhine loogika ülisuure osa keskharidusest – kutsekeskhariduse – selle seaduse vaateväljast hoopis kõrvale, tsementeerides niigi liiga juurdunud eksikujutlust keskhariduse kahe suuna kuulumisest justkui eri maailmadesse ja ühe või teise madalamast väärtusest.
Oleme jõudnud murdepunkti
Niisiis vajame mitte põhikooli-, vaid põhihariduse seadust, mitte gümnaasiumiseadust ja sellest lahus seisvat kutseõppeasutuse seadust, vaid keskhariduse seadust. Sätestada tuleb iga haridusastme ja -suuna otstarve (lõppväljund), kvaliteedistandardid ja see, kelle õigus ja kohustus on jälgida praktika vastavust standardeile.
Põhimõiste on haridus – teadmised, oskused, vilumused, hoiakud, nende kujundamine, arendamine, edasiandmine inimestevahelises suhtluses. Koolid oma korralduslike üksikasjadega pole asjad iseeneses, vaid tööriistad hariduse heaks. Põhimõtteliselt peaks saama mis tahes kombinatsioonis koole asutada, pidada ja – mis on tähtis – nende toimimisviise teatud üldaktsepteeritud raamide piires ise määrata igaüks (riik, omavalitsus või omavalitsuste rühm, kodanikuühendus, äriühing, üksikisik), kel on pädevust ja majanduslikku ning organisatsioonilist võimekust tagada seaduses etteantud kvaliteedistandardite järgimine haridusastmetel ja -suundades, mida konkreetses koolis viljeldakse. (See muudaks tarbetuks ka eraldi erakooliseaduse, mis ongi kuidagi süsteemiväline, samuti kaotaks mõtte arutamine, kas kõik mingit tüüpi või taset koolid peaksid olema munitsipaalsed või riiklikud.)
Ka alushariduse küsimused on elupraktika ja arutluste tulemusel jõudnud punkti, mis juba võimaldaks formaliseerimist vastava seadusena. Olemasolev koolieelse lasteasutuse seadus püüab sätestada ühekorraga nii lastehoiuga kui alusharidusega seonduvat, mis muudab pildi kirjuks ja jätab mõlemast (küll tõesti tihedalt seotud) teemast mõndagi olulist ka suhteliselt uduseks. Samas looks alushariduse standardite ning nendega seotud õiguste-kohustuste põhjalikum läbimõtlemine ja selgem sätestamine pinna, et tekiks ühtlasem tase põhihariduse astmel ja taastuks koolirõõm.
Teistmoodi haridusseadustiku vajaduses ja võimalikkuses veenab mind seegi, et osa kontseptuaalsest käärimisest on jõudnud teatud murdepunkti, kvalitatiivse hüppeni. Ilmekaks näiteks on, kuidas mitu eri algatajatega haridusteemalist foorumit, paralleelselt ja järjestikku, jõudsid ühtviisi seisukohale, et põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine on kummagi haridusastme eripära ja kvaliteedi tagamiseks vältimatu. Kohe aga muutus see üksmeel mõnevõrra ootamatult tohutuks vastuseisuks, kui ministeerium võttis nõuks üldsuse ootuse seaduseks muuta. Ja tagatipuks – niipea kui minister koolide jõuga lahutamisest loobus, selgus, et mitmel pool on omavalitsused vastava protsessi omal algatusel niikuinii käima pannud.
Eluline vajadus ja tegija mõistus
Võtan seda sündmuste jada kui kinnitust oma väitele, et seadus ei pea sunniga määrama korraldusmudeleid (need kirjutab ette eluline vajadus ja tegijate mõistus), küll aga sõnastama sisulised eesmärgid ja vastutuse.
Aga mis siis ikkagi PGS-ist saab? See tuleb muidugi kiiresti vastu võtta, loodus tühja kohta ei salli ja uus õppeaasta läheneb. Menetluse blokeerimine suure hulga algtekstist veel pedantsemate muudatusettepanekutega on kaotanud mõtte, sest selle põhieesmärgil (näidata end jõuetu koolivõrgu agoonia pikendamise teel heade ja õilsatena) pole enam adressaati.
Loodan väga, et suudame kultuurikomisjonis venitamisest üle saada. Mõte aga liikugu uue, sisukeskse seadustiku suunas.